Helend Peep
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2006) |
Helend Peep (sünninimega Ernst-Helmut Peep, aastast 1937 Helend Peep; 29. juuli 1910 Vaikla, Iisaku vald – 20. oktoober 2007 Tartu) oli eesti näitleja ja laulja (tenor).[1] Tuntud on ka tema šaržid ja karikatuurid teatri- ja filmiinimestest.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Helend Peebu vanemad olid väikepõllupidajad. Isa suri, kui Peep oli nelja-aastane.
Aastal 1931 lõpetas ta Jõhvi Ühisgümnaasiumi.[1]
Töökohad[1]
[muuda | muuda lähteteksti]- 1938–1939 – Vanemuine (koorilaulja)
- 1939–1942 – Kuressaare Teater (näitleja, dekoraator)
- 1942–1944 – Tallinna Töölisteater
- 1944–1946 – Noorsooteater
- 1946–2001 – Vanemuine (ooperisolist, draamanäitleja)
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Film
[muuda | muuda lähteteksti]- 1962 "Jääminek", Tallinnfilm
- 1963 "Jäljed", Tallinnfilm
- 1991 "Vana mees tahab koju", Tallinnfilm
Kuuldemäng
[muuda | muuda lähteteksti]Teater
[muuda | muuda lähteteksti]Sulgudes Helend Peebu roll selles lavateoses.
- 1939 Giuseppe Verdi "Rigoletto" (Borsa)
- 1939 ja 1948 Imre Kálmáni "Montmartre'i kannike" (Henry)
- 1939 Gailiti ja Särevi "Toomas Nipernaadi" (Nipernaadi; Kuressaare Teater, ka dekoratsioonid)
- 1940 Tammsaare ja Särevi "Põrgupõhja uus Vanapagan" (Jürka; ka dekoratsioonid)
- 1941 Vilde ja Särevi "Mäeküla piimamees" (Prillup)
- 1945 Tammsaare ja Särevi "Mauruse koolis" (Indrek)
- 1945[küsitav] Mozarti "Võluflööt" (Tamino)
- 1948 Borodini "Vürst Igor" (Vladimir Igorjevits)
- 1949 Dargomösski "Näkineid" (Vürst)
- 1949 Straussi "Nahkhiir" (Eisenstein)
- 1950 Tšaikovski "Jevgeni Onegin" (Lenski)
- 1952 Vilde "Tabamata ime" (Leo Saalep)
- 1953 Lutsu ja H. Luige "Kevade" (õpetaja Laur)
- 1954 Tammlaane "Raudne kodu" (Jess)
- 1955 Kõrveri "Ainult unistus" 1955, Ugalas (Kerjus; Ugalas)
- 1957 Ranneti "Südamevalu" (Kustas Lokk)
- 1958 Turgenevi "Armuleiva sööja" (Kuzovkin)
- 1958 Liivese "Uusaastaöö" (Albert Roode)
- 1959 Parve "Õndsuse labürint" (Jürka)
- 1959 Tšehhovi "Kajakas" (Dorn)
- 1960 Moliere'i "Amphitryon" (Amphitryon)
- 1961 Brechti "Galilei elu" (Galilei)
- 1962 Kitzbergi ja Oja "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" (Õhk)
- 1963 Sophoklese "Kuningas Oidipus" (Teiresias)
- 1964 Shakespeare'i "Coriolanus" (Menenius Agrippa)
- 1964 Brechti ja Weilli "Kolmekrossiooper" (Peachum)
- 1967 Brechti "Švejk Teises maailmasõjas" (Švejk)
- 1968 Kõrveri "Mees pisuhännaga" (Piibeleht)
- 1970 Prokofjevi "Õnnemängija" (Nilski)
- 1972 Vaiguri, Irdi ja Tormise "Külavahelaulud" (Mats)
- 1973 Merilaasi "Kaks viimast rida" (Aksel)
- 1974 Lutsu ja Liivese "Tagahoovis" (Trei)
- 1975 Leonovi "Vallutusretk" (Talanov)
- 1978 Santõri "Pickwick-klubi (Pickwick)
- 1980 Antoni "Laudalüürika" (Torni-papi)
- 1987 V. Arro "Mööda sissetallatud rada" (Prisivin)
- 1991 Priestley "Ma olen siin varem olnud" (Shipley)
- 1993 Barti "Oliver!" (mister Brownlow)
- 1994 Eugène Ionesco "Meheleminekueas tütar" (härra)
- 1995 Tammsaare ja Undi "Taevane ja maine armastus" (täheteaduste professor ja kohtunik)
- 1996 Lord Dunsany "Jumalate naer" (kaameliväelane)
- 1997 Rose'i "Kaksteist vihast meest" (valvur)
Helend Peebu 1955. aastal Boris Kõrveri operetis "Ainult unistus" esitatud "Kerjuse laul" sai tuntuks üle Eesti.[1] Mitu eesti lauljat on seda hiljem kaverdanud.
