Romeo ja Julia

See artikkel räägib Shakespeare'i näidendist; teiste tähenduste kohta vaata lehte Romeo ja Julia (täpsustus)

"Romeo ja Julia" (inglise keeles "Romeo and Juliet"; pika pealkirjaga "The Most Excellent and Lamentable Tragedy of Romeo and Juliet") on William Shakespeare'i näidend. Näidendi esimene autorikinnituseta kvartväljaanne ilmus 1597. aastal ning teine autorikinnitusega mahukam kvartväljaanne 1599. aastal. Kolmas trükiversioon teosest ilmus 1632. aastal, kui valmis Shakespeare’i esimene lavateoste kogu foolio näol.^[1] "Romeo ja Julia" ehk tragöödia noortest armunutest oli Shakespeare’i kümnes näidend, mis pärineb tema kolme-osalise loominguperioodi esimesest etapist.^[2]

On teada, et Shakespeare laenas "Romeo ja Julia" temaatika ja loo Arthur Brooke’i poeemist  "The Tragical History of Romeus and Juliet", mis oli avaldatud juba kaks aastat enne Shakespeare’i sündi 1562. aastal. Brooke’i poeem põhines omakorda prantsuse kirjaniku Boaistuau’ tõlkel itaalia kirjaniku Bandello jutustusest. "Romeo ja Julia" ei ole teada-olevalt tõestisündinud lugu, kuid siiski elasid 13. sajandil Veronas Montecchide ja Cremonas Capulettide perekond, kelle vahel olid poliitilised tülid, mis kajastus ka Dante "Purgatooriumi" kuuendas laulus. Shakespeare’i-aegsetele kirjanikele oligi aga kombeks laenata ideid ja temaatikat erinevatest tekstidest, kuna tollel ajal autoriõigusi ei eksisteerinud ning kõik oli vabakasutuses.^[3] Seega ei olnud Shakespeare "Romeo ja Julia" puhul originaal teema loojaks, kuid siiski kirjutatud tragöödia autoriks.

"Romeo ja Julia" on lugu kahest 16. sajandil Itaalias Veronas elanud perest. Montecchid ja Capulettid olid juba ammu vaenujalal ning iga väiksemgi sõnavahetus isegi perekondade teenrite vahel viis tülini.^[4]

Tragöödia armastusliin saab alguse Romeo kiindumusest Rosalindesse, mis kaob aga Capulettide peol, kuhu ta kutsumata külalisena läheb ning kus Juliaga kohtub. Noorte armastus puhkeb esimesest silmapilgust ning ööl pärast pidu ilmub Romeo Julia akna alla, et talle armastust avaldada. Nad otsustavad järgmisel päeval abielluda ning teevad seda salaja Vend Lorenzo läbiviimisel.^[4]

Julia nõbu Tybalt võitleb Romeo sõbra Mercutioga, kes hukkub, ning suurest vihast tapab Romeo Tybalti. Tapmise tagajärjena saadetakse Romeo Veronast igaveseks välja. Lorenzo soovitab Romeol veeta öö Juliaga ning siis Veronast lahkuda ja oodata, kuni Julia talle järele saab minna, et koos uut elu alustada.^[4]

Capuletti tahab, et Julia võimalikult ruttu abielluks Verona valitseja sugulase Parisega ning tüdrukul ei jää muud üle, kui lavastada oma surm. Julia joob Lorenzo antud rohtu, mis uinutab ta justkui surmaunne, kuid vaid 42 tunniks. Lorenzo saadab Romeole sõnumi, et ta Juliale Capulettide hauakambrisse järele läheks ning temaga Veronast lahkuks. Romeoni jõuab aga ainult sõnum Julia surmast ning noormees ostab mürki, et endalt armastatu laiba kõrval elu võtta. Romeo võitleb hauakambri juures Parisega ning tapab nii oma vastase kui ka Julia kõrval lamades iseenda. Julia ärkab unest ning enda kõrval surnud Romeot nähes, teeb ta pistodaga enesetapu. Kogu traagika tulemusena lepivad Montecchid ja Capulettid ära ning leinavad kadunuid.^[4]

