Raamatukogu

See artikkel räägib üldmõistest; ajakirja kohta vaata artiklit Raamatukogu (ajakiri)

Raamatukogu (ka biblioteek) on traditsioonilises tähenduses raamatute kogu ja selle kogu hoidmise koht. Raamatukogu kui asutuse ülesandeks on trükiste ja muude infokandjate kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine lugejaile.

Raamatukogu võib olla avalik (kõigile külastamiseks avatud), asutusesisene (mõeldud kasutamiseks piiratud hulgale inimestele) või isiklik (eraraamatukogu, üksikisiku või perekonna omanduses).

Tänapäeval hoitakse avalikes raamatukogudes mitmesuguseid infokandjaid (trükised, käsikirjad, elektroonilised kandjad, muud mikrokandjad). Avalikes raamatukogudes saab teavikutega tutvuda kohapeal ja neid koju laenutada. Raamatukogus on raamatud tavaliselt paigutatud mingi süsteemi järgi, et hõlbustada nende leidmist.

Vanimad raamatukogud loodi Vana-Egiptuses umbes 5000 aastat tagasi. Eesti vanimaks järjepidevalt tegutsevaks raamatukoguks loetakse Tartu Ülikooli Raamatukogu, mis on asutatud 1802.

Maailma suurim raamatukogu on USA Kongressi raamatukogu ja Eesti suurim on Eesti Rahvusraamatukogu.

Raamatukogude tüpoloogia

Tüpoloogia põhineb rahvusvahelisel standardil EVS/ISO 2789:2003 "Informatsioon ja dokumentatsioon. Rahvusvaheline raamatukogustatistika".´

Rahvusraamatukogu on riigi keskne teadusraamatukogu, mis hangib, säilitab ning teeb kättesaadavaks riigi kultuuriväärtused ja inforessursid, olles ühtlasi rahvusbibliograafia keskus. Näiteks: Eesti Rahvusraamatukogu.^[1]

Ülikooliraamatukogu on ülikooli üliõpilasi, õppejõude jt töötajaid teenindav teadusraamatukogu, mis võib täita ka teadusliku keskraamatukogu ülesandeid. Näiteks Tartu Ülikooli Raamatukogu^[2] ja Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu^[3].

Kõrgkooliraamatukogu on kolledži, era- või muu kõrgkooli üliõpilasi, õppejõude jt töötajaid teenindav raamatukogu.

Erialaraamatukogu on raamatukogu, milles domineerib mingi kindla eriala kirjandus ja mis eelistatult teenindab kindlat lugejakategooriat.

Rahvaraamatukogu on universaalse koostisega üldkasutatav raamatukogu, mis teenindab tasuta kogu piirkonna elanikkonda või kasutajate erirühmi (nt hoolekandeasutustes või kinnipidamiskohtades viibivaid inimesi). Eesti vanim rahvaraamatukogu on Hans Wühneri initsiatiivil 1860. aastal Tarvastus loodud raamatukogu.^[4]

Kooliraamatukogu on õpperaamatukogu, mis varustab õpilasi ja õpetajaid õppe- ja kasvatustööks ning enesearendamiseks vajaliku kirjandusega, auviste ja muude infokandjatega.

Seosed teiste mäluasutustega

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on oluline koostöö raamatukogude, arhiivide ja muuseumide vahel. Nende vahele ei õnnestu alati tõmmata kindlat piiri ainuüksi nende nimetuse või põhitegevuse järgi. Paljude arhiivide fondides on haruldasi trükiseid ja arhiividel on tihti ka suurepärased raamatukogud. Samuti on muuseumiekspositsioonides ja -kogudes trükiseid ning arhiividokumente, raamatukogudes leidub aga sageli käsikirjade osakondi, mis on mahult võrreldavad iseseisvate arhiividega.

Vastavalt oma profiilile hoiavad ja eksponeerivad muuseumid inimkultuuri esemelisi mälestisi kõige vanematest aegadest kuni kaasajani. Muuseumide kogudes olevate esemete loomisel on tavaliselt silmas peetud kindlat praktilist ja/või esteetilist eesmärki. Arhiivide ja raamatukogude tegevuse objektiks on aga kirjasõna. Erinevalt esemelistest inimkultuuri mälestistest on kirjasõna mõeldud informatsiooni talletamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks. Püüdes määratleda arhiivide, raamatukogude ja muuseumide erinevust, võib üldjoontes öelda, et arhiivid korraldavad arhiividokumentide ehk arhivaalide, raamatukogud trükiste ehk raamatute, muuseumid aga esemete kogumist, säilitamist ja kasutamist.