Slavoj Žižek

Slavoj Žižek (sündinud 21. märtsil 1949) on Sloveenia marksistlik filosoof, psühhoanalüütik ja kultuurikriitik.

Žižek on laia haardega filosoof, kes on kirjutanud subjektiivsuse, ideoloogia, kapitalismi, fundamentalismi, rassismi, sallivuse, multikulturaalsuse, inimõiguste, ökoloogia, globaliseerumise, Iraagi sõja, revolutsiooni, utoopia, totalitarismi, postmodernismi, popkultuuri, ooperi, filmikunsti, politoloogia ja religiooni teemadel.

Žižek sai rahvusvaheliselt tuntuks 1989. aastal, kui avaldati tema esimene ingliskeelne raamat "Ideoloogia ülev objekt" ("The Sublime Object of Ideology"), milles ta vaidlustas Marxi tõlgenduse, et ideoloogia on "valeteadvus", ja väitis, et ideoloogia on reaalsust struktureeriv alateadlik fantaasia. Žižek on agar neoliberalismi kriitik. Ta poliitilised vaated esindavad üht progressiivse alternatiivi kahest teest – kas sotsialismi programmi juurde naasmine (mida propageerivad Žižek ja Alain Badiou ) või ühiskonna alternatiivsetel alustel ümberkorraldamine (mida pooldab näiteks Roberto Unger).^[1]

Žižek on üleilmselt tuntud. Ta avaldab sageli arvamusartikleid ja on kirjutanud hulganisti populaarseid akadeemilisi raamatuid. Teda on nimetatud kultuuriteooria Elviseks^[2] ja ajakiri Foreign Policy arvas ta 2012. aastal saja mõjukaima globaalse mõtleja hulka.^[3] 2005. aastal tehti ta töö põhjal dokumentaalfilm "Zizek!". Asutatud on ka temanimeline akadeemiline väljaanne International Journal of Žižek Studies.^[4]

Kuigi teda süüdistatakse tihti järjepidevuse puudumises ja ebasüstemaatilisuses, üritab Žižek oma tööga provotseerida ja panna inimesi endast ja maailmast uut moodi mõtlema. Žižeki jaoks on filosoof pigem keegi, kes tegeleb kriitikaga, kui keegi, kes üritab teooriat luues küsimustele vastata.^[5]

Žižek kritiseerib Marxi käsitlust ideoloogiast, mille järgi inimesed on seotud valeteadvusega, mis ei lase neil näha, kuidas asjad tegelikult on. Žižek väidab, et inimeste sügavaimad motiivid on alateadlikud, ja et ideoloogia toimib eksisteeriva ühiskondliku korra õigustusena. See tähendab, et tegelikkust konstrueeritakse ideoloogia kaudu. Samas on hegemoonilise süsteemi sees siiski ka punkte, kus subjektid võivad hegemooniale vastu hakata.^[6]

Žižeki ontoloogias on tähtsaimal kohal loominguline subjekt, kes suudab diskursusega manipuleerida, isegi kui ta on selle diskursuse poolt vormitud. Seda illustreerib väide, et kuigi bioloogiline psühholoogia võib kunagi tulevikus olla võimeline inimese aju täielikult modelleerima, jääb ikkagi midagi sellist üle, mida ei ole võimalik seletada.^[7] Žižek usub, et teadvus on opaakne. Ta ütleb, et kunagi ei ole võimalik päriselt teada, kas mõni näiliselt teadlik olend on ka tegelikult teadlik või ta vaid jäljendab teadlikkust – ja veel enam, et see segadus on teadvuse puhul fundamentaalne.

Žižek väidab, et riik on meie käitumist vormivate reguleerivate institutsioonide süsteem. Selle võim on sümboolne ja sel pole väljaspool kollektiivset käitumist normatiivset jõudu. Sõna "seadus" tähistab ühiskonna põhiprintsiipe, mis teatud tegusid keelates võimaldavad ühiskonnaliikmetevahelist suhtlust.^[8]

Poliitilised otsused on Žižeki jaoks muutunud depolitiseerituks ja neid võetakse kui loomulikke järelmeid. Näiteks vastuolulisi poliitilisi otsuseid (nagu hoolekanderiigi programmide kärpimine) esitletakse kui näiliselt objektiivseid vajadusi. Kuigi valitsused räägivad kodanike suuremast kaasamisest ja demokraatiast, tehakse olulisi otsuseid ikkagi kapitali huvides.^[9] Žižeki sõnul tuleks endiselt osaleda konkreetsetes konfliktides – nagu töötingimustega seotud vaidlused – aga oluline on, et individuaalsed sündmused seotaks ka laiemate võitlustega. Hästi esitatud konkreetseid nõudmisi võib näha kui süsteemi ja süsteemsete ebaõigluste metafoorilisi kondensatsioone. Tegelik poliitiline konflikt toimub Žižeki jaoks ühiskonna organiseeritud struktuuri ja nende vahel, kellel ühiskonna struktuuris kohta ei ole.^[10]

