Oskar Kaplur
| ||
| Kuld | 1912 | kergekaal |
Oskar Kaplur (20. september 1889 Tallinn – 20. september 1962 Moskva) oli eesti ja Venemaa maadleja, Euroopa meister amatööride seas ja maailmameister elukutseliste seas.
Spordi juurde tõi Oskari isa 1905. aastal.[1] Algul käisid nad harjutamas Maneeži tänaval asuvas "Linda" aidas, pärast selle müüki "Linda" pankroti tõttu 1907. aastal pidid aga raskejõustiklased sealt välja kolima[2]. Kaplur jätkas maadlemist Friedrich Kelleri raskejõustikuklubis, mis asus Tallinna Kaasani kiriku lähedal Imanta tänaval[3]. Kelleri klubist pärinesid ka Gustav Vahar ja Johannes Tigane[3].
Kaplur osales Helsingi Atleetklubi rahvusvahelisel võistlusel. Eestlasi oli 3; nähtavasti ei saatnud neist ühtki suur edu.[1]
Märtsis osales Kaplur juba maailmameistrivõistlustel Soomes. Kaalukategoorias kuni 73 kg võitis ta Mauritz Anderssoni ja Theodor Bergqvisti (mõlemad Rootsi), Fridolf Lundsteni, Frans Viheriäranta ja V. Lehtose, kuid kaotas peafavoriidile Eemil Värele ajaga 3.33 ja Theodor Tirkkosele (kõik Soomest). Pisut imelik, ent 5 võitu ja 2 kaotust ei andnud 11 mehe konkurentsis enamat 5. kohast.[1]
Tartu "Aberg" korraldas 25. septembril[1] I Baltimaade meistrivõistlused maadluses ja tõstmises[4]. Kõik esikohad jäid eestlastele: kergemast alates maadluses H. Neumann (Tartu), O. Kaplur, H. Aruküla ja Tõnu Võimula (kõik Tallinn) ning tõstmises Johan Sirmann (Riia) ja Eduard Hermann (Tartu)[4]. Kaplur sai veel auhinna ja punase aupaela kehailu võistlusel[1].
Kevadel tuli Kaplur Peterburis Venemaa meistriks kergekaalus ja võis sõita Stockholmi 1912. aasta suveolümpiamängudele.[1]
Olümpiamängudel osales kergekaalus tervelt 48 maadlejat, neist Eestist Georg Baumann, August Kippasto ja Oskar Kaplur[1]. Avavoorus seljatas Kaplur inglase William Hayesi, teises itaallase Alessandro Covre, kolmandas õnnestus punktidega võita vana tuttav Alfred Salonen, neljandas kaotas ta tulevasele olümpiavõitjale Eemil Värele, viiendas andis Adam Tantu loobumisvõidu[1]. Kuuendas voorus kaotas Kaplur Taavi Kolehmaisele (kõik Soome)[1]. Ta jäi jagama 6.–10. kohta.
Septembris osales Kaplur Viinis EMil. Kehakaalus kuni 70 kg osales 13 maadlejat. Esimesel võistluspäeval võitis ta 5 vastast puhtalt, teisel päeval jätkas samas vaimus ja tuli Kreeka-Rooma maadluses Euroopa meistriks.[1]
Oktoobris võitis Kaplur Kopenhaagenis Põhja-Euroopa meistrivõistlused.[1]
Kopenhaagenist sõitis Kaplur Ameerikasse tutvuma vabamaadlusega, mis pidi võetama 1916. aasta suveolümpiamängude kavva[1]. Seal seltsis ta Aleksander Abergiga[1]. Kuna amatöörid pidi vältima kokkupuutumisi elukutselistega, esines Kaplur Ameerikas varjunime all[1]. Muuhulgas võistles ta Lurichi nime all, samuti punases maskis[3].
23. veebruaril kirjutas ajaleht Boston Herald: "Vaid 4 päeva on aega selle heitluseni ning Zbyszko ja Aberg alustasid tänast hommikut taas treeninguga ettevalmistusena neljapäeval Mehaanika Hallis toimuvaks matšiks. Aberg, kes jõudis Bostonisse läinud nädalal, töötab oma peamise treeneri Oskar Kaplani juhendamisel. Kaplan on noor rikas soomlane, keda Aberg ette valmistab võistlemiseks 1916. aasta Berliini olümpiamängudel."[1]
Mais osales Kaplur Viinis Euroopa meistrivõistlustel. Võistluste käigust kirjutas Viini spordiajakiri Famoser Ringer nii: "Kapluri hea tehnika ja osavus üllatasid viinlasi. Ta on vaieldamatult mees, kes väärib esimaadleja nime. Kui võistlused olid juba lõppemas ja temal tähtsamad vastased võidetud, juhtus Kapluriga õnnetus, mis ei lubanud tal enam võistlust jätkata."[1]
Venemaa meistrivõistlused toimusid Petrogradis. Baltlased tegid puhta töö. Raske- ja absoluutkaalus võitis Kaplur Alliku ning tubli kergejõustiklase, jalgpalluri ja treeneri Anton Ohaka ees, poolraskekaalus Baumann, keskkaalus polnud osalejaid.[5]
Olümpiamängud jäid ära; Kapluri suur unistus läks luhta. Ta hakkas elukutseliseks.
Kevadel olid Peterburis suured maadlusvõistlused, mis kestsid 78 päeva. Eestlastest osalesid Georg Lurich, Aleksander Aberg ja Oskar Kaplur. Aberg võitiski raskekaalus, Kaplur keskkaalus. Kohalik ajakiri K sportu kommenteeris: "Võib julgesti öelda, et Petrograd pole ammu enam niisugust ilusat ja kõrgeklassilist maadlust näinud."[1]
Pärast maailmasõda
[muuda | muuda lähteteksti]Kaplur endist edu ei saavutanud ja loobus spordist varsti. Ta asus tööle lennukitööstuses ja elas surmani Moskvas.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 85–88
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 16
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 19
- ↑ 4,0 4,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 20
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 85
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1889. aasta kirikuraamatu väljavõte Oskar Kapluri sünnist: Saaga TLA.1358.2.2:304 / Saaga TLA.236.1.38:195
- Biograafia ESBL-is
- Oskar Kaplur veebisaidil Olympedia (inglise)
