Vegetatsiooniperiood

Vegetatsiooniperiood (ladina keeles vegetatio – taastumine, taimestik) ehk kasvuperiood ehk taimekasvuperiood ehk termiline kasvuperiood ^[1] on periood, mille jooksul toimub taimede intensiivne kasv ja areng. Agrometeoroloogiline vegetatsiooniperiood on ajavahemik, mille kestel kliimatekketegurid (peamiselt temperatuur) võimaldavad taimede elutegevust.^[2]

Normaaltingimustes toimub taimede kasvamine, kui ööpäevane keskmine temperatuur ületab 5 °C. Põllumajanduslikus kontekstis mõeldakse vegetatsiooniperioodi all perioodi, mis kulub mingi taimekultuuri kasvu algusest kuni selle põllult koristamiseni ehk koristusküpseks saamiseni. Botaanikas ja põllumajanduses on vegetatsiooniperioodi vastandiks puhkeperiood. Kasvuperiood on igal aastal erineva pikkusega ning algab ja lõpeb eri aegadel, kuid statistilised järeldused vegetatsiooniperioodi kohta saab teha keskmiste tulemuste järgi.^[1]

• 
  Harilik tamm (Quercus robur L.) kasvuperioodil
• 
  Harilik tamm (Quercus robur L.) puhkeperioodil

Vegetatsiooniperiood on piisav:

• üheaastastele taimedele – istutamisest kuni küpse seemne saamiseni,
• mitmeaastastele taimedele – võrsete või pungade tärkamisest kuni küpsete seemnete saamiseni,
• puudele – aktiivseks eluks taimemahlade jooksma hakkamisest kuni lehtede langemiseni,^[3]
• igihaljastele taimedele – aktiivse kasvu alustamiseks.^[4]

Vegetatsiooni- ja puhkeperioodi tehnilise piiritlemise künnis on +5 ˚C. Selline piir on laialdaselt tunnustatud, sest alates sellest temperatuurist suudavad taimed tagada rakkude paljunemise.^[4] Efektiivne taimekasvuperiood on temperatuuril üle +5 ˚C ja aktiivne taimekasvuperiood üle +10 ˚C.^[1] See piiritlus on aga ebamäärane, sest taimeti on soojusvajadus erinev. Talivili hakkab idanema +2,5 ˚C juures, samas mais vajab +6 ˚C , kuid tüüpilised kevadlilled hakkavad tärkama isegi külmumistemperatuuril. Igal taimel on oma miinimumtemperatuur. Kui külmakindlad taimed taluvad rahulikult madalaid temperatuure, siis soojuslembesed taimed võivad samal temperatuuril hukkuda. USAs ja Kanadas on valitud vegetatsiooniperioodi piiriks 0 ˚C. Nimelt parasvöötme laiuskraadidel on keskmine temperatuur umbes 10 ˚C. Seetõttu piiritletakse seal ka taimekasvuperioodi teisiti.^[4]

Lisaks vegetatsiooniperioodile võivad taimede kasvu mõjutada ka kuumus ja põud. Seega on Vahemere piirkonnas kasvuperiood peaaegu aasta läbi, kuid kuivades Hispaania piirkondades on kasvuperiood vaid talvel. Troopikas ei ole vegetatsiooniperiood enam seotud aastaaegadega. Seal pole nelja aastaaega, vaid vihmane ja kuiv aastaaeg. Seega võib troopikas olla mitu kasvuperioodi aastas.^[1] Vegetatsiooniperioodi kestus sõltub peamiselt geograafilisest laiuskraadist ja kliimast. Olukorras, kus puudub niiskus, nt kõrbes ja teistes ekstreemsetes tingimustes (tundra), on taimestiku kasvuaeg võrreldes soodsa temperatuuriga aladega oluliselt piiratud. Näiteks Atacama kõrb on kõige kuumem ja kuivem paik Maal, kus vegetatsiooniperiood esineb.^[3] Keskmistel laiuskraadidel kestab vegetatsiooniperiood 200 päeva.^[1]