Žižeki sõnul on postmodernne subjekt küüniline ametlike institutsioonide suhtes, kuid samas usub ta vandenõudesse. Kui inimesed kaotasid usu ühtsesse jõusse, konstrueerisid nad Teise, et pääseda talumatu vabaduse eest, millega nad silmitsi seisid.^[11]

Kuigi inimene võib oma tegusid endale teadvustada, ei tähenda see, et ta teeks õigeid asju.^[12]

Religioon ei ole Žižeki jaoks vaenlane, vaid pigem on see üks võitlusväljadest. 2006. aastal New York Timesis ilmunud arvamusartiklis argumenteeris ta ateismi poolt, öeldes, et religioon väärtustab hauatagust elu rohkem kui siinset.^[13]

Sajad akadeemikud on oma publikatsioonides viidanud Žižeki töö eri tahkudele^[14] ja 2007. aastal asutati Žižeki töö üle arutlemiseks ajakiri International Journal of Žižek Studies.

Žižek ammutab inspiratsiooni Marxist ja pooldab kommunismi. Ta küll mõistab hukka kaasaegse ühiskondliku, poliitilise ja majandusliku elukorralduse, kuid kriitikute sõnul ei suuda ta artikuleerida alternatiivi ega tulla välja selge programmiga. Ta on väitnud end toetavat revolutsioonilist marksistlikku tegevuskava, kuid ei ole selgelt selgitanud oma nägemust revolutsioonist, nii et pole teada, milles see kava seisneb. Mõnede kriitikute sõnul esitab Žižek oma teoreetilises argumentatsioonis ajaloolisi fakte puudulikult, nii et ta pigem provotseerib kui pakub tervikkäsitlust.^[15][16][17] Et Žižek on keeldunud alternatiivse nägemuse pakkumisest, süüdistavad kriitikud teda jätkusuutmatute marksistlike kategooriate kasutamises ja selles, et ta arusaamine klassi mõistest on jäänud 19. sajandi tasemele.

Žižek oskab oma ideesid esitada nii, et need mõjuvad jõuliselt, meeltlahutavalt ja esoteeriliselt kütkestavalt. Samas viivad käänuline esitlus ja kohatised kõrvalekalded loogilistest kontseptuaalsetest raamistikest argumentatsiooni läbiva selge joone kadumiseni. Kriitikud viitavad teoreetilisele kaosele, kus küsimused ja vastused lähevad omavahel sassi ja kus Žižek pidevalt taaskasutab vanu mõtteid, mis on juba ammu teaduslikult ümber lükatud või millel on tegelikult hoopis teistsugune tähendus kui see, mille Žižek neile omistab.^[18]

Žižekit on süüdistatud teiste filosoofide, eriti Jacques Lacani ja G.W.F. Hegeli vääritimõistmises. Žižek kannab paljud Lacani mõisted üle poliitilise ja sotsiaalse teooria valdkonda, kuid ta võib seda tehes nende esialgsest psühhoanalüütilisest kontekstist oluliselt kõrvale kalduda.^[19] Mõned kriitikud heidavad talle ette Lacani ja Hegeli alateadvuse mõiste ekslikku ühtesulatamist.

Žižek sündis Jugoslaavias Sloveenia Rahvavabariigis Ljubljanas keskklassi peres. Tema mõlemad vanemad olid ateistid. Isa oli õppinud majandust ja töötas ametnikuna, ema oli riigiettevõttes raamatupidaja. 1967. aastal astus Žižek Ljubljana Ülikooli, kus õppis filosoofiat ja sotsioloogiat. Ta sai Ljubljana Ülikoolist filosoofiadoktori kraadi ja õppis seejärel Pariisis psühhoanalüüsi. Ta on kolmandat korda abielus.

1980. aastate lõpus oli Žižek alternatiivse noorteajakirja Mladina kolumnist. Mladina kritiseeris Tito režiimi ja Jugoslaavia poliitikat, eriti ühiskonna militariseerimist. Kuni 1988. aastani kuulus ta Sloveenia kommunistlikku parteisse, kuid astus sealt välja, protesteerimaks ühe poliitilise kohtuprotsessi vastu. 1988–1990 osales ta mitmes Sloveenia demokratiseerumise eest võitlevas vabakonna liikumises. Esimestel vabadel valimistel 1990. aastal kandideeris ta liberaaldemokraatliku partei ridades Sloveenia presidendiks.

