Komintern

---

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

III Kommunistlik Internatsionaal
Esimees	1919–1926, Grigori Zinovjev, KITK esimees 1926–1929, Nikolai Buhharin, KITK poliitiline sekretär 1929–1935, KITK Poliitiline sekretariaat 1935–1943, Georgi Dimitrov, KITK peasekretär
Asutamine	1919–1943
Peakorter	Petrograd, Moskva
Ideoloogia	marksism-leninism, kommunism
Koalitsioon	VK(b)P (sh Poalei Zion) Saksamaa KP Austria KP Poola KP Bulgaaria KP Jugoslaavia KP Itaalia KP Prantsusmaa KP Suurbritannia KP Ameerika Ühendriikide KP Šveitsi KP Soome KP Hollandi KP Rootsi KP Norra KP Läti KP Gruusia KP Ungari KP jt. Eesti Kommunistlik Partei liitus III KI-ga iseseisva parteina alles 1920. aastal, enne seda olid Eestis tegutsenud kommunistlikud organisatsioonid VSDT(b)P Eesti osakonnad

Komintern (Коминтерн, vene keelest: Коммунистический интернационал, 'Kommunistlik Internatsionaal', ka Kolmas Internatsionaal) oli rahvusvaheline kommunistlik organisatsioon.

Komintern loodi 1919. aasta märtsis Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtimisel. Selle eesmärk oli "võidelda kõigi vahenditega, sealhulgas relvastatud jõuga, rahvusvahelise kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest".

III Kommunistliku Internatsionaali loomise alus oli enne seda sotsialistlikke parteisid ühendanud I ja II Internatsionaali, mis lagunes pärast Esimese maailmasõja algust ning sõdivate rahvusriikide valitsuste toetamist rahvuslike sotsialistlike parteide poolt vaatamata VSDT(b)P üleskutsele toetada maailmarevolutsiooni. Kominterni loomine tähendas lõhet marksistlike liikumiste vahel ning oli mõeldud Teise Internatsionaali asendamiseks.

Oma olemuselt oli Komintern NSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhtimine toimus Moskvas asuvast peakorterist ning kõik sellega liitunud parteid pidid juhinduma selle otsustest ja instruktsioonidest. Komintern planeeris ja juhtis paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldas atentaate, kogus luureandmeid ja tegi propagandat.

Alates Kominterni I kongressist tegutsesid sellega liitunud parteid ja muud organisatsioonid Saksamaal, Venemaal, Austrias, Ungaris, Soomes, Poolas, Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias, Rumeenias, Serbias, Rootsis, Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Suurbritannias, Iirimaal, USA-s, Austraalias ja Jaapanis.

Kominterni varjamatuks eesmärgiks oli haarata võim kõikjal maailmas.^[viide?]

Kakskümmend üks tingimust

Kominterniga ühinenud parteid pidid kõrvalekaldumatult juhinduma 21 tingimusest. Nende hulgas:

• Aktiivselt võitlema kommunistlike ideede eest nii linnades kui ka maal.
• Eemaldama töölisliikumisest reformistlikud ja tsentristlikud vaated.
• Kombineerima legaalseid ja illegaalseid vahendeid võitluseks nendes maades, kus kehtivad antisotsialistlikud seadused.
• Jälgima kõigi parlamendiliikmete tegevust.
• Mõistma hukka patsifismi ja vajaduse korral tegutsema vägivaldselt.
• Toetama kõiki nõukogude vabariike.
• Revideerima oma programmi vastavalt Kominterni poliitikale.
• Juhinduma kõigist Kominterni otsustest.
• Heitma välja oma liikmeskonnast kõik, kes ei nõustu 21 tingimusega. Juhul kui enamus partei liikmetest hääletab nende vastu, organiseerima uue partei.
• Võtma partei nimeks "Kommunistlik Partei".

• 1919–1926, Grigori Zinovjev, KITK esimees ja III KI Täitevkomitee Presiidiumi esimees

1921–1923, Mihhail Kobetski^[1], KITK esimehe asetäitja;

• 1926–1929, Nikolai Buhharin, KITK poliitiline sekretär
• 1929–1935, KITK Poliitiline sekretariaat
• 1935–1943, Georgi Dimitrov, KITK peasekretär.