Lavastused
[muuda | muuda lähteteksti]- 1936 August Kitzberg "Kosjasõit"
- 1937 Aleksander Antson "Tsempionaat"
- 1937 August Gailit "Toomas Nipernaadi"
- 1938 F. Karelson "Kalevipoeg ja Sarvik" (vabaõhuetendus)
Uurimistööd
[muuda | muuda lähteteksti]- 1970 "Jõhvi Gümnaasiumi vilistlaste biograafiline ülevaade 20 esimese lennu ulatuses aastatest 1922–1944"
- 1976 "Mälestusi Vaikla (Porskovo) algkoolist"
- 1976 "Vaikla külast ja selle kultuurielust"
- 1979 "Iisaku Muusika ja Kirjanduse Selts 1905–1941"
- "Iisaku näitemängu tegevus 1905–1940"
- "Iisaku näitemängu tegevuse ülevaade 1931–1938"
- 1979 "Iisaku Muusika ja Kirjanduse Selts 1905–1941"
- 1983 "Minu kooliaeg 1918–1931"
- 1984 "Mõningaid algelisi soovitusi perekonnakroonika koostajaile. Kodu-uurija I"
- "Mälestusi ja kokkuvõtteid Iisaku näitemängutegevusest"
- "Mälestusi kooliõpetaja Dietrich Treimanilts"
- "Tabelid ja õueplaanid"
- "Vaikla Maatulundusklubi tegevusest 1930.-1940. aastatel"
- 1998 "Perekond Peep Iisakus"
- 2001 "Nende helinate saatel" (autobiograafia)
Mälestused
[muuda | muuda lähteteksti]- Helend Peep. "Nende helinate saatel: minu põgus elulookirjeldus koos mõningate teatrisündmuste märkimisega". Eessõna: Anne Tuuling. Kodutrükk, Tallinn 2001, 192 lk; ISBN 9985805305
Tunnustus[1]
[muuda | muuda lähteteksti]- 1957 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1970 Eesti NSV rahvakunstnik
- 1996 Tartu Kultuurkapitali aastapreemia
- 1997 Eesti Näitlejate Liidu auliige
- 1997 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 1999 Suure Vankri auhind
- 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk[2]
- 2001 Iisaku Muuseumi kodu-uurijate elutööpreemia
- 2001 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
- 2006 Vanemuise hõbemärk
Arvamusi
[muuda | muuda lähteteksti]- Helend Peep oma teatriteest raamatus "Nende helinate saatel", lk 154:
"Olen oma teatriteel näinud meeldejäävaid etendusi, hingevapustavaid kui ka mind külmaks jätvaid lavastusi. Olen imetlenud imeliselt sugereerivaid näitlejaid. Olen nautinud imekauneid naisnäitlejaid nende õnnestunud etteastetel. See on nagu jumalaand äravalitule."
- Ülo Vilimaa, Vanemuise tantsija, peaballettmeister ja lavastaja:
"Imeinimene! Elanud ja töötanud nii paljudel erinevatel aegadel, on ta osanud ikka iseendaks jääda. Seda tõestab kas või ta "Kerjuse laul". See ei sündinud küll ta varases nooruses, aga seda suuremaks väärtuseks on see saanud koos tema endaga. Minu teada pole tal mitte kunagi ühegi lavastajaga probleeme olnud. Ta on osanud end sättida madalamaks kui muru, sest uus muru peab ju peale kasvama – see tähendab looming, mida lavastaja vormib. Koos temaga tuleb lavale midagi head, mida publik alati ootab ja tahab, ta toob lavale soojuse. Helend Peep on oma ande mitmekülgsuses ja paindlikkuses tõeline vanemuislane – selliseid ei ole tõenäoliselt enam palju."
- Ao Peep, poeg ja kolleeg
"Ta on olnud hea isa ja perekonnapea, talle meeldis lastega tegelda, nii omade kui ka võõrastega – teatri puhkekodus oli ta suur laste lemmik, need istusid tal alati ümber. Kui ta aga rolli tegi, siis ei lasknud ta end segada, nagu pühendunud inimesed ikka."
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tal on tütred Sirje, Ilo ja Eha, pojad Hillar ja Ao ning kasutütar, Enn Uibo tütar, Halliki Uibo.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Helend Peep, Erik Linnumägi, "Grimmiga ja grimmita" (humoristlikke teatrimälestusi). Sari "Meelejahutaja raamatukogu", nr 4 (32), Meelejahutaja Kirjastus, Tallinn 1996, 31 lk
- Eike Värk, "Helend Peep roosiokkalisel teatriteel". Tänapäev, Tallinn 2011, 424 lk; ISBN 9789949270071
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Näitleja Helend Peep ei anna aastatele alla Sakala 19. november 2005
- Raimu Hanson, "Okkaline teatritee viib lugeja mitmesse aega" (raamatu "Helend Peep roosiokkalisel teatriteel" tutvustus) – Tartu Postimees 4. aprill 2011
- Helend Peep Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Käidud teedelt: Helend Peep. ETV portreesaade, saatejuht Anne Tuuling. ERR arhiiv, 1984
- Heli jälg: Helend Peep. ETV portreesaade, saatejuht Kalmer Tennosaar. ERR arhiiv, 1990
- Üks minu muusadest. Helend Peep. ETV portreesaade. ERR arhiiv, 1993