Louis Althusser

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Louis Pierre Althusser (16. oktoober 1918 – 22. oktoober 1990) oli marksistlik filosoof.

Ta sündis Alžeerias ja õppis Pariisis École Normale Supérieure'is, kus temast sai filosoofiaprofessor.

Althusser oli kuni surmani Prantsuse Kommunistliku Partei liige ja mõnikord ka selle suurim kriitik. Tema väited ja teesid olid mõeldud vastukaaluks marksismi teoreetiliste aluspõhimõtete vastastele rünnakutele. Althusserist rääkides viidatakse tavaliselt strukturaalsele marksismile, kuigi tema suhe teistesse Prantsuse strukturalismi koolkondadesse ei olnud lihtne ja ta oli kriitiline paljude strukturalismi aspektide suhtes.

Kui Nikita Hruštšov alustas 1956. aastal stalinismi hukkamõistmist, siis oli see paljudele marksistidele kui Marxi mõtte humanistlike juurte taastamine. Althusser oli sellise arengu vastu, ehkki ta väljendas ennast ettevaatlikult. Ta oli pigem seisukohal, mis viis ta hiljem juhusliku materialismini (pr matérialisme aléatoire).

Paljud tema õpilased osalesid 1968. aasta maikuu sündmustel. Algul jälgis Althusser toimuvat vaikides, kuid hiljem leidis, et õpilased olid lapsiku vasakpoolsuse ohvrid. Selle tulemusena hakkasid Althusserit ründama ka need, kes olid teda varem toetanud. Kriitika pani teda mõningaid oma varasemaid seisukohti üle vaatama.

1970. aastal ilmus Louis Althusserilt mõjukas essee "Ideoloogia ja ideoloogilised riigiaparaadid" (pr "Idéologie et appareils idéologiques d'État"), kus tegi Antonio Gramsci hegemoonia ja domineerimise jaotusega analoogilise jaotuse repressiivsete ja ideoloogiliste riigiaparaatide vahel. Teose eesmärk oli näidata, mis on riigi loomulik olek ja miks kommunistlik partei ei peaks loobuma oma seisukohast, et proletariaadi ülemvõim on vajalik edukaks pöördumiseks kommunismi.

Louis Althusser töötas välja oma ideoloogia kontseptsiooni, mille kohaselt suudavad eri režiimid ja riigid kontrolli säilitada, tootes subjekte, kes usuvad, et nende positsioon sotsiaalses struktuuris on loomulik. Ta tõstis esile ideoloogia olulisust: seda, et me oleme loodud viisil, kuidas maailm juba enne meid oli korraldatud. Spetsiifilised sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid vajavad lisaks kindlat ideoloogiat, mida luuakse ideoloogiliste riigiaparaatide abil.^[1]

Ühiskonna aluse moodustavad töölised, keda kapitalistid ekspluateerivad. Olulisel kohal on küsimus taastootmisest. Taastoota tuleb tootlikke jõude ja olemasolevaid tootmissuhteid. Tootmisvahendite taastootmine on vajalik, sest tootjad vajavad pidevalt suures koguses eritooraineid. Et tööjõu taastootmine toimuks, peab töötaja saama sellist palka, millega ta suudab peret toita. Peale füüsiliste aspektide tuleb tööjõu puhul arvestada ka vaimseid – oskuste edasiandmist. Väljaõpet ei pakuta enam vabrikutes kohapeal, vaid eri institutsioonides, näiteks koolis. Koolist saadav väljaõpe on mitmekülgne. Seal saavad oskusi nii töölised (tehnilised valdkonnad) kui ka kapitalistid ("ilusti käsutamine").^[2]

Ühiskondliku struktuuri võib jagada kaheks tasandiks. Esimene tasand on juriidilis-poliitiline, mis hõlmab õigusakte ja riiki. Teine tasand on ideoloogiline, mis sisaldab ideoloogiat, näiteks religioosset, eetilist, juriidilist, poliitilist.^[3]

Eri struktuuride ühendamisel luuakse riik. Marksismiklassikud on nimetanud riiki riigiaparaadiks (RA). Riigiaparaati on vaja seoses õiguspraktikaga. See hõlmab politseid, kohtuid, vanglaid, sõjaväge – kõiki repressiivseid organeid, mis sunnivad alluma. Riigiaparaat toimib vägivalla kaudu.^[4]

Ideoloogiline riigiaparaat (IRA) hõlmab kodanikuühiskonna institutsioone, mis tagavad, et inimestel ei tekiks valesid mõtteid, ja kujundavad "vaba aega". Ideoloogilistes riigiaparaatides võib eristada järgmisi institutsioone:

