Aleksander Aberg

See artikkel räägib maadlejast; laeva kohta vaata artiklit Aleksander Aberg (laev); spordiseltsi kohta vaata artiklit Aberg (spordiselts)

---

See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aleksander Richard Aberg (11. august 1881 (vana kalendri järgi 30. juuli) Kolga mõis, Kuusalu kihelkond – 15. veebruar 1920 Armavir, Venemaa), oli eesti maadleja, maailmameister elukutseliste maadluses, üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Georg Lurichi ja Georg Hackenschmidti kõrval.

Tema kehamõõdud aastal 1905: pikkus 178 cm, kael 48 cm, rind 125 cm, biitseps 43 cm, reis 64 cm ja säär 41 cm. Ta kaalus umbes 90 kg ja jäi sellega vastastele sageli paarikümne kiloga alla, sest tollal ei jagatud elukutselisi maadlejaid kaalukategooriatesse.

1891. aastal asusid Abergi vanemad, kes seni olid olnud mõisatöölised, elama Tallinna. Aberg õppis Tallinna Nikolai Gümnaasiumis ja oli pärast seda Tallinna masinatehases algul õpilane ja siis tööline. Samal ajal treenis ta "Linda" aida raskejõustikuklubis.

Juba 18-aastaselt surus Aberg parema käega 100 kg, 19-aastaselt parema käega juba 50 kg 50 korda.

Esimest korda mainiti teda ajalehes seoses 1. augustil Rannavärava mäel toimunud võistlustega kahe käega kangi üles viskamises, kus ta jäi jagama teist kohta (viskas üle kangi, mis kaalus 106,5 kg).

Kevadel tuli Aberg juba Tallinna (teistel andmetel Eestimaa kubermangu) meistriks ja sügisel kaitses tiitlit.

Aprillis Peterburis toimunud Venemaa amatööride meistrivõistlustel viigistas Aberg avapäeval soomlase Carl Alléniga ja kaotas 11 minutiga Mart Liivale, kuid järgmistel päevadel võitis mitu kohtumist ja tuli lõpuks Liiva järel teiseks. Kolmikvõidu kindlustas eestlastele Tõnu Võimula. See oligi Abergi viimane esinemine amatöörina.

Alates augustis ja oktoobris Riias toimuvatest meistrivõistlustest kuni surmani võistles Aberg Georg Lurichi trupis. Riias ta veel suurt edu ei saavutanud, kuid ei teinud ka häbi. Lisaks võitudele keskpäraste maadlejate üle väsitas ta poole tunniga endast üle 20 kilo raskema sakslase Paul Bellingi nii ära, et see andis loobumisvõidu. Simultaanmaadluses seljatas ta 12 minutiga kuus Riia amatööri. Oktoobri lõpul Liepājas toimunud amatööride ja professionaalide segatšempionaadil tuli ta juba Lurichi järel teiseks, kolmas oli saksa meistermaadleja Pohl-Abs II.

Aberg kuulus jätkuvalt maailma tippu, kuid polnud veel absoluutne tipp. Keskpäraseid maadlejaid võitis ta alati, võitis ka tippmehi (13. märtsil 1904 Carl Alléni Helsingis), kuid suurturniire tal võita ei õnnestunud. Sageli maadles ta samadel turniiridel koos Lurichiga, kes tavaliselt võitis. Esikolmikusse kuulus Aberg see-eest peaaegu alati.

Oktoobris aastal 1904 pidasid Aberg ja Lurich Mannheimis kaks ägedat maadlusmatši. Esimene neist lõppes viigiliselt, teise võitis Aberg. See oli tema esimene teadaolev võit Lurichi üle.

Esimest korda tuli Aberg maailmameistriks mais-juunis Peterburis toimunud võistlusel. Tehti palju viike ja ühe vastasega võis maadelda ka mitu korda. Aberg võitis Wladyslaw Pytlasinski näiteks pärast kahte viigiga lõppenud matši kolmandas 52 minutiga. Finaalis kohtus ta Lurichiga. Varem olid nad maadelnud viiki, kuid nüüd, võistluste pikimas kohtumises võitis Aberg ajaga 1:17.10.

Sellest ajast kuni 1913. aastani, mil maadleja siirdus Ameerika Ühendriikidesse, ei kaotanud Aberg Venemaal ühtki matši, välja arvatud aastal 1907, kui ta poolaka Franz Benkowskiga maadeldes trauma sai ja katkestama pidi.

Ivan Lebedevi raskejõustikuklubis surus Aberg vasaku käega 106,5 kg ja paremaga 110,5 kg.

Tartu noored raskejõustiklased Jaan Jaago, Aleksei Palm, Johannes Tigane ja teised asutasid uue klubi, millele valiti nimeks "Aberg". Samal aastal hiljem tekkis ka Lurichi-nimeline klubi, aga Hackenschmidti-nimelist klubi Eestis ei tekkinudki. Varsti asutati ka New Yorgis Lurichi-Abergi atleetikaklubi.

21. septembril ukj. vahistati Aberg kojamehe löömise pärast. Nimelt nägi Aberg kojameest koera peksmas. Suure loomasõbrana astus Aberg vahele. Tal oli alaliselt kaks hurta ühes reisimisel. Ta sai neli päeva aresti.

Abergi loomaarmastusest räägib ka lugu, kus ta elas võõrastemajas koos hästi suure koeraga. Kui ta siis ühele võistluskaaslasele samuti oma toas öömaja pakkus ja see enne peremehe tulekut magama heitis, ehmatas too kõvasti, kui öösel talle üks päratu suur karvane elukas kõrvale trügima hakkas. Selgus, et ta oli heitnud enda koera voodisse.

