Marie Under

Marie Under (kodanikunimi aastast 1904 Marie Hacker, aastast 1924 Marie Adson; 27. märts 1883 Tallinn – 25. september 1980 Stockholm) oli eesti luuletaja.

Under kuulus kirjandusrühmitustesse Siuru ja Tarapita.

Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich (Priidu) Under (1843–1930) ja Leena Under (sündinud Kerner) (1854–1934). Neil oli 5 last: Evangeline (1880–1932?), Gottried (1881–1882), Marie (1883–1980), Berta (1885–1974) ja Christfried (1887–1934). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna.

Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama.

4.–9. eluaastani õppis Marie väikelaste koolis, mis asus Tallinnas Väike-Roosikrantsi tänaval. Seal õpetati lastele lugemist ja kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja käsitööd. Õppimine oli tasuline ning tasu eest sai ka päevas korra süüa. Marie ei saanud koolis käia kaua, kuna vanematel ei olnud õppe eest tasumiseks raha. Aastatel 1893–1898 õppis ta Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkoolis. Kool oli nelja-, vahel ka viieklassiline ning saksakeelne. Lõputunnistus jäi Mariel saamata arvatavasti rahapuudusel, kuigi ta on hiljem öelnud, et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina. Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi.

Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878–1948) ning noorpaar kolis Moskva äärelinna Kutšinosse. Neil oli kaks last: Dagmar (1902–1994) ja Hedda (1905–1988). Hedda ristiisa oli maalikunstnik Ants Laikmaa.^[1]

Marie Under kinkis Ants Laikmaale enda kirjutatud saksakeelseid luuletusi. Laikmaa veenis poetessi, et ta kirjutaks eesti keeles. 2. augustil 1904 avaldas ajaleht Postimees Marie Underi esimese luuletuse "Kuidas juhtus...". Luuletaja kasutas pseudonüümi Mutti.

1906. aastal pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna. 1913. aastal tutvus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu. 1924. aastal lahutas Marie Carl Hackerist ja abiellus Adsoniga.

Tallinna Kirjanike Ühingu liige.^[2]

1944. aasta septembris põgenes ta perega Rootsi.

Marie Under suri 25. septembril 1980 Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule. 9. juunil 2016 maeti ta koos abikaasa Artur Adsoni, tütre Hedda Hackeri ja õe Berta Underiga ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.

1917. aastal ilmus tema esikkogu "Sonetid".

Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus" (1929). Tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab" ilmus postuumselt 1981. aastal.

Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Under esitati aastatel 1945–1971 kaheteistkümnel korral Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.^[3]

• 1917 – "Sonetid". Luuletusi 1912–1917;
• 1918 – "Eelõitseng". Luuletusi 1904–1913;
• 1918 – "Sinine puri". Luuletusi 1917–1918;
• 1920 – "Verivalla". Luuletusi 1919–1920;
• 1923 – "Pärisosa". Luuletusi 1920–1922;
• 1927 – "Hääl varjust". Luuletusi 1923–1927;
• 1928 – "Rõõm ühest ilusast päevast". Luuletusi 1923–1927;
• 1929 – "Õnnevarjutus". Ballaadid 1927–1929;
• 1930 – "Lageda taeva all". Luuletusi 1927–1930;
• 1935 – "Kivi südamelt". Luuletusi 1930–1935;
• 1942 – "Mureliku suuga". Luuletusi 1935–1942;
• 1954 – "Sädemed tuhas". Luuletusi 1943–1954;
• 1963 – "Ääremail". 8 algupärast luuletust ja 36 tõlget;
• 1981 – "Mu süda laulab".

• "Ja liha sai sõnaks" (valimik kümnest kogust). Hando Mugasto kaas ja puugravüürid. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1936, lk 366
• Kogutud teosed, I köide (Eelõitseng; Sonetid; Sinine puri; Rõõm ühest ilusast päevast). Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1940.
• Kogutud teosed, II köide (Verivalla; Pärisosa; Hääl varjust ), 1940.
• Kogutud teosed, III köide (Õnnevarjutus; Lageda taeva all; Kivi südamelt). Järelsõna: Ants Oras, 1940.
• "Sõnasild" (luulevalimik). Eesti Kirjastus Orto, Vadstena 1945, lk 222
• "Südamik" (valik luuletusi ja ballaade 1917–1957). Saatesõna: Aleksis Rannit. Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts: New York; Vaba Eesti, Stockholm, 1957, lk 250
• "Kogutud luuletused" (täiendatud ja autori poolt redigeeritud uusväljaanne). Saatesõna: Ants Oras. Vaba Eesti, Stockholm 1958, lk 523
• "Valitud luuletused". Koostanud ja järelsõna kirjutanud Paul Rummo; illustreerinud Hando Mugasto. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958, lk 280
• "Kolmteist ballaadi". LR 1963, nr 10.
• "Uneretk" (valik luuletusi kogudest "Sädemed tuhas" ja "Ääremail"). LR 1968, nr 13.
• "Mu süda laulab" (luuletusi kolmeteistkümnest kogust). Koostanud Paul Rummo, järelsõna: Erna Siirak. Illustreerinud Vive Tolli. Eesti Raamat, Tallinn 1981; 2. trükk 1984.
• [Luuletused]. Sari Väike luuleraamat. Koostanud Ellen Niit. Eesti Raamat, Tallinn 1987.
• "Mureliku suuga; Sädemed tuhas; Ääremail". Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Georg Grünberg. Eesti Raamat, Tallinn 1998.
• "Õnnevarjutus" (kogu ballaade). 2. trükk. Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Arne Merilai. Tänapäev, Tallinn 2000; 3. trükk 2003.
• "Under armastusest" (luuletused ja katkendid kirjadest). Valik ja järelsõna: Sirje Olesk. Tänapäev 2002.
• "Lauluga ristitud". Tänapäev 2006, lk 588
• "Laternaks mu enda süda". Valik luulet, koostanud Viiu Härm, Tänapäev 2006, lk 91