Vegetatsiooniperioodi pikkuse järgi eristatakse vara- ja hilisvalmivaid taimi ja nende sorte. Varavalmivad taimed sobivad kasvatamiseks põhjapoolseis, lühikese vegetatsiooniperioodiga piirkondades, hilisvalmivaid valdavalt soojematel aladel.^[2]

Üldine taimekasvuperiood (õhutemperatuur püsivalt üle 5 kraadi) vältab Eestis keskmiselt 175–195 päeva. Lühim on periood riigi kirdeosas ja Pandivere kõrgustikul (alla 180 päeva) ning pikim Lõuna- Eestis ja saartel (üle 185 päeva).^[5] Efektiivseid üle 5 °C temperatuure koguneb keskmisena aasta jooksul 1400–1550 °C. Selline arv saadakse kõigi üle +5 °C päevade temperatuuride liitmisel ja seda nimetatakse efektiivsete temperatuuride summaks. Suurimad efektiivsete temperatuuride summad on Kagu-Eestis ja Pärnu lahe ümbruses (üle 1550 °C). Väikseimad efektiivsete temperatuuride väärtused on Hiiumaal ja Kirde-Eestis (alla 1400 °C).^[5] Kasutatakse ka mõistet aktiivsete temperatuuride summa, mille korral liidetakse kõikide nende päevade temperatuurid, mil õhutemperatuur ületab +10 °C. Öökülmavaba periood vältab mandril keskmiselt 120–150 päeva, rannikul ja saartel 140–180 päeva.^[6] Vegetatsiooniperiood on Eestis nihkunud võrreldes varasemate aegadega ettepoole ja pikenenud.^[7]

Lõuna-Soomes on kasvuperiood veidi pikem kui Põhja-Soomes. Termiline kasvuperiood on olnud aastatel 1981– 2010 lõunarannikul keskmiselt 185 päeva, Lõuna-Soomes ja ka läänerannikul keskmiselt 175–185 päeva. Mujal Soomes kestab vegetatsiooniperiood 105–175 päeva. Helsingi kasvuperiood oli aastal 2001 181 päeva, kuid Lapimaa Utsjokis ainult 121 päeva. Soome pikim kasvuperiood on Ahvenamaal ja mujal Edela-Soomes, üle 180 päeva. Kasvuperiood algab kevadel sisemaal varem kui rannikul, kuid ka lõpeb varem.^[1]

^[8]

Milliseid kultuure ja kariloomi ühes või teises maailma piirkonnas kasvatada saab, sõltub vegetatsiooniperioodi pikkusest, sademetest, pinnamoest ja mullastikust. Taimekasvuperioodi aktiivsete temperatuuride summa alusel eristatakse agrokliimavöötmeid.

Polaarkliimas on kogu aasta külm ja põllumajandusega tegelemine seetõttu võimatu.

Lähispolaarkliimas saab soodsatel oludel kasvatada vaid kiirekasvulisi öökülma taluvaid kultuure (nt naeris, sibul, kartul, spinat, redis). Aktiivsete temperatuuride summa jääb alla 1000 °C. Tundramaadel kasvatatakse põhjapõtru.

Parasvöötmes on tingimused laiuskraaditi üsna erinevad – tavaliselt saab kultuurtaimedelt siiski ühe saagi aastas. Aktiivsete temperatuuride summa on 1000–4000 °C. Eristatakse:

1. Jahe parasvööde – vegetatsiooniperiood kestab 3–5 kuud, looduslikult levib okasmets. Põllumajanduslikku maad on vähe, kuna väheviljakad leetmullad ja karmid kliimatingimused ei soodusta põllundusega tegelemist. Kasvatada saab mitmeid teravilju (kaer, oder, rukis), köögivilja, kartulit, rapsi ja lina.

