Ellen Niit

See artikkel on kirjaniku kohta, keeleteadlase kohta vaata artiklit Ellen Niit (teadlane).

Ellen Niit (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949–1958 Ellen Niit, 1958. aastast Ellen Kross; 13. juuli 1928 – 30. mai 2016) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

Ellen Niit sündis Tallinnas. Ta õppis Tallinnas, Tapal 1938–1943, Tallinna 4. Keskkoolis 1943–1947, Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust 1947–1952 ja Tartu Riikliku Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal 1952–1956. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige.

Ta töötas Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1956–1961 ja Eesti Televisiooni mittekoosseisulise toimetajana 1961–1963. Alates 1963. aastast oli Ellen Niit vabakutseline kirjanik.

Ta kirjutas peamiselt luuletusi ja enamasti just lastele. Täiskasvanutele mõeldud luulekogu "Paekivi laul" ilmus 1998. aastal kirjaniku 70. sünnipäevaks. Enne seda ilmus täiskasvanutele luulekogu "Maailma pidevus". Kogu sisaldab luuletusi aastaist 1946–1976.

Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga "Kuidas leiti nääripuu" (1954), millele 1957. aastal järgnes "Rongisõit". Koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes "Rongisõit" populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis.

Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu "Krõlliraamat". Raamatutegelase Krõlli autor on kunstnik Edgar Valter.

Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat "Pille-Riini lood" ilmus 1963. aastal. 1970. aastal ilmus "Triinu ja Taavi jutud" ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977).

1990. aastatel jätkus Ellen Niidu loometee peamiselt luule vallas. Selle perioodi olulisemaks tegelaseks kujunes Krõll. 1993. aastal ilmus "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta", järgmisel aastal "Krõlli värviraamat" ja "Krõll ja igasugused hääled". 1999. aastal ilmus "Krõlli pannkoogitegu".

• "Maa on täis leidmist" (1960)
• "Linnuvoolija (1970)
• "Karud saavad aru" (värsikogu; 1972)
• "Oma olemine, turteltulemine" (1979)
• "Krõlliraamat" (1979)
• "Tere, tere lambatall!" (1993)
• "Paekivi laul" (1998)
• "Veel ja veel Krõlliga maal ja veel" (2002)
• Taeva võti (2014)

• "Midrimaa" (1974)
• "Vee peal käija" (Eesti Raamat, 1977; Eesti Keele Sihtasutus, 2008)
• "Suur suislepapuu" (1983)
• "Ühel viivul vikervalgel" (1999)

• "Kuidas leiti nääripuu" (1954)
• "Rongisõit" (1957)
• "Karud saavad aru" (1967)
• "Lahtiste uste päev" (1970)
• "Suur maalritöö" (1971)
• "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" (1993)
• "Krõlli värviraamat" (1994)
• "Krõll ja igasugused hääled" (1994)
• "Krõlli pannkoogitegu" (1999)

• "Triinu ja Taavi taskuteater" (1975)
• "Enne punaseid palituid" (1984)

• "Pille-Riini lood" (1963)
• "Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda" (1967)
• "Triinu ja Taavi jutud" (1970)
• "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977)
• "Jänesepojaõhtu koos isaga" (1982)
• "Onu Ööbiku ööpäev" (proosakogu; 1998)

Ta avaldas ka luuletõlkeid.

• 1971 – Eesti NSV kirjanduse aastapreemia "Lahtiste uste päeva" eest
• 1977 – Eesti NSV teeneline kirjanik
• 1978 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" eest
• 1993 – Karl Eduard Söödi lasteluuleauhind ("Tere, tere, lambatall!" (kunstnik Epp Korp), „Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" (kunstnik Edgar Valter))
• 1996 – Juhan Liivi luuleauhind ("Aeg voolab")
• 1999 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[1]
• 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Ühel viivul vikervalgel")
• 1999 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Paekivi laul")
• 2003 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2005 – E. W. Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel)
• 2009 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest^[2]
• 2010 – Tallinna vapimärk
• 2004–2009 – Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat^[viide?]
• 2018 – The White Ravens ("Onu Ööbik Öösorri tänavast")^[viide?]

31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskőrösis Sándor Petőfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli loodud Ellen Niidu büst.^[3]

Ellen Niit oli abielus Heldur Niiduga 1949–1958, Toomas Niit (1953–2020) oli nende poeg.

Ellen Niit oli abielus kirjanik Jaan Krossiga 1958. aastast kuni viimase surmani 27. detsembril 2007. Maarja Undusk (sündinud 1959), Eerik-Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed.

Ellen Niit elas peamiselt Tallinnas. Ta on maetud Rahumäe kalmistule abikaasa Jaan Krossi kõrvale.^[4]

• "Ellen Niit". Kirjandusnimestik. Koostanud Anu Kehman ja Tiia Suls. Eesti Lasteraamatukogu, Tallinn 1991 (lk 6–17 Ellen Niidu autobiograafia "Inimesi, paiku, suundumusi mu varasest lapsepõlvest")
• Intervjuu Ellen Niiduga (üles kirjutanud Livia Viitol) – Keel ja Kirjandus 1998, nr 7, lk 492–496
• Reet Made, "Lapsepõlvest tuleme kõik". Sild, Tallinn 2001, lk 65–72

Tsitaadid Vikitsitaatides: Ellen Niit

• Ellen Niit Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Sirje Kiin, "Turvaema Ellen Niit", Sirp, 17. juuli 1998
• Ott Arder, Paekaldal luulehaugi püüdmas" (koondkogu "Paekivi laul" arvustus)". Postimees, 20. september 1998
• Piret Kruuspere, "Maailma pidevuse valgus" (lasteluule koondkogu "Ühel viivul vikervalgel" arvustus). Eesti Päevaleht – Arkaadia, 20. november 1999, lk 9
• Reet Krusten, "Lasteluule kodu- ja käsiraamat" (lasteluule koondkogu "Ühel viivul vikervalgel" arvustus). Sirp, 26. november 1999, lk 6
• Jaanus Kulli, "Ellen Niit – abikaasa, elektrik ja kirjanik" (intervjuu). SL Õhtuleht, 11. jaanuar 2003
• Rebekka Lotman. Ellen Niit: mõne lasteluuletuse veel nakitseks ikka. Postimees, 5. veebruar 2009
• Jürgen Rooste. Ellen Niidu filosoofiline vägi. Sirp, 19. veebruar 2009
• Ellen Niidu heinategu ehk suur niidutöö. Postimees, 13. juuli 2013
• Suri kirjanik ja luuletaja Ellen Niit
• Kalle Kurg. Saja nimega nurmenukk [1]. ERR kultuuriportaal, 12. august 2016