Kaheksatuhandeline

Kaheksatuhandeline mäetipp ehk kaheksatuhandeline (inglise keeles eight-thousander) on alpinismi kontekstis üle 8000 m kõrgune mäetipp.

18. sajandil peeti maailma kõrgeimaks mäeks Andides asuvat Chimborazo kustunud vulkaani (6310 m). Alles 1818. aastal mõõdistati esimene üle 8000 meetri kõrgune mäetipp – Himaalajas asuv Dhaulagiri (8172 m). 1848. aastal avastati Dhaulagirist ida pool veel kõrgema tipuga mägi – Kanchenjunga (8585 m).^[2]

1852. aastal arvutas Great Trigonometrical Survey of India töötaja Radhanath Sikhdar välitööde andmete põhjal välja, et Peak XV (Džomolungma) on kõrgeim mäetipp maailmas.^[3] Alles 1856. aastal avalikustas Great Trigonometrical Survey of India, et aastatel 1849–1850 tehtud teodoliitmõõdistuste andmete läbitöötamisel saadi Peak XV kõrguseks 8840 m^[2][4].

6. märtsil 1987 teatasid uudisteagentuurid, et satelliidi abil tehtud mäetipu K2 mõõdistused näitasid, et K2 kõrgus jääb vahemikku 8858–8908 m. Viis kuud hiljem lükkasid Hiina topograafid need mõõdistustulemused ümber. Nad said kordusmõõtmisel Džomolungma kõrguseks 8848 ja K2 kõrguseks 8611 m.^[1][5]

Kokku on Maal 14 üle 8000 meetri kõrgust mäge: 4 neist asuvad Karakorami ja 10 Himaalaja mäestikus.

• K2 (8611 m^[6])
• Gasherbrum I (8080 m^[6])
• Broad Peak (8051 m^[6])
• Gasherbrum II (8034 m^[6])

• Annapurna (8091 m^[6])
• Cho Oyu (8188 m^[6])
• Dhaulagiri (8167 m^[6])
• Džomolungma (8848 m^[6])
• Kanchenjunga (8586 m^[6])
• Lhotse (8516 m^[6])
• Makalu (8485 m^[6])
• Manaslu (8163 m^[6])
• Nanga Parbat (8125 m^[6])
• Xixabangma (8027 m^[6])

Esimese teadaoleva tõusukatse kaheksatuhandelise mäe tippu tegid Albert F. Mummery ja John Norman Collie, kes üritasid 1895. aastal ronida Himaalajas Nanga Parbati (8125 m) tippu. Tipputõus nurjus, kui Mummery ja kaks gurkhat hukkusid lumelaviinis.^[7]

Kõrgeima mäe Džomolungma vallutuskatsed algasid 1921. aastal. 17 aasta jooksul (1921–1938) üritasid kaheksa Suurbritannia ekspeditsiooni tagajärjetult rünnata mäetippu.^[2] Alles 1950. aastal saatis katsetajaid edu, kui Prantsuse mägiekspeditsiooni liikmed Maurice Herzog ja Louis Lachenal jõudsid Himaalajas Annapurna (8091 m) tippu.

Esimeseks mägironijaks, kes on tõusnud kõigi 14 üle 8000 m kõrguse mäe tippu, sai tiroollane Reinhold Messner. Kõigi 14 peatipu vallutamiseks kulus tal 16 aastat (1970–1986). Viimasena alistus talle 16. oktoobril 1986 Lhotse mäetipp (8516 m). 11 kuud hiljem kordas Messneri saavutust poolakas Jerzy Kukuczka. Tal piisas 14 kaheksatuhandelise tipu vallutamiseks kaheksast aastast.

Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel^[8]

Jrk nr	Lisa- hapni- kuta	Nimi	Periood	Sünniaasta	Vanus	Kodakondsus
1.	1.	Reinhold Messner	1970–1986	1944	42	Itaalia
2.		Jerzy Kukuczka	1979–1987 (hukkunud)	1948	39	Poola
3.	2.	Erhard Loretan	1982–1995 (hukkunud)	1959	36	Šveits
4.	[9]	Carlos Carsolio	1985–1996	1962	33	Mehhiko
5.		Krzysztof Wielicki	1980–1996	1950	46	Poola
6.	3.	Juanito Oiarzabal	1985–1999	1956	43	Hispaania
7.		Sergio Martini	1983–2000	1949	51	Itaalia
8.		Park Young-seok	1993–2001 (hukkunud) [10]	1963	38	Korea Vabariik
9.	4.	Alberto Iñurrategi	1991–2002	1968	33	Hispaania
10.		Wang-Yong Han	1994–2003	1966	37	Korea Vabariik
11.	5[11]	Ed Viesturs	1989–2005	1959	46	USA
12.	6[12][13][14]	Silvio Mondinelli	1993–2007	1958	49	Itaalia
13.	7[14]	Iván Vallejo	1997–2008	1959	49	Ecuador
14.	8[15]	Deniss Urubko	2000–2009	1973	35	Kasahstan
15.		Ralf Dujmovits	1990–2009	1961[16]	47	Saksamaa
16.	9.	Veikka Gustafsson	1993–2009	1968	41	Soome
17.[17]		Andrew Lock	1993–2009	1961[18]	48	Austraalia
18.	10.	João Garcia	1993–2010	1967	43	Portugal
19.[19]		Edurne Pasaban	2001–2010	1973	36	Hispaania
20.[20]		Abele Blanc	1992–2011[21][22]	1954	56	Itaalia
21.		Mingma Sherpa	2000–2011[21]	1978	33	Nepal
22.	11.	Gerlinde Kaltenbrunner	1998–2011[21]	1970	40	Austria
23.		Vassili Pivtsov	2001–2011[21]	1975	36	Kasahstan
24.	12.	Maksut Žumajev	2001–2011[21]	1977	34	Kasahstan
25.		Kim Jae-soo	1990–2011[21]	1961	50	Korea Vabariik
26.[23]	13	Mario Panzeri	1988–2012	1964	48	Itaalia
27.[24]		Hirotaka Takeuchi	1995–2012[24]	1971	41	Jaapan
28.		Chhang Dawa Sherpa	2001–2013[21]	1982	30	Nepal
29.	14.	Kim Chang-ho	2005–2013 (hukkunud)	1970	43	Korea Vabariik
30.	15.	Radek Jaroš	1998–2014[21]	1964	50	Tšehhi
31.	16.	Nives Meroi	1998–2017	1961	55	Itaalia
32.	17.	Romano Benet	1998–2017	1962	55	Itaalia
33.		Peter Hámor	1998–2017	1964	52	Slovakkia
34.		Ferran Latorre	1999–2017	1970	46	Hispaania

Märkus 1. Tabeli esimeses veerus on alpinistide järjestus (mitmendana maailmas)^[25]

Märkus 2. Tabeli teises veerus on märge nende kohta, kes on tõusnud kõigi 14 kaheksatuhandelise mäe tippu ilma lisahapnikuta

Märkus 3. Naisalpinistide nimelahtrid on rohelise taustavärviga^[25]

Veebisaidi 8000ers.com haldaja Eberhard Jurgalski, tuntud kaheksatuhandeliste mägede tipputõusude kohta teabe kogujana, avastas 2012. aastal, et mõned mägironijad lõpetavad tipputõusmise Annapurna üsna lamedal tipuharjal päristipust tükk maad eemal.^[26]

Mõne aja pärast lõi Jurgalski töörühma, kuhu kaasas Himaalaja Andmebaasist Rodolphe Popier' ja Tobias Panteli. Aastaid analüüsiti mägironijate tipputõusudes tehtud fotosid maailma kõrgeimatest tippudest, eriti Dhaulagiri (8167 m), Manaslu (8163 m) ja Annapurna (8091 m) kohta.^[26]

Uurimisrühm oli töötanud tuhandete juhtumitega, kuid Jackson Grovesi droonifotod Manaslust (vaata lähemalt artiklist Manaslu) ajendasid Jurgalskit lõpuks kogutud teavet jagama.^[27]