Aberg tahtis osta endale lennuki. Õnnekombel nõudis ta enne proovilendu. Selle ajal kukkus lennuk alla ja piloot hukkus, kuid säilinud on postkaart mitme tiivaga sõidukist, nurgal Abergi portree.

Samal aastal käis ajakirjanduses sõnasõda Ivan Poddubnõiga, kes väidetavalt vältis maadlemist Lurichi ja Abergiga.

Et Poddubnõi polnud Abergist nõrgem, sai siiski selgeks. Kõik tema neli matši Abergiga kestsid 1–2 tundi ja lõppesid viigiga.

Kõige kogukam vastane, keda Aberg võitis, oli ligikaudu 220 cm pikkune ja 160 kg raskune Grigori Kaštšejev.

Novembris sõitsid Aberg ja Lurich USA-sse. Koos nendega treenis 1916. aasta olümpiamängudeks valmistuv Oskar Kaplur.

Üks väheseid, kellele Aberg kaotas, oli poolakas Stanislaw Cyganiewicz (Zbyszko) 23. veebruaril. Esimese raundi võitis Cyganiewicz 1:02.43-ga, teise Aberg 30.25-ga ja kolmanda Cyganiewicz 0.29-ga. Kui üks Müncheni ajaleht avaldas mais Cyganiewiczi kirja võidust Abergi üle, järgnes juunis sellele Abergi vastus, kus ta tunnistab, et oli sõltuv temast, tema mänedžerist ja direktorist ning oli seetõttu sunnitud kaotama. Täpsemalt, nagu Aberg kinnitas seejärel ameerika ajakirjandusele, olid Zbyszko mänedžer ja direktor talle kinnitanud, et kui ta ei nõustu kaotama, ei taha keegi temaga enam maadelda, kartes kaotust. Et Aberg ei teadnud uustulnukana ameerika spordi tingimusi ja olukorda, andis ta lõpuks järele, mida aga hiljem kibedalt kahetses. Revanšmatš jäi ära puhkenud maailmasõja tõttu. Ühendus Euroopaga halvenes märgatavalt, aga Zbyszko oli enne seda Ameerikast lahkunud.

Pole teada, et Aberg oleks Ameerikas kellelegi teisele kaotanud. Maailmameister Frank Gotch oli hakanud tiitlimatše vältima ja osales vaid aeg-ajalt näidisvõistlustel. Aberg pakkus talle 20 000 dollarit, kui see suudab talle tund aega vastu panna. Pärast pakkus ta koguni 100 000 dollarit võidu ja 20 000 dollarit kaotuse puhul, kuid Gotch ei maadelnud enam kellegagi. 1917. aastal suri ta 37-aastaselt nefriiti.

Kevadel toimusid New Yorgis maailmameistrivõistlused Prantsuse maadluses (nii nimetati algselt Kreeka-Rooma maadlust ehk lutte francaise). Need kestsid 33 päeva ja neil osales 33 maadlejat paarikümnest riigist, sealhulgas kolm eestlast. Georg Lurich esindas Venemaad. Johannes Tigase nimest sai enne võistlusi ilmunud reklaamides Joan Tigane Mongooliast, aga võistluste ajal Michael Tigan Ungarist. Aberg seevastu esindas Eestit. Võistlejate ühisfotol oli ta sinimustvalge särgiga ning ka ameerika ajakirjanduses nimetati teda eestlaseks. Aberg tuligi maailmameistriks, võites kõik vastased peale Wladyslaw Cyganiewiczi (Wladek), kellega kaks korda viiki maadles (finaal kestis 3 tundi ja 35 minutit). Lurich jagas kolmandat-neljandat kohta.

25. oktoobril toimunud revanšmatši Abergi ja Wladeki vahel võitis tunni ajaga Aberg.

8. novembrist 1915 kuni 29. jaanuarini 1916 kestsid New Yorgis maailmameistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses, kuigi osa kohtumisi peeti ka vabamaadluses. Aberg võitis selle veenvalt (maadles vaid Kreeka-Rooma stiilis). Turniiri organiseeris Samuel Rachman, kes oli aga kuulu järgi variisik ja tegelikult olevat võistluste organisaator hoopis Georg Lurich.

Nagu Lurich, esines ka Aberg aeg-ajalt kõnemehena, sealhulgas eesti emigrantide klubides, kuid selles jäi ta Lurichile alla.

Märtsis lahkusid Lurich ja Aberg USA-st. Nad sõitsid üle Vaikse ookeani Jaapani ja Hiina kaudu Venemaale. Suvel võistlesid nad juba Petrogradis, sügisel olid taas Eestis.

Viimane turniir, kus nad Tallinnas osalesid, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli. Lurich ja Aberg lahkusid Petrogradi.

Aberg tuli Petrogradis viimast korda maailmameistriks raskekaalus (keskkaalus võitis Oskar Kaplur).

Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja-Kaukaasias, kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Aberg olevat tüüfusest küll jagu saanud, kuid haigestunud siis kopsupõletikku ja surnud 15. veebruaril. Nad maeti ühte hauda.

Alates 1960. aastatest peetakse Kehras ja Maardus Aleksander Abergi mälestusvõistlusi Kreeka-Rooma maadluses.

• Georg Kristjanson, "Eesti raskejõustiku ajaloost" (Lurichist Taltsini). Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk. 145–157
• Arkadi Suhhanov, "Aleksander Aberg". Algselt ilmunud vene keeles: Алекс Аберг – загадка ковра, 1971; eesti keelde tõlkinud Olaf Langsepp, Eesti Raamat, Tallinn 1977, 144 lk.

• Biograafia ESBL-is