Kodulugu

See artikkel on ajaloo harust; õppeaine kohta vaata Kodulugu (õppeaine)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kodulugu on ajaloo haru, mis tegeleb väiksema piirkonna kohaliku ajaloo (mikroajaloo) uurimisega. Seda võib pidada nii teadusharuks kui ka hobiks.

Kodulooga tegelevaid inimesi nimetatakse koduloolasteks. Enamasti eristatakse koduloolasi kutselistest, vastava erihariduse saanud ning oma tegevusega elatist teenivatest ajaloolastest.

Eesti ajaloo kodu-uurimise ajalugu hakkab^[1] teadaolevalt Rootsist Östergötlandist pärit Academia Gustaviana üliõpilase Johannes Claudii Risinghi 12. jaanuaril 1637. aastast ilmutatud “Kõnest Tartu linnast”^[2], 1644. aastal avaldati Johannes Gutslaffi uurimus Võhandust ja aastateL 1774-1789 August Wilhelm Hupeli topograafilised märkmed Liivi- ja Eestimaast^[3].

Eesti Kirjanduse Seltsi Kodu-uurimise toimkond andis enne teist maailmasõda välja: I Tartumaa (1925), II Võrumaa (1926), III Setumaa (1928), IV Pärnumaa (1928), V Valgamaa (1932), VI Saaremaa (1934), VII Viljandimaa, (1939), VIII Läänemaa (1938). Kavandatud maakonnaraamatute sari, millest aga suurem osa maakondadest jäi ilma, sest töö katkes 1940. aastal. Tartu linna-uurimise toimkond avaldas 1927. aastal koguteose “Tartu”^[4].

Kodulugu on vahel peetud tähtsaks hariduse seisukohalt: oma kodukandi varasemat eluolu tundes õpib laps mõistma paremini ka laiemat ajalugu ning ühiskonda tervikuna. Seepärast on seda Eestis mitme haridusreformi käigus õppekavadesse kaasatud.

Eesti tuntumate koduloolaste hulka kuuluvad või on kuulunud näiteks Mihkel Aitsam, August Wilhelm Hupel, Eva Maaring, Voldemar Miller, Helend Peep, Kalev Päid, Jaan Tagaväli, Valdeko Vende, Gustav Vilbaste, Julius Põldmäe, Heino Gustavson, Kaupo Deemant, Lembit Odres ja Oskar Raudmets.

• Kohaajalugu
• Eesti NSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimiskomisjoni Kodu-uurimise teateid