Igimänd

Igimänd
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[2]
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass	Okaspuud Pinopsida
Selts	Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond	Männilised Pinaceae
Perekond	Mänd Pinus
Liik	Igimänd
Binaarne nimetus
Pinus longaeva D.K. Bailey (1970)
Sünonüümid
Pinus aristata subsp. longaeva (D. K. Bailey) E. Murray Pinus aristata var. longaeva (D. K. Bailey) Little Pinus balfouriana subsp. longaeva (D. K. Bailey) E. Murray[1]

Igimänd (Pinus longaeva) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Pikka aega peeti igimändi ohtelise männi (Pinus aristata) teisendiks.

USA California osariigis Valgetes mägedes kasvav igimänd on maailma vanima tüvega puu. Nende mägede vanim igimänd on üle 5000 aasta vanune. Temale järgneva Metuusala männi vanus on üle 4800 aasta.^[3] Neid ei peeta aga meie planeedi vanimateks puudeks, sest 2004. aastal Rootsist leitud hariliku kuuse juurestiku vanuseks määrati radiosüsiniku meetodil 9550 aastat.^[4]

Valgetes mägedes kasvavad kõige vanemad puud põhjanõlvadel. Puud on seal keskmiselt umbes 2000 aastat vanad, lõunanõlvadel seevastu 1000 aastat. Sobiv kliima ja puidu vastupidavus võivad neid säilitada veel kaua aega pärast nende surma, nii on leitud isegi 7000 aasta vanuseid surnud puid.

Igimänd on väga aeglase kasvuga. Looduslikult kasvab puu enamasti kuni 10 m, soodsatel kasvukohtadel kuni 18 m kõrguseks^[5]. Tüve läbimõõt on kuni 2,0 m. Suurima registreeritud puu tüve läbimõõt on 3,68 m ja kõrgus 15,8 m.^[6]

Võra on ümar või ebakorrapärase kujuga, kõrgemal mägedes tihti looklev. Puukoor on punakaspruun, õhuke ja rõmeline. Oksad on tihti väändunud.^[6]

Juurestik on maapinnalähedane ja hästi hargnenud õhukese pinnase tõttu. Enamasti jäävad nad vaid 5–18 cm sügavusele, paksema mullakihi korral tungivad ka sügavamale.^[5]

Okkad on enamasti viiekaupa kimbus, 15–35 mm pikad, kollakasrohelised ja püsivad puul 10–43 aastat^[6]. Ühelgi teisel taimeliigil ei püsi okkad nii kaua. Okastel on valge õhulõhe.

Pungad on kerajad-koonusjad, tuhmilt punakaspruunid, umbes 1 cm pikkused ja vaigused. Noored võrsed on kahvatult punakaspruunid, vananedes hallid kuni kollakashallid.^[6]

Isasõisikud on purpurpunased, silinderjad-ellipsoidsed, 7–10 mm pikkused. Käbid on sümmeetrilised, 6–9½ cm pikkused, noorelt purpurjad, valminult punakaspruunid. Seemned on ellipsjad-munajad, 5–8 mm pikkused, kahvatupruunid, 10–12 mm pikkuse tiivakesega.^[6]

Igimänni levila asub USA California, Nevada ja Utah' osariigis, kus ta kasvab 1700–3400 m kõrgusel kuni metsapiirini.^[6]

Levilas valitseb üsna kuiv kliima, kus esinevad külmad talved ja põuased suved. Sademete hulk väheneb levilas idast lääne suunas. Valgetes mägedes sajab suvel väga vähe, peamiselt langevad sademed lumena talvel. Aasta keskmine sademete hulk on seal 300 mm, millest 64 mm esineb kasvuperioodil. Juuli ja augusti keskmine õhutemperatuur on 10 °C. Novembrist kuni aprillini jääb kuu keskmine õhutemperatuur alla nulli. Miinimumtemperatuurid on talvel kuni –32 °C. Kontrastina esineb sademeid ligi kaks korda rohkem levila idaosas, kus asurkond on tihedam ja laiemalt levinud. Samas kasvavad suuremad puud just kuivas lääneosas, idaosas esineb väga palju maapinnalähedase tüvega jändrikke. Uuringud on näidanud, et igimänni levila oli suurim, kui piirkonnas valitses praegusest külmem kliima. Juba praegu paiguti levila ülapiirile jõudnud asurkondi ohustab kliima soojenemine.^[5]