Ideoloogilisele sekundeerib repressiivne riigiaparaat. Ideoloogiat taastoodetakse eri praktikate, nt matuste, koolipäevade, parteikoosolekute kaudu. Nendes osaledes tunnistab inimene end süsteemi osaks. Interaktsiooni kaudu määratleb inimene end subjektina (nt vastab tervitusele). Samal ajal tunnustab ta meelevaldselt mängureegleid ja nende allikateks olevaid autoriteete. See alluvus pole vabatahtlik. Nii ideoloogiline kui ka repressiivne riigiaparaat reageerivad alistumisele. Riigi funktsioon on taastoota olemasolevaid tootmissuhteid ja tootlikke jõudusid. Ideoloogilise riigiaparaadi funktsioon on selle kindlustamine. Ideoloogia on kapitalismi eeltingimus, kuna ideoloogia tootmine on väga otseselt seotud klassihuvidega. Nii jõutakse taas välja majandusliku determinismini.^[5]

Althusseri järgi asendas jaotust kirik-perekond uus jaotus kool-perekond. Kui varem allutati inimest kiriku abil, siis nüüd kooli abil. Lapsed antakse koolile üle kõige õrnemas eas. Neile pakutakse ideoloogiast mõjutatud oskusteavet (teadus, kirjandus) ja otseseid teadmisi valitsevast ideoloogiast (moraal, kodanikuõpetus). Kui on läbitud esimene kooliaste, läheb üks osa õpilastest tööle. Teine osa jätkab õpinguid, et hiljem täita teenistujate ja väikekodanike ametikohti. Viimasena valmistatakse hariduse kaudu ette intellektuaale (haritlased), ekspluateerijaid (kapitalistid, mänedžerid), represseerijaid (sõjaväelased, politseinikud, poliitikud, haldajad) ja elukutselisi ideolooge (preestrid). Vaid vähesed õpetajad on teadlikud ideoloogia ülekandest õpilastele ja üritavad seda olukorda vältida. Enamik õpetajatest ei ole jõudnud arusaamiseni, et õpetamise kaudu kantakse ideoloogiat edasi, mistõttu nad teevad seda innukalt.

• Althusser, Louis. Lenin and Philosophy and Other Essays. (Online versioon)
  • Philosophy and the Spontaneous Philosophy of the Scientists
  • For Marx. (Online versioon) (Originaal: Pour Marx, 1965)
  • Reading Capital (koos Étienne Balibariga, originaalis lisatud ka Roger Establet, Jacques Rancière ja Pierre Macherey kirjutised). (Online versioon) (Originaal: Lire le Capital)
  • The Spectre of Hegel: Early Writings. (Originaal: Le retour à Hegel, 1950)
  • Essays in Self-Criticism. (Online versioon) (Originaal: Éléments d'autocritique, 1974)
  • Philosophy and the Spontaneous Philosophy of the Scientists. (Online versioon)
  • Machiavelli and Us. (Originaal: Machiavel et nous, 1972–1986)
  • Politics and History. (Online versioon)
  • The Humanist Controversy and Other Texts
  • Writings on Psychoanalysis
  • The Future Lasts Forever: A Memoir
  • Althusser: A Critical Reader (toim. Gregory Elliott)

• "Ideoloogia ja ideoloogilised riigiaparaadid. I osa". Tõlkinud Jüri Lipping – Akadeemia 2006, nr 7, lk 1451–79
• "Freud ja Lacan". Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Jüri Lipping – Akadeemia 2010, nr 5, lk 883–920

• "20. sajandi mõttevoolud". Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 599–621, peatüki autor Jüri Lipping

• Anderson, Perry, Considerations on Western Marxism
• Callinicos, Alex (toim.), Althusser's Marxism (London: Pluto Press, 1976).
• James, Susan, 'Louis Althusser' in Skinner, Q. (ed.) The Return of Grand Theory in the Human Sciences.
• Waters, Malcolm, Modern Sociological Theory, 1994, lk 116.
• Lewis, William, "Louis Althusser and the Traditions of French Marxism." Lexington books, 2005. (link)
• Resch, Robert Paul. Althusser and the Renewal of Marxist Social Theory. Berkeley: University of California Press, c1992. (link)
• Heartfield, James, The ‘Death of the Subject’ Explained, Sheffield Hallam UP, 2002 link
• Althusser's concept of interpellation
• The Louis Althusser Internet Archive at Marxists.org
• Ideological State Apparatuses by Richard Wolff
• Louis Althusser (1918–1990)
• Marxist Media Theory – Althusser
• Althusser texts at mirror site Marx2Mao
• A critical review of Louis Althusser's For Marx
• Texts from Althusser & texts about him – in French on Multitudes website.
• Althusser's texts on Multitudes
• Texts from the October 1995 symposium "Lire Althusser aujourd'hui"
• A review of Althusser's Philosophy of the Encounter: Later Writings, 1978–1987
• Tony Judt's 1994 article "Louis Althusser, The Paris Strangler" for The New Republic