James Earl Ray

James Earl Ray (10. märts 1928 Alton, Illinois – 23. aprill 1998) oli Ameerika Ühendriikide kurjategija, Martin Luther Kingi tapja.

Ray sündis vaeses peres. 15-aastaselt lahkus ta koolist ja osales Saksamaal teises maailmasõjas.

1949. aastal vahistati Ray oma esimese kuriteo eest, milleks oli sissemurdmine California osariigis. 1952. aastal röövis Ray Illinoisi osariigis taksojuhti, mille eest mõisteti ta kaheks aastaks vangi.

1955. aastal sai Ray süüdistuse postipettuses, kui ta varastas Missouri osariigis Hannibali linnas rahakaarte ja üritas nii Floridasse reisimiseks raha välja petta. Ray mõisteti kolmeks aastaks vangi. Ta kandis karistust Kansase osariigis Leavenworthi föderaalvanglas.

1959. aastal sooritas Ray Saint Louise'is relvastatud röövi, kust sai kätte 120 dollarit. Selle eest mõisteti ta vangi 20 aastaks. 17. märtsil 1960 viidi ta Jefferson Citysse Missouri osariigi vanglasse, kust ta 23. aprillil 1967 leivaautos põgenes.

Ray põgenes Alabamasse, hankis seal endale kohaliku juhiloa ja ostis 1966. aasta Ford Mustangi. Ta sõitis Mehhikosse Puerto Vallartasse, kus ta üritas Eric Starvo Galti nime all saada pornofilmi režissööriks. Ta hankis endale filmikaamera ja hakkas kohalikest prostituutidest filme tegema. Kuid ettevõtmine ei olnud edukas ning 16. novembril 1967 lahkus Ray Mehhikost.

19. novembril jõudis Ray Los Angelesse. Talle avaldas väga muljet Alabama kuberneri George Wallace'i presidendikampaania. Ray hakkas segregatsionistiks. Talle avaldas muljet ka Rodeesia riik (tänapäeval Zimbabwe), kus oli võimul Ian Smithi valgete vähemus. Ta plaanis Rodeesiasse emigreeruda (see plaan oli tal ka peale Martin Luther Kingi tapmist).

5. märtsil 1968 tegi Ray läbi ninaoperatsiooni ning 18. märtsil alustas teed Atlantasse Georgia osariigis. 24. märtsil jõudis Ray Atlantasse, kus rentis endale toa. 30. märtsil sõitis ta Birminghami Alabama osariigis, kus ta ostis Harvey Lowmeyeri nime all endale Remington Gamemaster 760 vintpüssi, 20 .30–06-kaliibrist padrunit ning 2x7 optilise sihiku.

Siis sõitis Ray tagasi Atlantasse. Ta sai ajalehest "Atlanta Constitution" teada, et Martin Luther King läheb Memphisesse Tennessee osariigis. 2. aprillil sõitis Ray Memphisesse.

4. aprillil kell 6 õhtul tulistas Ray Lorraine'i motellis teise korruse rõdul olnud Martin Luther Kingi ja põgenes. King suri tund aega hiljem St. Josephi haiglas.

Ray põgenes Torontosse Kanadas ja hankis seal endale Kanada võltspassi, mida toona oli lihtne saada, Ramon George Sneydi nimele. 6. mail ostis ta BOACi (British Overseas Airways Corporation) edasi-tagasi pileti Londonisse. Londonis vahetas ta oma tagasilennu Kanadasse hoopis Lissaboni lennuks. Ray üritas lõpuks jõuda Rodeesiasse ja seal palgasõduriks hakata, sest Rodeesial ei olnud USA-ga väljaandmislepet. Portugali jõudes oli ta aga Aafrikasse väljuvale laevale kaks päeva hiljaks jäänud.