Vaatamata oma tegevusele liberaalsetes demokraatlikes projektides, on Žižek endiselt pühendunud kommunismile ja kritiseerib parempoolseid, s.h. rahvuslasi, konservatiive ja klassikalisi liberaale nii Sloveenias kui üle maailma.

Žižek alustas õpinguid Tito Jugoslaavia liberaliseerumise perioodil. Juba enne ülikooli astumist luges ta prantsuse strukturaliste. 1967 avaldas ta esimese Jacques Derrida sloveenikeelse tõlke. Žižeki mõjutajate hulka kuulub Sloveenia marksistlik filosoof Božidar Debenjak, kes tutvustas Sloveenias Frankfurdi koolkonna mõtteid. Žižek suhtles dissidentlike intellektuaalidega (näiteks Heideggerist mõjutatud filosoofide Tine Hribariga ja Ivo Urbančičiga) ja kirjutas artikleid alternatiivse suunitlusega ajakirjade jaoks. 1971. aastal pakuti talle Ljubljana Ülikoolis tööd abiteadurina, kuid ta vallandati, kuna ta magistritöö olevat olnud "mittemarksistlik". Järgmised paar aastat veetis Žižek sõjaväes.

Žižek kasutas oma varajases töös Lacani, tõlgendamaks hegeliaanlikku ja marksistlikku filosoofiat. 1980. aastatel tõlkis ta sloveeni keelde Lacani, Freudi ja Althusseri teoseid. Lisaks kirjutas ta eessõnu näiteks G. K. Chestertoni ja John le Carré romaanide tõlgetele. 1988 ilmus Žižekilt esimene filmiteooriale pühendatud raamat. Rahvusvahelise kuulsuse tõi talle 1989. aastal inglise keeles avaldatud "Ideoloogia ülev objekt". Žižek teeb regulaarselt kaastööd mitmele väljaandele (Lacanian Ink, In These Times, New Left Review, The London Review of Books, Mladina, Dnevnik, Delo, Krytyka Polityczna, Novi Plamen).

• 2005 – valiti Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia korrespondentliikmeks
• 2013 – valiti Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia tegevliikmeks

Tema teoste loetelu asub siin: en:Slavoj Žižek bibliography.

• "Ideoloogia ülev objekt". Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn: Vagabund 2003

• "Radikaalne kurjus kui freudistlik kategooria". Tõlkinud Märt Väljataga. Vikerkaar (2014) nr. 1/2, lk. 139–151
• "Vasakpoolsete hüljatud lubadused: Nelson Mandela paljud eesmärgid on ikka veel täitmata". Eesti Päevaleht (2013) 17. dets., lk. 11
• "Päästkem Kreeka päästjate käest". Eesti Päevaleht (2012) 13. juuni, lk. 4
• "Palgakodanluse mäss". Tõlkinud Märt Väljataga. Vikerkaar (2012) nr. 3, lk. 80–84
• "Anders Breiviki sihtmärgivaliku vastik loogika". Tõlkinud Kajar Pruul. Vikerkaar (2011) nr. 9, lk. 89–92
• "Looduse lõpp". Postimees: AK (2011). 19. veebr., lk. 4
• "Pärast Müüri". Tõlkinud Märt Väljataga. Vikerkaar (2009) nr. 12, lk. 103–106
• "Berlusconi Teheranis". Tõlkinud Kajar Pruul. Vikerkaar (2009) nr. 12, lk. 96–103
• "Sõjalis-poeetiline kompleks". Tõlkinud K. Pruul. Vikerkaar (2008) nr. 9, lk. 72–74
• "Hiina pisarate org. Autoritaarne kapitalism tulekul?" Vikerkaar (2008), nr. 3, lk. 95–97
• "Usu kaitsjad". Tõlkinud Kajar Pruul. Vikerkaar (2006), nr. 12, lk. 109–111
• "Teispool vikerkaart". Tõlkinud K. P. Vikerkaar (2004), nr. 12, lk. 112–116
• "Hurraa Bushile". Tõlkinud M. V. Vikerkaar (2004), nr. 12, lk. 116–117
• "Too mulle mu mõtlev Philipsi pintsak". Tõlkinud Kajar Pruul. Vikerkaar (2004), nr 1-2
• "Matrix: perversiooni kaks külge". Tõlkinud Kajar Pruul. Vikerkaar (2003) nr. 9
• "Paranoilisi mõtteid". Tõlkinud Märt Väljataga. Sirp (2003), 11. aprill, lk 5
• "Kas me oleme sõjas? Kas meil on vaenlane?". Vikerkaar (2002) nr. 7, lk. 77–84
• "Sa tohid!" Tõlkinud Kajar Pruul. Vikerkaar (2000), nr. 5-6.