• 1919 juuni – 1920 juuni, Jānis Bērziņš-Ziemelis, KITK sekretär
• 1920, Karl Radek, KITK sekretär
• 7. august 1920 – 1921, Mihhail Kobetski, KITK sekretär
• 1919 märts – 1921, Angelica Balabanova, KITK sekretär

IV kongressil valitud sekretariaat

• 1921 – Vasil Kolarov (Bulgaaria),
• 14. juuli 1921 – 17. juuli 1921, Jules Humbert-Droz
• 14. juuli 1921 – 17. juuli 1921, Otto Wille Kuusinen (Soome), KITK sekretär
  • 17. juuli 1921 – Boris Souvarine, kt
  • 17. juuli 1921 – Mihhail Kobetski, kt
• 1. august 1921 – Willi Münzenberg
• 1. august 1921 – Mihhailov
• 5. detsember 1921 – 1939, Otto Wille Kuusinen (Soome), KITK peasekretär
• 1922 – Mátyás Rákosi (Ungari), KITK sekretär välissuhete alal liikmesparteidega
• 1922 – , Ossip Pjatnitski, KITK sekretär
• 1922 – , Stoecker (Saksamaa), KITK sekretär
• 1922 – , Hugo Eberlein
• 5. mai 1922 –, Feliks Kon
• 1922 – 1924, Georgi Safarov, KITK sekretär
• 1928 – 1943, Dmitry Manuilsky, KITK sekretär

Pärast 1935. aastat valitud sekretariaat

• 31. august 1939 – José Díaz
• 20. oktoober 1939 – Dolores Ibárruri Gómez, sidemete alal Ladina-Ameerika KP ja naistöö alal
• Georgi Dimitrov, KITK peasekretär
• Wilhelm Pieck
• Klement Gottwald
• Palmiro Togliatti varjunimi Ercoli
• André Marty
• Wilhelm Florin
• Wang Ming

Komintern pidas seitse ülemaailmset kongressi. 1919. aasta jaanuaris toimus Moskvas VSDT(b)P rahastatud saadikute kogunemine, kus osalesid Venemaa, Ungari, Poola, Austria, Läti, Soome kommunistide ja Balkani maade revolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku föderatsiooni ning Ameerika Ühendriikide töölispartei 52 saadikut 35 organisatsioonist, fraktsioonist ja liikumisest 30 riigist^[2][3]. II kongress toimus juba 217 saadikuga 67 poliitilisest organisatsioonist, sh neist 27 kommunistlikku parteid 37 riigist^[2].

Vasakpoolsed kommunistid tunnistavad ainult kaht esimest kongressi, kuna pärast neid kongresse muudeti organisatsiooni tegevuspõhimõtteid: senise sõltumatute kommunistlike ja vasakpoolsete parteide katusorganisatsiooni asemel muudeti Kominterni liikmesparteid Kominterni allüksusteks ning pidid alluma Kominterni otsustele, mitte osalema poliitilises tegevuses iseseisvatena.

Trotskism tunnistas esimese nelja kongressi otsuseid.

Stalinistlikud ja maoistlikud liikumised tunnistavad kõigi seitsme kongressi otsuseid.

 Pikemalt artiklis Kommunistliku Internatsionaali kongressid

Aasta	KI kongressid ja KI Täitevkomitee pleenumid	Toimumiskoht
1919, 2. märts – 6. märts	Kommunistliku Internatsionaali I kongress	Moskva, Vene SFNV
1920, 19. juuli – 7. august	Kommunistliku Internatsionaali II kongress	Moskva ja Petrograd, Vene SFNV
1921, 22. juuni – 12. juuli	Kommunistliku Internatsionaali III kongress	Moskva, Vene SFNV
1922, 21. veebruar – 4. märts	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu I pleenum	Moskva, Vene SFNV
1922, 7. juuni – 11. juuni	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu II pleenum	Moskva, Vene SFNV
1922, 5. november – 5. detsember	Kommunistliku Internatsionaali IV kongress	Moskva, Vene SFNV
1923, 12. juuni – 23. juuni	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu III pleenum	Moskva, Vene SFNV
1924, 17. juuni – 8. juuli	Kommunistliku Internatsionaali V kongress	Moskva, NSV Liit
1924, 12. juuni ja 12. juuli – 13.juuli	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IV pleenum	Moskva, Vene SFNV
1925, 21. märts – 6. aprill	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu V pleenum	Moskva, NSV Liit
1926, 17. veebruar – 15. märts	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VI pleenum	Moskva, NSV Liit
1926, 22. november – 16. detsember	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VII pleenum	Moskva, NSV Liit
1927, 18. mai – 30. mai	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VIII pleenum	Moskva, NSV Liit
1928, 9. veebruar – 25. veebruar	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IX pleenum	Moskva, NSV Liit
1928, 17. juuli – 1. september	Kommunistliku Internatsionaali VI kongress	Moskva, NSV Liit
1929, 3. juuli – 19. juuli	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu X pleenum	Moskva, NSV Liit
1930, veebruar	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu pleenum	Moskva, NSV Liit
1931, 25. märts – 13. aprill	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XI pleenum	Moskva, NSV Liit
1932, 27. august – 15. september	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XII pleenum	Moskva, NSV Liit
1933, 28. november – 12. detsember	KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XIII pleenum	Moskva, NSV Liit
1935, 25. juuli – 20. august	Kommunistliku Internatsionaali VII kongress	Moskva, NSV Liit