16. mail sai Ray endale Lissabonis Kanada konsulaadist uue võltspassi, vahetades perekonnanime Sneyd Sneyaks. Järgmisel päeval lendas ta Londonisse tagasi, üritades leida uut viisi Rodeesiasse pääsemiseks. Mõnda aega elas ta Londonis Victoria, Pimilico ja Earl's Courti linnaosade odavates hotellides, kuid siis otsustas röövida juveelipoodi.

27. mail üritaski ta Paddingtonis üht juveliiriäri röövida, kuid selle omanik hakkas vastu, millega Ray polnud arvestanud, ning ta põgenes. 4. juunil üritas Ray Fulhamis röövida panka, kuid kui panga teller lõi kogemata jalaga ühte metallkasti, mis tekitas tulistamise sarnase heli, põgenes Ray pangast kõigest 95 naelaga (~240 USA dollarit).

5. juunil kolis Ray Pax Hoteli aadressil 126 Warwick Road. Järgmisel päeval helistas ta ajalehe The Daily Telegraph vanemreporterile Ian Colvinile ja palus talt kontaktisikut, kes aitaks tal saada palgasõduriks. Colvin andis talle aadressi Brüsselis.

Belgiasse Ray aga ei jõudnud.

Laupäeval, 8. juunil 1968 kell 11 hommikul, kui ta üritas Heathrow' lennujaamas osta piletit British European Airwaysi lennule Brüsselisse, vahistati ta. Nimelt kasutas ta jälle Sneydi nime, mis oli tagaotsitavate nimekirjas. Kuigi ta ei tunnistanud end süüdi Kingi tapmises, oli Scotland Yardile selge, et Ray on Martin Luther Kingi tapja. Kohe käivitus väljaandmisprotsess.

Ray ei soovinud, et ta USA-le välja antaks. 11. juunil soovis Ray saada F. Lee Baileyt (Francis Lee Bailey Jr.), kes oli kuulus Massachusettsi osariigi advokaat, enda advokaadiks. Bailey oli varem olnud paljude kurikuulsate kurjategijate advokaat ja neid kohtus edukalt kaitsnud, kuid ta keeldus olemast Ray advokaat. Nii antigi 3. juulil Ray USA-le välja ning 19. juulil saabus ta Memphisesse tagasi, kus kohe algas ka kohtuprotsess.

Kohtus soovitas Ray advokaat Percy Foreman tal mõrv üles tunnistada, et vältida süüdimõistmist ja surmanuhtlust. Toona oleks Tennessees surmanuhtlus täide viidud elektritoolil. Ray tunnistaski teo üles, mispeale ta mõisteti 99 aastaks vangi. Ray aga arvas, et 1968. aasta presidendivalimised võidab Wallace ja ta vabastatakse varsti vanglast. Tema kahjuks võitis hoopis Richard Nixon.

Ray viidi Brushy Mountaini vanglasse.

Vanglasoleku ajal tegi Ray mitmeid põgenemiskatseid. 1971. aasta mais pani Ray vanglavoodisse mannekeeni ja üritas aurutunnelite kaudu põgeneda, kuid põgenemiskatse ebaõnnestus. 1972. aasta veebruaris üritas Ray töö ajal lakke auku lõigata, kuid ta tabati jälle teolt.

10. juunil 1977 põgenes Ray koos kuue teise vangiga vanglast, kuid kolm päeva hiljem nad tabati ning viidi vanglasse tagasi. Tema 99 aasta pikkusele karistusele lisati veel üks aasta.

9. novembril 1979 nurjus Ray järgmine põgenemiskatse.

23. aprillil 1998 suri 70-aastane James Earl Ray vanglas C-hepatiiti, mille ta sai ilmselt pärast pussitamist talle tehtud vereülekandega. Tema vend Jerry Ray teatas CNN-ile, et James Earl Ray ei soovinud, et teda maetaks USA-sse, kuna valitsus olevat teda halvasti kohelnud. Ray põrm tuhastati ja ta tuhk viidi Iirimaale, kust Rayd pärinesid.