Juulis 2022 veebisaidi 8000ers.com Jurgalski raportis väideti, et nad suutsid leida tõendeid, mis kinnitasid tõsiasja, et 53 mägironija^[28] hulgas, kes olid varem loetletud 14 kaheksatuhandelise tippu jõudnutena, on vaid kolm mägironijat, kes on tõusnud tegelikult kõigi (14) üle 8000 meetri kõrguste mägede geograafilistesse tippudesse (Ed Viesturs, Veikka Gustafsson ja Nirmal Purja).^[26]

Viesturs jõudis oma 14. tippu 2005. ja Gustafsson 2009. aastal, seevastu Purja, kes oli teadlik oma kahest probleemsest tipputõusust, sai korrektse 14. tipu tehtud alles 2021. sügisel, kui ta kahel kaheksatuhandelisel mäel sooritas kordustipputõusu.

Rodolphe Popier' selgituste kohaselt otsustasid nad asjade lihtsamaks muutmiseks jaotada uuritavad probleemsed tipputõusud kahte kategooriasse: 1) "pole tippu" (no summit) on nende tipputõusude tulemus, mille kohta saadud aruanded ja/või tipupildid viisid lõpuks negatiivsete vihjete/tõestusteni; 2) "tõendus puudub" (no evidence) on tulemus tipputõusudel, kus uurijad kas pole saanud ligi mäetipust tehtud fotodele või kui fotosid on võimatu analüüsida (öise kellaaja, halva ilma vms tõttu). "Kuid tõendite puudumine ei tähenda tipputõusu puudumist" lisas Popier.^[26]

Uurimisrühm leidis, et enamikul juhtudel, kui leidsid aset päristippu mittejõudmised, olid need tingitud pigem ausatest vigadest või põhjendatud teadmatusest, mitte tahtlikust ebaaususest.^[26]

Eesti alpinismitegelastest on Jurgalski töörühma uurimistöö tulemusi kommenteerinud Kristjan-Erik Suurväli. Muuhulgas nentis ta, et 8000-meetrised mäed on muutunud trofeetippudeks. Väga vähe tõuse tehakse uutel marsruutidel või isegi vähem käidavamatel teekondadel. Ja lisas, et "seetõttu tuleb iga trofeeronimist ja rekordit ka sellisena kajastada – kas jõuti tippu, jõuti eeltippu, lisahapnikuga või ilma, milles rekord seisneb ja kuidas on seda võimalik mõõta ehk tõendada".^[29]

Jurgalski seisukoht on, et igal juhul ei muuda "uus nimistu" mägironimislegendide teedrajavat rolli ja nende suurt tähtsust alpinismile. Ta märkis ajakirjanikule, et Messner avas kaheksatuhandelistel seitse uut marsruuti, Jerzy Kukuczka üheksa. Loretan ronis ka kõige raskematel marsruutidel, näiteks Dhaulagiri mäel, kus ta kõige kõrgeimasse punkti ei jõudnud, tegi ta seda talvel. Jurgalski sõnul on Messneri ja Kukuczka 13 korrektset kaheksatuhandelist tegelikult rohkem väärt kui Ed Viestursi ja Veikka Gustafssoni 14, kes ronisid alati tavalistel marsruutidel.^[30]

Veebisait 8000ers.com otsustas oma saidil avaldada kaks järjestustabelit ja ühe üleminekutabeli:

• Kõigi (14) kaheksatuhandeliste mägede esimesed tipputõusjad (nn "pärandi nimistu", inglise keeles 14 8K Legacy Table).^[8] Siia tabelisse kanti 53 mägironija^[28] hulgast, kes olid varem loetletud 14 kaheksatuhandelise tippu tõusjatena, need, kes olid oma 14. tipu teinud enne 2018. aastat ja kellel polnud tõsiseid probleemseid tipputõuse (sel põhjusel jäeti tabelist välja näiteks Um Hong-gil (14. tipp 2001. aastal), Piotr Pustelnik (2010), Jorge Egocheaga (2014), Azim Gheychisaz (2017) ja Òscar Cadiach (2017)). Ülejäänud 34 mägironijat kanti tabelisse (vt tabelit ülevalpool). Tabel on lõplik ja täiendamisele ei kuulu.

