Smiłavičy

Smiłavičy
valgevene	Смілавічы * / Smiłavičy *transkriptsioon: Smilavitšõ
klassikaline valgevene	Сьмілавічы * / Śmiłavičy *transkriptsioon: Smilavitšõ
vene	Смиловичи Smilovitši
	Elanikke: 4701 (2011)
	Koordinaadid: 53° 45′ N, 28° 1′ E

Smiłavičy (transkribeerituna Smilavitšõ, poola keeles Śmiłowicze) on alev Valgevenes Minski oblastis Červieńi rajoonis. Alev on Smiłavičy külanõukogu halduskeskuseks. Smiłavičy asub merepinnast 156 meetri kõrgusel Vołma jõe kaldal.

Smiłavičys on keskkool, muusikakool ja internaatkool. Lisaks annavad haridust sovhoostehnikum, kutsekool ja põllumajanduslik kolledž. Alevis on kino, kultuurimaja ja kaks raamatukogu. Suurimaks vaatamisväärsuseks on Smiłavičy mõis, ajaloolised pühakojad on aga hävinud.

Ajalugu

Smiłavičyt mainitakse esimest korda aastal 1582. Asula kuulus toona Minski vojevoodkonda ja Minski maakonda. Aastal 1592 toimus seal suur lahing mitme ümbruskonna küla elanike vahel, kuna ühelt läbisõidul olevalt talumehelt varastati seal kaks vaati (kokku 110 kilogrammi) mett.

Algul Kęsgailadele ja hiljem Sapiehadele kuulunud asula jagunes XVI sajandil Zaviszade ja Szemiotite vahel. Umbes sel ajal asusid Smiłavičysse elama ka tatarlased. Kuigi tatarlased elasid kompaktselt asula lõunaservas, kasutati veel XIX sajandil asula kohta nime Татарская Слабада. Tänapäeval kannab Tatarskaja Słabada nime piirkond alevi lõunaservas.

XVII sajandi alguses pärisid Szemiotidele kuulunud osa asulast Ogińskid. Nende valduses olevat osa kutsuti ka Šachoŭničyks (Шахоўнічы). Teine pool Smiłavičyst kuulus jätkuvalt Zaviszadele, nemad asutasid alevis paberivabriku. Aastal 1660 suri Marcjan Michał Ogiński ja tema osa valdusest läks üle Krzysztof Stanisław Zawiszale. Pärast seda oli terve Smiłavičy ühe omaniku käes.

Aastal 1760 pärisid Smiłavičy taas Ogińskid, aga aastal 1771 ostsid selle Moniuszkod. Tol ajal oli asulas 85 majapidamist, neist 31 kuulus juutidele ja 13 tatarlastele. Alevis oli kaks vesiveskit, neist üht kasutati ka saekaatrina.

Poola jagamisel läks Smiłavičy aastal 1793 Venemaa koosseisu. XIX sajandi kaheksakümnendatel aastatel oli seal kolm õigeusu kirikut (üks neist katoliiklastelt konfiskeeritud) ja katoliku kirik. Juutidel oli alevis kolm palvemaja, tatarlastel mošee. Jõel asus kaks vesiveskit, tegutsesid õllevabrik ja viinavabrik, valmistati kalevit. Alevis tegutses 30 poodi.

Aastaks 1897 oli Smiłavičys 3498 elanikku. Toona oli seal kaks õigeusu kirikut ja üks katoliku kirik, lisaks katoliiklaste kabel. Alevis oli mošee, juutidel oli viis palvemaja. Alevis valmistati leiba ja kalevit, seal oli ka mitu parkimistöökoda. Kõrtse oli seal viis, võõrastemaju kaks, lisaks asus seal 58 väikepoodi. Mõisa juures oli ka viinavabrik. Aastaks 1881 oli alev läinud Wańkowiczite valdusse. XX sajandi alguseks olid enamik alevi elanikest juudid.

1919. aastal hakkas Smiłavičy kuuluma Valgevene NSV koosseisu.

Pilte

Smiłavičy mošee
Tatarskaja Słabada
Smiłavičy keskus
Smiłavičy
Vołma jõgi

Tuntud elanikke

Stanisław Moniuszko – Poola helilooja
Chaim Soutine – Valgevene kunstnik
Ibrahim Kanapacki – Valgevene kultuuri- ja riigitegelane, üks tatari kogukonna liidreid
Faïbich-Schraga Zarfin – Prantsuse kunstnik
Girš Feldman – Vene-juudi ärimees
Jaŭhien Miranovič – Valgevene riigitegelane ja agronoom

Välislingid