• Ivar Ivask, "Marie Underi kirju" – Keel ja Kirjandus 1990, nr 7, lk 422–429.
• Rutt Hinrikus, "Printsess ja kaanekukk" (Marie Underi ja Ants Laikmaa suhetest + Underi kirjad) – Looming 1997, nr 8, lk 1098–1122.
• Eduard Vilde kirjad Marie Underile – Looming 2006, nr 5, lk 744–754; samas lk 755–761 ka Sirje Kiini artikkel "Vilde ja Under".
• "Under ja Tuglas" (Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus). Koostanud, ees- ja järelsõna kirjutanud Rutt Hinrikus. Tänapäev, Tallinn 2006, 208 lk

• "Väiksed vaatlused. Artikleid, ülevaateid, arvamusi". Koostanud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Õnne Kepp. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2018, 472 lk.

• 1955 Henrik Visnapuu preemia ("Südamed tuhas")
• 1964 Henrik Visnapuu preemia ("Ääremail")

20. novembril 2006 esietendus KUMU-s lavastus "Under", mis valmis luuletaja kirjade, päevikute ja mälestuste põhjal. Teatritüki lavastasid Merle Karusoo ja Raimo Pass. Osades olid Katrin Saukas (Marie Under), Ago-Endrik Kerge, Raivo Trass, Sten Zupping ja Egon Nuter.

Roosikasvataja Mart Ojasalu on aretanud roosisordi 'Marie Under', mida esitleti 17. juulil 2009 Tallinna Botaanikaaias.^[4]

Aastast 2008 annab kultuuriministeerium välja Marie Underi nimelist stipendiumi, millega toetatakse üliõpilaste tööd eesti kirjanduse uurimisel. Seda stipendiumi rahastatakse Marie Underi loomingu avaldamise eest saadavaist autoritasudest, kuid 2017. aasta algul sai teatavaks, et autoriõigused ei kuulugi Eesti riigile, vaid hoopis Eesti Kultuuri Koondisele Rootsis ja Baieri liidumaale Saksamaal.^[5] Nädal hiljem teatas Eesti Kultuuri Koondis, et loovutab oma osa autoriõigustest Eesti Kultuuriministeeriumile, et stipendiumi väljaandmine saaks jätkuda.^[6]

Eesti Kultuuri Koondis Rootsis haldab Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi, millest anti välja toetusi ja stipendiume.^[7] Under pärandas 37,5% oma varast HH FOND Eesti Kultuuri Koondisele Rootsis ja ülejäänud oma tütrele Dagmar Stockile. Pärast Stocki surma läks temale kuulunud Underi autoriõiguste 62,5% osalus Baieri liidumaale. Underi teosed on autoriõigusega kaitstud 2055. aastani.^[8]

2010 avati Tallinnas Rahvusraamatukogu ees Mati Karmini loodud Marie Underi mälestusmärk.

Eestis tegutseb aastast 2004 ansambel Under Marié.

8. juunil 2018 avati luuletaja sünnikohas Tallinnas Koidu tänaval (toonane Allemani tänav) Marie Underi (1883–1980) mälestuspink.^[9]

• Ants Oras, "Marie Under" (lühimonograafia). Sari Meie kirjanikke, nr 3, EKK, Lund 1963, lk 64
• "Marie Underi eluraamat" I-II (I köites meenutusi, II köites esseid ja hinnanguid). Koostanud Artur Adson. Vaba Eesti, Stockholm 1974, lk 301 + 224
• Erna Siirak, "Talendi maagia" (artiklid). Eesti Raamat, Tallinn 1987.
• "Marie Under. Personaalnimestik". Koostajad Anne Valmas ja Vallo Kelder. Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu, Tallinn 1994, lk 240
• "Marie Under" (ligi 300 fotoga pildialbum elu ja loomingu ülevaadetega). Koostajad Rutt Hinrikus, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Tio Tepandi. Eesti Kirjandusmuuseum ja Ilmamaa, Tartu 2003, lk 288
• Hinrikus, R., Kronberg, J., Olesk, S., Tepandi, T. 2003. "Marie Under"
• Adson, Artur. 2007. "Siuru-raamat".
• Sirje Kiin, "Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt" (uurimuslik biograafia). Tänapäev, Tallinn 2009, lk 864
• Sirje Kiin, "Marie Under. Elu ja luule". Tammerraamat, Tallinn 2011, lk 672
• "Marie Underi päevikud 1922–1957". Litteraria nr 27, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2015, lk 138

Tsitaadid Vikitsitaatides: Marie Under

• Ants Oras, Marie Underi luule areng, Looming nr 3/1933
• Marie Under Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Marie Underi mälestamine Tallinnas [1] Mälestamine toimus 9. juunil 2016 Tallinnas Jaani kirikus, Rahumäe kalmistul ning Nõmmel Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse aias. Video kajastab viimast.
• Siuru Printsessi tegelik elu – Eesti Ekspress, 21. detsember 2009.
• Mis on tegelikult Adsoni "orgasmipäevikutes" kirjas? – Eesti Ekspress, 6. veebruar 2010.