• Kõigi (14) kaheksatuhandeliste mägede korrektsed tipputõusjad (nn "uus nimistu", 14 8K Collectors Era Table).^[31] Tegemist on tabeliga, mida jooksvalt täiendatakse. Siia kantakse need mägironijad, kelle kõigi 14 ronitud tipu kohta on veebisaidi 8000ers.com meeskonnal kindlus, et kõik tipputõusud on tehtud korrektselt ja jõutud päristippu.

• Üleminekutabel (14 8K Transition Table).^[32] Siia tabelisse kantakse: 1) need pärandi nimistu mägironijad, kelle kohta veebisaidi 8000ers.com meeskond leidis, et neil on üks või mitu tipputõusu probleemsed (jõutud vaid eeltippu või tõendus peatippu jõudmise kohta on puudulik); 2) ülejäänud mägironijad, kes on enda väitel teinud 12 või enam tippu. Pärast, seda kui siinsesse tabelisse kantu on sooritanud oma 14. korrektse tipputõusu, kantakse ta üle nn "uude nimistusse".

Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel^[33]

• 1. – Ed Viesturs, 14. korrektne tipp 2005. aastal
• 2. – Veikka Gustafsson, 14. korrektne tipp 2009. aastal
• 3. – Nirmal Purja, 14. korrektne tipp 2021. aastal (pärast kahte kordustipputõusu 2021. aastal)
• 4. – Sanu Sherpa, 14. korrektne tipp 2022. aastal (pärast ühte kordustipputõusu 2022. aastal)

• 
  Ed Viesturs
• 
  Veikka Gustafsson
• 
  Nirmal Purja
• 
  Sanu Sherpa

2023. aastal täienes nimistu seitsme uue mägironijaga (Dong Hong Juan, Kristin Harila, Sophie Lavaud, Tenjen Sherpa, Viridiana Álvarez, Mingma Sherpa ja Chris Warner).

Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel^[34]

Kõigi 14 üle 8000 meetri kõrguste mägede tippu on jõudnud 17 riigi mägironijad (seisuga jaanuar 2024):

• Euroopast Poola, Itaalia, Austria, Šveits, Saksamaa, Soome, Norra, Slovakkia, Rumeenia, Suurbritannia ja Hispaania.
• Aasiast Jaapan, Nepal, Hiina, Iraan ja Lõuna-Korea
• Põhja-Ameerikast USA.

Baltimaadest jäävad Leedu kuue ning Läti ja Eesti viie vallutatud kaheksatuhandelise mäetipuga riikide arvestuses kuuendasse kümnesse. Eesti mägironijad on jõudnud Cho Oyu (1996), Lhotse (2002), Džomolungma (2003 m), K2 (2018) ja Gasherbrum II (2021) tippu.

Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel^[35]

Kõigi 14 üle 8000 meetri kõrguste mägede tippu on jõudnud kuue riigi naismägironijad (seisuga detsember 2023):

• Euroopast Šveits ja Norra
• Aasiast Jaapan ja Hiina
• Põhja-Ameerikast Mehhiko ja USA

Baltimaadest on Eesti naised tõusnud nelja (üks neist tipputõusudest on vaidlustatud), Leedu ja Läti naised kahe kaheksatuhandelise mäe tippu. Eesti naismägironijad on jõudnud Cho Oyu (2013, vaidlustatud), Džomolungma (2021 m), Gasherbrum II (2021) ja K2 (2022) tippu. Manaslu tipuvallutuse kohta on tabelis ära toodud märkus, et "päristippu pole jõutud".

Esimese Eesti mägironijana tõusis kaheksatuhandelise mäe tippu tallinlane Aleksei Kovaltšuk, kes 26. oktoobril 1996 jõudis Cho Oyu tippu.^[36] Esimese Eesti alpinistina jõudis kaks kaheksatuhandelist vallutada samuti Kovaltšuk, kes 2002. aastal jõudis Lhotse tippu.