III Kominterni I kongressil määrati VK(b)P KK poolt Kominterni juhtorganiks Kominterni Täitevkomitee, kuhu kuulusid Kominterniga liitunud kommunistlike parteide esindajad, lähtudes nende tähtsusest, kas täisõigusliku liikme või nõuandva häälega esindaja kaudu.

 Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee

 Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Presiidium

• Rahvusvaheline Revolutsioonivõitlejate Abistamise Organisatsioon (vene keeles Международная Организация Помощи Революционерам, lühend МОПР);
• Noorsoo kommunistlik internatsionaal (vene keeles Коммунистический Интернационал Молодежи, lühend КИМ);
• Rahvusvaheline Ametiühingute Organisatsioon (vene keeles Профинтерн);
• Punane ametiühingute internatsionaal (vene keeles Красный интернационал профсоюзов);
• Rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon (vene keeles Международная организация рабочей помощи, lühend Межрабпом);
• Rahvusvaheline revolutsioonivõitlejate abistamise organisatsioon (vene keeles Международная организация помощи борцам революции);
• Talupoegade internatsionaal (vene keeles Крестьянский интернационал);
• Internatsionaalne Sõjakool, mis loodi 1920. aastal ja tegutses kuni 1922. aastani;
• Rahvusvaheline leninlik kool (vene keeles Международная ленинская школа);
• Kommunistlikud ülikoolid:
  • Julian Marchlewski nimeline Lääne Rahvusvähemuste Kommunistlik Ülikool Petrogradis;
  • Ida tööliste ja Hiina tööliste kommunistlik ülikool
  • Rahvusvaheline agraarinstituut

Vaatamata Soome iseseisvuse tunnistamisele Nõukogude Venemaa poolt 7. detsembril 1917 toetas Nõukogude Venemaa Soomes alanud kodusõjas Soomes asunud bolševismimeelsete sõjavägedega Soome kommuniste nende püüdluses luua Soomest nõukogude vabariik.

 Pikemalt artiklis Soome kodusõda, jaanuar 1918–14. oktoober 1920

Pärast Saksa keisririigis toimunud kodanlikku revolutsiooni 8. oktoobril 1918 ja keiser Wilhelm II troonist loobumisele järgnenud Saksa vägede lahkumist maailmasõja käigus okupeeritud territooriumitelt alustas Punaarmee pealetungi, eesmärgiga vallutada tagasi endised Venemaa keisririigi maa-alad ning kehtestada seal nõukogude võim.

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda 28. november 1918 – 2. veebruar 1920

Samal ajal pealetungiga Eestile alustasid Punaarmee ja Läti Kütiväed ka Läti vallutamist, mille käigus vallutati suurem osa Lätist.

 Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda, detsember 1918 – 11. august 1920

Pärast novembrirevolutsiooni Saksamaal ja Saksa okupatsioonivägede lahkumist Leedu territooriumilt haarasid tekkinud võimuvaakumis Leedu ja Valgevene bolševikud 27. veebruaril 1919 võimu ka Valgevene Rahvavabariigi ja Leedu aladel ning kuulutasid välja Leedu ja Valgevene ühise nõukogude vabariigi.