Shakespeare’i karakteritele on omane kaasahaaravus, mis tuleneb nende humanistlikust eluvaatest, millega on kerge samastuda, kuid olulist rolli mängivad ka nende mitmetahulisus ja sügavus, mida ilmestavad lavalisus ja väljendusrikas värsikeel.^[5]

Romeo kui peategelase põhimotiivideks saab tuua kirgliku armastuse ning ülekeevad tunded, mis olid tema kõigi tegude ajendiks. Noormehe õidepuhkev armastus liidab ta Juliaga ning viha ja meeleheide viivad ta mõrva ning enesetapuni.^[3] Romeo karakterit iseloomustab emotsionaalsus, truudus ja poeetilisus.   

Julia kui karakteri olulisemaks motiiviks saab tuua tema transformatsiooni tüdrukust naiseks. Olgugi et Julia on 13-aastane, peab ta abielluma ning iseseisvat elu alustama. Neiu küpsust kinnitavad tema julged valikud, nagu abielu Romeoga, kuid samas noormehele pagendusse mittejärgnemine ning tõeline armastus, mille nimel ta ka surma valib.^[3]

Capuletti ja Montecchi on küll loo seisukohast üksteisele vastanduvad, kuid karakterite poolest sarnased tegelased. Mõlemad on rikkad perepead, kelle meelekindlus ei luba neil teineteisega ära leppida.^[3]

Vend Lorenzo on loo ainuke religioosne tegelane, kelle abi noortele armunutele võimaldab kogu tegevuse. Lorenzo on kujutatud igati abivalimis mentorina, kes väärtustab armastust, kuid on kohati vaimuliku seisukohast vaadatuna ebarealistliku tegutsemisviisiga.^[3]

Tybalt on Julia nõbu, kes on Capuletti silmis väga ustav ja üllas. Iseloomu poolest on Tybalt tormakas, kergelt ärrituv, raevukas ning alati võitlusvalmis. Tema varjamatu viha Montecchide vastu põhjustabki võitluse, kus ta tapab Mercutio ning peab ka ise Romeo käe läbi surema.^[3]

Julia amm hoolitses Julia eest juba imikust saati ning on ühtlasi ka neiu ainuke sõber. Ta on Julia ainuke usaldusisik, kes on teadlik neiu armastusest Romeo vastu ning aitab seda ka varjata.^[3]

Mercutio on Romeo ustav sõber ja kaaslane, kes on iseloomult lõbus ja mänguline, kuid samas tema keerukas sõnakasutus viitab haritusele ja kõrgele päritolule. Romeo armastuse üle nalja visates üritab Mercutio sõpra hullutavast armupimedusest päästa.^[3]

Kogu teose tegevus toimub nelja kuni kuue päeva jooksul ehk väga lühikese aja vältel, millega Shakespeare kujutas paralleeli nooruse ja aja vahel.^[3][6]

Algselt mängisid Juliat mehed, enamasti noored poisid, kuna naistel ei olnud lubatud teatris esineda kuni 17. sajandi teise pooleni.^[7]

Veronas asub turistimagnetiks saanud Julia maja, kus väidetavalt loo tegevus toimus. Tegelikult on tegu siiski väljamõeldud looga, millel võib küll olla tõsieluline läte, kuid realistlikku tõetruudust kinnitada siiski ei saa. Sellest hoolimata külastavad paljud inimesed seda maja, kes kleebivad seinale kirju ning katsuvad maja juures seisva Julia kuju paremat rinda, et tagada õnne oma armuelus. Maja küljes on ka rõdu, kus Julia Romeo esimest armastusavaldust kuulis. Kui aga maja ise on pärit 13. sajandist, siis rõdu on selle lisatud alles 20. sajandil, mis kinnitab, et Julia ei ole seal kunagi seisnud.^[8]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Romeo ja Julia