Võsaülane

Võsaülane
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Tulikalaadsed Ranunculales;
Sugukond	Tulikalised Ranunculaceae;
Perekond	Ülane Anemone;
Liik	Võsaülane;
Binaarne nimetus
	Anemone nemorosa; L.

Võsaülane (Anemone nemorosa) on tulikaliste sugukonda ülase perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaime liik.

Nimi

Võsaülast on rahvapäraselt nimetatud külmalilleks, haraklilleks, lumekellukeseks, lumelilleks, valgeks lilleks, varesjalaks ja vareselilleks.

Levila ja kasvukohad

Levinud peaaegu kogu Euroopas, puudub Islandil, Lapimaal ja enamikul Pürenee poolsaarest. Eestis sage.

Suurbritannias peetakse võsaülast üheks iidsete metsaalade indikaatortaimeks.^[1]

Kasvab leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel. Eelkõige salu- ja laanemetsas. Varjulembene ülane eelistab parasniisket huumusrikast mulda.

Eestis on võsaülane ülaste perekonnast levinuim.

Liigikirjeldus

Ilma õiteta on ta väga sarnane kollase ülasega. Erinevust võib tähelepanelikumal vaatlemisel märgata lehtedes: kollasel ülasel on lehtede üksikud osad kitsamad kui võsaülasel. Samuti on võsaülase õie alusel olevad lehed pikema rootsuga. Ülasel on üks juurmine leht. Ka ülase õis on ebatavaline. Tupplehed moodustavad valge ümbrise mitmele tolmukale ja emakale, kroonlehti ülasel aga üldse ei ole.

Võsaülane paljuneb kahel viisil. Risoomi külgedel asuvad harud moodustavad pungasid, millest kasvavadki uued taimed. Teatud aja möödudes kaob neil ühendus emataimega, uuel taimel moodustuvad õied aga alles kümne aasta pärast.

Ülase viljaks on lühikese kõverdunud nokaga 4–5 mm pikkused paljad pähklikesed. Valmivad mai lõpul, juunis. Seemneid levitavad põhiliselt sipelgad.

Saadused

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Et tulikaliste sugukonda kuuluvad taimed on inimestele mürgised, siis on seda ka võsaülane.

Võsaülase biokeemilist koostist on vähe uuritud, kuid värskena sisaldab ta glükoalkaloidi (anemoniin).

Taimemahla sattumisel nahale võivad tekkida vesivillid.

Võsaülast on mõnel pool kasutatud ravimtaimena. Reuma korral on värskeid katkivajutatud lehti asetatud valu tekitavatele kohtadele. Tänapäeval mõistetakse selline käitumine hukka, sest mürgine mahl võib nahale tekitada raskesti paranevaid haavasid. Külmetuse korral tehakse kuivatatud võsaülase õitest teed. Mürgisus kuivatades kaob.

Võsaülase söömisel võib inimene saada ülasemürgituse. Inimese surma võib põhjustada 30 võsaülase söömine.^[2]

Koduloomad ei söö teda sellepärast, et tal on kibe maitse. On levinud omapärane uskumus, et kui kevadel esimene külmalille (võsaülase) õis ära süüa, siis ei ole vaja terve aasta jooksul külma karta.