Plaatina

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2008) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Plaatina (sümbol Pt) on keemiline element, mille aatomnumber keemiliste elementide tabelis on 78, ta kuulub väärismetallide hulka. Ta esineb 6 isotoobina, massiarvudega 190, 192, 194, 195, 196 ja 198.

Plaatinametallidele üldnimetuse andnud plaatinat tunti juba Muinas-Egiptuses 4000 aastat tagasi. Sellest ajast pärinevate kuldesemete plaatinasisaldus on kõrge. Vana-Roomas arvati, et plaatina on plii erim. 1748. aastal kirjeldas Hispaania maailmarändur Antonio de Ulloa põhjalikult oma Lõuna-Ameerika reisil kogetud kullapesemist, mille käigus eraldati kullast plaatina. Plaatina oli kullast odavam ja suure tihedusega plaatinaga oli võimalik kulda n-ö võltsida, lisades seda kullale. Kulla ja plaatina tihedused on lähedased, vastavalt 19,32 ja 21,45 g/cm³. "Valekulla" saamise vältimiseks andis Hispaania kuningas kunagi välja isegi dekreedi, mille kohaselt kullast eraldatud plaatina tuli heita kuninga esindajate juuresolekul jõgedesse, vältimaks nii selle ringlusse minekut.

Järgmisel sajandil plaatina hind tõusis, siis hakati seda metalli kaevandama ning otsima kohti, kuhu varem oli plaatina uputatud, et seda põhjast kätte saada.

Plaatina nimetus tuleneb hispaaniakeelsest sõnast platina, mis tõlkes tähendab hõbedakene, sest plaatina on hõbevalge ja sarnaneb mõneti hõbedaga.

Plaatinat leidub looduses ehedalt ja mineraalidena. Viimaseid on teada üle saja. Tähtsamad plaatina mineraalid on sperrüliit, kuperiit, bregiit, heversiit. Eheda plaatina mineraalid on ferroplaatina (ja polükseen), mis sisaldavad peale raua ka muid plaatinametalle ning vaske ja niklit.

Aatomi number: 78

Aatomi mass: 195,078 amü

Sulamistemperatuur: 1770,0 °C (2045,15 °K)

Keemistemperatuur.: 3827,0 °C (4100,15 °K)

Elektronide/prootonite arv: 78

Neutronite arv: 117

Kristallide struktuur: kuupjas

Tihedus: 21,45 g/cm³

Kõvadus: 3,5 (Moshi skaalal)

Värvus: hõbedane

Metallide elektrokeemilises pingereas on plaatinast inertsem üksnes kuld. Kuigi puhas plaatina on keemiliselt väga vastupidav, siis lahustub see siiski näiteks kuumas kuningvees.

Pt + 4 HNO₃ + 6 HCl → H₂PtCl₆ + 4 NO₂ + 4 H₂O

Ülejäänud kaks rasket plaatinametalli avastas Smithson Tennant 1804. aastal. Neist ühe metalli soolad olid sama värvikirevad kui vikerkaar (kreeka keeles iris – vikerkaar), millest tuligi iriidiumi nimetus. Teise avastatud metalli sooladel on iseloomulik terav lõhn (kreeka k. osme – lõhn), mistõttu metall sai nimeks osmium. 1813. aastal leiti Uraalis plaatinamineraale, sealhulgas ka üldse kõige raskem senituntud looduslik mineraal – iriidiumplatiniid Ir4Pt (tihedus 22 800 kg/m³).

Plaatina kasutamises on aegade vältel toimunud suuri muutusi. Algselt piirasid plaatina kasutust tema kõvadus ja kõrge sulamistemperatuur. Seda ei olnud lihtne olemasolevate tavaliste tehnikatega töödelda.

1776. aastal ilmusid Pariisi kauplusevitriinidesse plaatinaehted ja -tooted. Reklaam oli mõjuv. Ühesuurusi briljante eksponeeriti nii kuld- kui ka plaatinaraamistuses, nõnda et igaüks võis veenduda: plaatina tugevdas briljandi värvidemängu ja vääriskivi tundus raamistuses suurem. Reklaam sisendas, et vaid profaanid peavad plaatinat hõbedasarnaseks, esteedi silm ei näe siin hõbeda vulgaarset helki.

1828–1844 olid Venemaal käibel 3-, 6- ja 12-rublased plaatinamündid. 1858. aastal vermiti Prantsusmaal plaatinast 20-frangiseid ja 1872. aastal Inglismaal naelsterlingilisi münte, mis üle kullati. NSV Liidu Rahandusministeeriumi ülesandel vermiti Moskva olümpiamängude puhuks 150-rublaseid plaatinamünte. Plaatinat kasutati ka Lenini, Võidu ja Suvorovi I järgu ordeni valmistamisel.

Enne teist maailmasõda kulus umbes pool plaatinatoodangust eheteks, nüüd läheb aga 90% toodangust tehniliste vajaduste rahuldamiseks.

Plaatina kuumakindlus ja püsivus sool-, lämmastik-, väävel- ja isegi vesinikfluoriidhappe suhtes teeb ta asendamatuks laboratooriumiseadmete materjaliks. Juba ülemöödunud sajandi algul hakati temast valmistama happeanumaid ja seadmeid keemiatööstusele. Justus Liebig kirjutas, et ilma plaatinanõude ja -tiigliteta oleks paljude mineraalide koostis jäänud meile teadmatuks. Plaatinast laboritarbed on endiselt asendamatud, plaatinaserviisid on muutunud aga muuseumieksponaatideks.

19. sajandi viimasel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel oli plaatina metall, millest valmistati eriti olulised ehted. Plaatina domineeris ehtemaailmas kuni art déco perioodini ning tema tähelend lõppes teise maailmasõjaga, mil ta kuulutati strateegiliseks metalliks ja selle mittesõjaline kasutus keelati.

Keeld seostus plaatina ulatusliku kasutusega tööstuses. Plaatina on oluline tooraine autotööstuses, elektroonikas, naftakeemias, aga ka meditsiinis. Iga auto katalüsaator sisaldab plaatina.

Plaatina võlu peitub ta välimuses. Tema välge sära on ainulaadne. Ta on ka kõige kõvem ehetes kasutatav väärismetall ning kaks korda raskem kui 14-karaadine kuld.

Plaatina on haruldane väärismetall. Praegu ongi plaatina ehtemetallina kõige otsitum hinnaliste vääriskivide (peamiselt briljantide) raamimisel (peamiselt oma tugevuse ja vastupidavuse pärast). Juveelitööstus kulutab 40% maailma plaatinatoodangust. Ühe grammi plaatina saamiseks tuleb mõnigi kord töödelda vagunitäis maaki. Õige oli käibeväljend: üks gramm toodangut – üks aasta tööd.

Plaatina populaarsus on viimastel aastatel kasvanud ning seda kasutatakse kulla asemel kihlasõrmuste valmistamisel, sest selle külm läige toob väidetavalt briljandi ilu kullast paremini esile.

Kõige populaarsemad on plaatinast ehted praegu Jaapanis. Sealsed tarbijad ostavad igal aastal ligi 85 protsenti maailmas toodetavatest plaatinaehetest.

Vikisõnastiku artikkel: plaatina

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kategooria:Plaatina