2. Mõõdukas parasvööde – vegetatsiooniperioodi pikkus on viis kuud või enam. Eristatakse:

a) Mereline niiske ja pehme talvega piirkond – siin kasvavad istanduste põhikultuurid (õunapuud, sõstrad). Mullad on keskmise viljakusega, hästi haritavad, kuid vajavad kohati kuivendamist. Rohumaad on eelduseks piimakarja kasvatamisele.

b) Mandriline piirkond – külm talv, vahel ka põud, piiravad kultuuride valikut.

c) Kaug-Ida mussoonipiirkond – põllukultuurid kannatavad vegetatsiooniperioodi alguses põua käes; suve lõpul ja sügisel raskendavad saagikoristust rohked sademed ehk mussoonvihmad.

3. Soe parasvööde – vegetatsiooniperioodi pikkus on kuus kuud või enam. Võimalik kasvatada maisi, päevalille, riisi, sojauba, suhkrupeeti ja viinamarju.

a) Parasniiske piirkond – on üsna püsivate ja viljakate muldadega üks hinnatuimaid põllumajanduspiirkondi maailmas.

b) Kuiv mandriline valdkond – on viljakate erosiooni kannatavate mustmulladega piirkond. Hädavajalik on pidev niisutus. Sellise piirkonna näiteks on USA nisuvööde ja Ukraina viljakad alad.

Lähistroopiline vööde – vegetatsiooniperioodi lühendab kuiv kliima. Siiski saadakse aastas kaks saaki.

a) Läänerannikute vahemereline piirkond – esineb vihmane ja pehme talv, kuid põuane ja kuum suvi. Viljakad mullad on tundlikud vihmavee tekitatava erosiooni suhtes. Mitmeaastased istanduskultuurid – mais, nisu, oliivid, puuviljad, tsitruselised, viinamarjad – on kasvatamiseks kõige sobilikumad.

b) Mandriline piirkond – suur niiskusepuudus on probleemiks. Oaasid on ainus võimalik koht põllumajanduseks (puuvillapõõsad). Lambaid ja kitsi kasvatatakse kõrbekarjamaadel.

c) Idarannikute niisked piirkonnad – vegetatsiooniperiood kestab 8–11 kuud, see võimaldab saada 2–3 saaki aastas. Esineb palju sademeid ning talv on pehme ja lühike. Kasvatatakse maisi, nisu, riisi, teepõõsast, õlitaimi, tubakat, pähklit, puuvillapõõsast jms.

Troopiline kliimavööde – siin laiuvad maailma suurimad kõrbed. Aktiivsete temperatuuride summa on 11 000 °C. Oaasides kasvatatakse datlipalmi, kohvipuud, puuvilla, suhkruroogu jms. Kõrbekarjamaadel tegeletakse lamba- ja kaamelikasvatusega.

Lähisekvatoriaalses vöötmes langevad sademed ebaühtlaselt.

a) Lühikese vihmaperioodiga savannides esineb sageli ikaldusi. Kasvatatakse hirssi, sisalit ja maapähklit. Väheviljakad mullad on kergesti mõjutatavad tuule- ja vee-erosioonist ning kivistuvad sagedasti. Savannikarjamaadel tegeletakse veisekasvatusega.

b) Pika vihmaperioodiga savannialadel on soodsad tingimused aastaringseks taimekasvatusega tegelemiseks. Kasvatatakse banaane, jamssi, maniokki, maapähklit, maisi, kohvipuud, puuvilla, teepõõsast, Aasias ka riisi.

Ekvatoriaalses vöötmes on väga niiske kliima ja peaaegu viljatud mullad, mis pole põlluharimiseks soodsad. Taimekasvatuses on ülekaalus kohvi- ja kakaopuu ning õlipalm. Karjapidamist ohustab tsetsekärbes.

Loomakasvatuse ja maaharimisega tegeletakse sageli ka mägedes. Seetõttu sõltuvad kasvatatavad kultuurid mäeahelike asendist ilmakaarte ja valitsevate tuulte suhtes ning mäestiku jalamil paiknevast loodusvööndist.^[9][10]