Esimese Eesti naisalpinistina tõusis kaheksatuhandelise mäe tippu Krisli Melesk (2021. aastal Džomolungma). Enne teda on roninud üle 8000 meetri Anu Nõulik (Cho Oyu, 2013) ja Katrin Merisalu (Manaslu, 2019), kuid kumbagi neist tipputõusudest ei tunnistata peatippu jõudmisena.

Ainuke Eesti mägironija, kes on tõusnud ühel hooajal kahe kaheksatuhandelise mäe tippu, on Ott Tinn.

Kokku on kaheksatuhandeliste tipus käinud 21 Eesti mägironijat.

7. juunil 2015 hukkusid Peruus Andides Tocllaraju mäel (6034 m) lumesilla varisemise tõttu Jane Riga, Allan Valge ja toonane parim^[37] Eesti alpinist Tarmo Riga.^[38]

• Gasherbrum II (8034 m), 18. juuli 2021
• Broad Peak (8051 m), 18. juuli 2022
• Manaslu (8163 m), 27. september 2023

• Džomolungma (8848 m), 23. mai 2021^[39]
• K2 (8611 m), 22. juuli 2022^[40]
• Lhotse (8516), 8. mai 2024

• Cho Oyu (8188 m), 26. oktoober 1996^[41]
• Lhotse (8516 m), 14. mai 2002^[42][43]

• Cho Oyu (8188 m), 22. mai 2010 ^[44]
• Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011^[44]

• Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011^[44]
• K2 (8611 m), 22. juuli 2018 ^[45]

• Džomolungma (8848 m), 18. mai 2023^[46][47]
• Lhotse (8516 m), 19. mai 2023

• Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998^[42]
• Broad Peak (eeltipp Rocky Summit 8028 m), 23. juuli 2001^[42]

• Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998^[42]
• Broad Peak (eeltipp Rocky Summit 8028 m), 23. juuli 2001^[42]

• Manaslu* eeltipp (u 8143 m, tipp ise 8163 m), 26. september 2019^[48][49][50]
• Džomolungma (8848 m), 23. mai 2023^[51]

• Arne Sarapuu, Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998^[42]
• Margus Proos, Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998^[42]
• Tõivo Sarmet, Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998^[42]
• Alar Sikk, Džomolungma (8848 m), 22. mai 2003^[42]
• Allan Valge, Cho Oyu (8188 m), 22. mai 2010^[44]
• Johan Kütt, Gasherbrum II (8034 m), 18. juuli 2021
• Priit Joosu, Gasherbrum II (8034 m), 22. juuli 2022
• Krista Kirspuu, Gasherbrum II (8034 m), 22. juuli 2022
• Lauri Ehrenpreis, Gasherbrum II (8034 m), 22. juuli 2022
• Ain Rästa, Gasherbrum II (8034 m), 22. juuli 2022
• Kunnar Karu, Džomolungma (8848 m), 24. mai 2023^[52]
• Kaspar Eevald, Džomolungma (8848 m), 21. mai 2024^[53]

• Anu Nõulik, Cho Oyu tipuplatoo (üle 8000 m), 13. mai 2013
• Uko Nõulik, Cho Oyu tipuplatoo (üle 8000 m), 13. mai 2013

• Viietuhandeline
• Kuuetuhandeline
• Seitsmetuhandeline
• Naised kaheksatuhandeliste tipus

• Maurice Herzog. "Annapurna – esimene kaheksatuhandeline". Eesti Raamat: Tallinn, 1980 [1]
• Reinhold Messner. "All 14 Eight-Thousanders". The Crowood Press: 1988 [2].

• 8000ers.com Kaheksatuhandelisi mäetippe ja tippalpiniste tutvustav veebisait
• Pilte kaheksatuhandelistest
• The Eight-Thousanders
• Kõrgemate mäetippude asukoht kaardil mapscamp.com