 Pikemalt artiklis Leedu-Valgevene NSV

 Pikemalt artiklis Ukraina Rahvavabariik, Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918), Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)

Mais 1920 tungisid Piłsudski juhitud Poola väed, keda toetasid Petljura Ukraina rahvuslased, Ukrainasse ja vallutasid Kiievi. Poola tahtis sõjas nõrgestatud Ukraina olukorda ära kasutades nihutada vastloodud Poola riigi piire võimalikult kaugele itta, et taastada kunagine suurriik Poola (Rzeczpospolita).

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda 24. veebruar 1920 – 18. märts 1921

Pärast Punaarmee vasturünnakut ja Kiievi vallutamist 12. juunil jätkasid punased pealetungi, lootuses Poolas puhkevale kommunistlikule revolutsioonile. 13. augustiks olid Punaarmee Läänerinde väed Mihhail Tuhhatševski juhtimisel võtnud Varssavi põhja ja lõuna poolt tangide vahele, Edelarinde väed aga võitlesid parajasti Lvivi all. 16. augustil võttis Piłsudski ette üllatusliku rünnaku kahe rinde vahelises tühimikus. Samaaegne löök Tuhhatševski vägede põhjatiivale ähvardas tema armeed omakorda ümber piirata. Nõukogude väed taandusid Valgevenesse ja Ukrainasse ning 12. oktoobril sõlmiti vaherahu ja 18. märtsil 1921 lõplik Riia rahuleping. Sõlmitud rahulepinguga sai Poola endale nii Ukraina kui ka Valgevene lääneosa, mis püsis Poola võimu all järgmised 18 aastat, kuni 1939. aasta 17. septembrini, millal NSV Liit need Molotovi-Ribbentropi pakti alusel Poolale kallale tungides tagasi vallutas.

 Pikemalt artiklis Ungari Nõukogude Vabariik, 21. märts 1919

 Pikemalt artiklis Baieri Nõukogude Vabariik, 13. aprill 1919

 Pikemalt artiklis Slovakkia Nõukogude Vabariik, 16. juuni 1919

 Pikemalt artiklis 1923. aasta Bulgaaria riigipöördekatse

 Pikemalt artiklis 1923. aasta Saksamaa riigipöördekatse

Kesk-Saksamaa revolutsioonikomitee (Saksimaa, Tüüringi) juht Gerhart Eisler, Revolutsioonikomitee staabiülem Sandor Rado, Ernst Thälmann

 Pikemalt artiklis Tatarbunarõ ülestõus, 15. septembril 1924, Moldaavia ANSV, Rumeenia kuningriik

 Pikemalt artiklis 1. detsembri riigipöördekatse Eestis

 Pikemalt artiklis Arcos Steamline Company, Suurbritannias

 Pikemalt artiklis Hispaania kodusõda

Komintern saadeti laiali 1943. aasta 15. mail. See oli üks eeltingimusi NSV Liidule vajalike liitlaskõneluste alustamiseks USA ja Suurbritanniaga Teise maailmasõja ajal.

Kominterni täitevasutuse Täitevkomitee baasil loodi ÜK(b)P KK Rahvusvaheline osakond.

Pärast sõja lõppu loodi 1947. aastal Kominform (Kommunistlik Informatsioonibüroo), kuhu kuuluvad kommunistlikud parteid tegutsesid Bulgaarias, Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Poolas, Rumeenias, Nõukogude Liidus ja Jugoslaavias. Kominform saadeti laiali 1956. aastal.

Hiljem toimusid Moskvas regulaarsed kommunistlike ja töölisparteide rahvusvahelised nõupidamised.

• Internatsionaal
• Kominterni-vastane pakt

Tsitaadid Vikitsitaatides: Komintern

• Таисия Белоусова, Деньги на ветер, Международный ежемесячник "Совершенно секретно"
• Сталин и иностранные коммунисты, www.1917.com
• Библиография. Содержание журналов "Коммунистический Интернационал" и некоторые другие символы Коминтерна (III Интернационала)
• Stéphane Courtois, Nicolas Werth, Jean-Louis Panne, Andrzej Paczkowski, Karel Bartosek, Jean-Louis Margolin. Kommunismi must raamat : kuriteod, terror, repressioonid. Eessõna: Lennart Meri. [Tallinn] : Varrak, 2000. – 975 lk. ISBN 9985301900
• Sama, prantsuse keeles: Le Livre noir du communisme. Crimes, terreur et répression. Robert Laffont, 1997. ISBN 2-221-08-204-4
• Sama, vene keeles: Черная книга коммунизма, Москва "Три века истории" 2001, ISBN 5-93453-037-2