Leelismuldmetallid
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) |
Leelismuldmetallid on klassikalises mõistes metallid, mille oksiidid ("leelismullad") sarnaselt leelismetallide oksiididega annavad veega reageerides tugevaid aluseid (leeliseid) ning mille oksiidide sulamistemperatuur on sarnaselt muldmetallide oksiidide ("muldade") sulamistemperatuuriga kõrge.
Leelismuldmetallide hulka arvati kaltsium, strontsium, baarium ning hiljem ka raadium. Et aga viimane ei ole stabiilne element, jäetakse ta mõnikord muldmetallide hulgast välja.
Kõik leelismuldmetallid kuuluvad perioodilisussüsteemi teise rühma pea-alarühma. Peale nimetatute kuuluvad sinna ka magneesium ja berüllium, mis on elektronkatte ehituselt leelismuldmetallidega sarnased, kuid aatomite väiksema raadiuse ning kõrgema ionisatsioonipotentsiaali tõttu on nende omadused leelismuldmetallide omadest erinevad (nende hüdroksiidid ei lahustu vees ega ole leelised). Mõnikord arvatakse leelismuldmetallide hulka ka berüllium ja magneesium. Käesolevas artiklis berülliumi ja magneesiumi leelismuldmetallide hulka ei arvata, küll aga arvatakse nende hulka raadium.
Et leelismuldmetallide aatomitel on väliskihis ainult kaks elektroni, mis asuvad tuumast kaugel, loovutavad nad need elektronid kergesti, muutudes positiivse laenguga ioonideks. Elektronide väliskihi ja eelviimase kihi ühesugusest ehitusest on tingitud kõikide leelismuldmetallide omavaheline suur sarnasus, erinevused seisnevad peamiselt suurema järjenumbriga elementide oluliselt suuremas keemilises aktiivsuses. Keemiliste omaduste poolest kuuluvad leelismuldmetallid kõige aktiivsemate metallide hulka leelismetallide järel. Nad on väga tugevad redutseerijad.
Looduses esinevad leelismuldmetallid eranditult ühenditena. Kaltsiumkarbonaat on paekivi, lubjakivi ja paljude muude looduslike kivide peakoostisaine. Loomades on kaltsium tähtis luude koostisosa. Strontsium ja baarium on palju haruldasemad kui kaltsium ja raadium on oma radioaktiivsuse tõttu veelgi haruldasem.
Kõik leelismuldmetallid moodustavad hüdroksiide, mis lahustuvad hästi vees (v.a. kaltsiumhüdroksiid, mis on vähelahustuv) ja dissotsieeruvad, eraldades hüdroksiidiioone.