Igimänd asustab pioneerliigina väga raskeid kasvukohti. Ta on vähenõudlik mulla niiskuse ja viljakuse suhtes, kuid vajab valgusküllast kasvukohta. Ta kasvab tavaliselt väga kuivadel avatud mäenõlvadel ja seljandikel, talub hästi põuda ja tugevaid tuuli. Nõlvade kalle võib olla kuni 50%. Igimänd kasvab jõudsalt ka parasniiskel mullal, kuid looduses ei suuda ta siis kõrgemate puudega konkureerida. Karmides tingimustes kasvavate igimändide tüved ja oksad sisaldavad sageli surnud puitu. Vanadel tüvedel ja paljastunud juurtel on paksud puidukihid surnud, nende vahel on aga õhukesed kihid elusat kude, mis puud toitainetega edasi varustab. Hukkunud puud võivad aga aastasadadeks jääda oma kohale seisma, sest kuiv kliima ei soodusta puidu lagunemist.^[5]

Igimänni kasvukõrgus USA osariikide kaupa:^[5]

Igimänni kasvupinnas on tavaliselt üsna õhuke ja kivine. Mulla lähtekivimitest on enim esindatud lubjakivi ja dolomiit, kuid esineb ka kvartsiiti ja liivakivi. Valgetes mägedes kasvab ta dolomiidist moodustunud muldadel, mis on aluselised, suure kaltsiumi- ja magneesiumi- ning väikese fosforisisaldusega, kivide hulk on suurem kui 50%. Need asjaolud ei meeldi paljudele igimänniga konkureerivatele puuliikidele. Samas on sellised tingimused igimännile väga meelepärased, kuna dolomiidi hele toon peegeldab rohkem päikesevalgust ja on seetõttu jahedam. Samuti on sellised mullad suurema vee akumuleerimisvõimega (u 20%) kui teised mullatüübid.^[5]

Valgetes mägedes moodustab igimänd tihti puhaspuistuid oma levila kõrgemas osas metsapiiril. Madalamal seguneb temaga kaljumänd (Pinus flexilis). Suure Nõo asurkonnad segunevad levila alapiiril üheokkalise männiga (Pinus monophylla). USA Nevada ja Utah' osariigis kasvab igimänd koos järgmiste puuliikidega: Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), mäginulg (Abies lasiocarpa), hall nulg (Abies concolor), sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) ja valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis).^[5]

Igimänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub juuli keskelt kuni augusti lõpuni. Käbid avanevad tolmlemisele järgneva aasta septembri lõpus või oktoobri alguses. Seemnete idanevus on 54%. Vananedes käbide arv puul küll väheneb, aga ka üle 4000 aasta vanused igimännid on veel viljakandvad.^[5]

Kasvuperiood on üsna lühike. Sõltuvalt kasvukoha kõrgusest ja ilmastikutingimustest võib kasvuperiood kesta kuuest nädalast kuni kolme kuuni. Pungad avanevad juunis või juuli alguses.^[5]

Igimänd kasvab külmas ja kuivas kliimas, kus kahjurid ja seenhaigused levivad harva ja aeglaselt. Peamised suremise põhjused on juuremädanik ja pinnase erosioon, mis paljastab juured. Igimänd allub haigustele väga aeglaselt. Järgmised kahjurid ja haigused võivad igimändi kahjustada:

• mäestiku-männiürask (Dendroctonus ponderosae);
• parasiittaim Arceuthobium camylopodum – esineb Utah' ja Nevada osariigi lõunaosas;
• seenhaigused, mis põhjustavad juurte mädanemist;
• männi-koorepõletik, mida põhjustab seen Cronartium ribicola ning mille vaheperemeestaimeks on sõstra- ja karusmarjapõõsad. Sellesse haigusse jäämise korral puu alati hukkub.^[5]

Igimänni puit on tugevam ja tihedam kui enamikul okaspuudest. Siiski ei ole puit tänapäeval majanduslikult tähtis, paljud kasvukohad on ka kaitse alla võetud. 19. sajandil kasutati kaljumänni-igimänni segametsa puitu laialdaselt kaevanduskäikude kindlustamiseks ja ehituskonstruktsioonides. Väga väärtuslik on puit dendrokronoloogiale, sest vanimad igimännid võimaldavad uurida perioodi, mis küündib ajas 9000 aastat tagasi.^[5]

Igimännil on ökoloogiline väärtus vesikonna kaitsel karmides oludes. Tema seemned on toiduallikaks mitmele linnuliigile, näiteks mägi-sinilinnule (Sialia currucoides) ja mägitihasele (Poecile gambeli).^[5]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Igimänd

• The Ancient Bristlecone Pine