Azincourti lahing

See artikkel vajab toimetamist. (August 2024) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (August 2024) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Azincourti lahing
Osa Saja-aastane sõda
Azincourti lahing, 15. sajandi miniatuur, Enguerrand de Monstrelet
Toimumisaeg	25. oktoober 1415 (Püha Crispini päev)
Toimumiskoht	Azincourt, Saint-Poli krahvkond (nüüd Pas-de-Calais) 50° 27′ 49″ N, 2° 8′ 30″ E
Tulemus	Inglismaa võit
Osalised
Inglismaa kuningriik Prantsusmaa kuningriik
Väejuhid või liidrid
Henry V Edward, Yorki 2. hertsog † Thomas Camoys Thomas Erpingham Charles d'Albret † Jean Le Meingre alistus Orléansi hertsog alistus hertsog d'Alençon † hertsog de Bourbon alistus
Jõudude suurus
6000–8100 meest (tänapäevased hinnangud; vaata #Azincourti arvud) u. 5/6 vibulaskjad 1/6 raskes turvises relvastatud mehed 14 000–15 000 meest või kuni 25 000, kui arvestada relvastatud teenreid 10 000 relvastatud meest 4000–5000 vibulaskjat ja amburit kuni 10 000 ratsa ja relvastatud teenrit (gros valet)
Kaotused
Kuni 600 tapetut (112 tuvastatud) 6000 tapetut (kellest enamus olid Prantsuse aadli esindajad) 700–2200 vangistatut

Azincourti lahing oli inglaste võit saja-aastases sõjas. See toimus 25. oktoobril 1415 (Püha Crispini päeval) Azincourt'i lähedal Põhja-Prantsusmaal. Inglaste ootamatu võit arvuliselt ülekaaluka Prantsuse armee vastu tõstis inglaste moraali ja prestiiži, sandistas Prantsusmaa ning alustas uut Inglise domineerimisperioodi sõjas, mis kestis 14 aastat kuni Prantsusmaa võitis Inglismaad 1429. aasta Orléansi piiramise ajal.

Pärast mitut aastakümmet kestnud suhtelist rahu jätkasid inglased 1415. aastal sõda, kui läbirääkimised prantslastega ebaõnnestusid. Järgnenud kampaanias suri palju sõdureid haigustesse ja inglaste arv vähenes; nad püüdsid taanduda Inglismaa käes olevasse Calais'sse, kuid leidsid, et nende tee blokeeris tunduvalt suurem Prantsuse armee. Vaatamata arvulisele vähemusele lõppes lahing inglaste ülekaaluka võiduga.

Inglismaa kuningas Henry V viis oma väed lahingusse ja osales lähivõitluses. Prantsusmaa kuningas Charles VI ei juhtinud Prantsuse armeed, kuna tal olid psühhootilised haigused ja sellega seotud vaimne puue. Prantslasi juhtisid konnetaabel Charles d'Albret ja mitmesugused silmapaistvad prantsuse aadlikud armanjakkide parteist. See lahing on märkimisväärne selle poolest, et inglise pikkvibu kasutati väga suurel arvul, kusjuures Inglise ja Walesi vibulaskjad moodustasid peaaegu 80% Henry armeest. Henry lipukandja oli William Harrington, ta oli ametlik Inglismaa lipukandja.

Azincourti lahing on üks Inglismaa kuulsamaid võite ning oli koos Crècy lahingu (1346) ja Poitiers' lahinguga (1356) üks olulisemaid Inglise triumfe Saja-aastases sõjas. Võib-olla kõige silmapaistvam näide tugevalt ülekaaluliste jõudude viimasest vastuhakust, mille tulemuseks oli otsene võit, see lummab teadlasi ja laiemat avalikkust tänapäevani. See on taustaks sellistele märkimisväärsetele teostele nagu William Shakespeare'i näidend "Henry V", mis on kirjutatud 1599. aastal.

Azincourti lahing on hästi dokumenteeritud vähemalt seitsme kaasaegse kirjeldusega, millest kolm on pealtnägijatelt. Lahingu üldine asukoht ei ole vaidlustatud ja koht on 600 aasta järel suhteliselt muutumatu. Arheoloogiliste tõendite vähesus on aga viinud aruteluni lahinguvälja täpse asukoha üle.

Kohe pärast lahingut kutsus Henry välja kahe armee heeroldid, kes olid lahingut vaadanud koos peamise Prantsuse heeroldi Montjoie'ga, ja nad otsustasid lahingu nimeks Azincourt, lähima kindlustatud koha järgi. Kaks kõige sagedamini tsiteeritud kirjeldust pärinevad Burgundia allikatest, üks lahingus osalenud Jean Le Fèvre de Saint-Remylt ja teine Enguerrand de Monstrelet'lt. Inglise pealtnägija jutustus pärineb Gesta Henrici Quinti anonüümselt autorilt, kes arvatakse olevat olnud kuninga majapidamise kaplan kaplan, kes pidi lahingu ajal asuma pagasirongis. Hiljutine Henry Azincourti kampaania strateegia ümberhindamine hõlmab neid kolme kirjeldust ja väidab, et sõda peeti seaduslikuks nõuetekohaseks protsessiks, et lahendada lahkarvamusi Prantsuse troonile esitatavate nõuete üle.

 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Henry V tungis Prantsusmaale pärast prantslastega peetud läbirääkimiste ebaõnnestumist. Ta taotles Prantsusmaa kuninga tiitlit oma vanavanaisa Edward III kaudu, kuigi praktikas olid Inglise kuningad üldiselt valmis sellest nõudest loobuma, kui prantslased tunnistaksid Inglise õigust Akvitaaniale ja teistele Prantsuse maadele (Brétigny rahu tingimused). Algselt kutsus ta 1414. aasta kevadel kokku Magnum Conciliumi, et arutada Prantsusmaaga sõtta minekut, kuid lordid nõudsid, et ta peaks läbirääkimisi edasi pidama ja oma nõudeid mõõdukaks muutma. Järgnenud läbirääkimistel ütles Henry, et loobub nõudest Prantsuse troonile, kui prantslased maksavad 1,6 miljonit krooni Jean II (kes vangistati 1356. aasta Poitiers' lahingus) lunarahast, ja nõustuvad andma Inglise omandisse Anjou, Bretagne'i, Flandria, Normandia ja Touraine'i, aga ka Akvitaania maad. Henry abiellub Charles VI noore tütre Catherine'iga ja saab kaasavaraks 2 miljonit krooni.

Prantslased vastasid, mida nad pidasid heldeteks abielutingimusteks Catherine'iga, kaasavara 600 000 krooni ja laiendatud Akvitaania. 1414. aasta detsembris veendi Inglise parlamenti andma Henryle "topeltsubsiidium", kaks korda kõrgem maks, et saada prantslastelt tagasi tema pärand. 1415. aastaks olid läbirääkimised seiskunud, inglased väitsid, et prantslased on nende nõudeid mõnitanud ja Henryt ennast naeruvääristanud. 19. aprillil 1415 palus Henry uuesti Magnum Conciliumit lubada sõda Prantsusmaaga ja seekord see nõustus.

Henry armee maabus Põhja-Prantsusmaal 13. augustil 1415, seda kandis tohutu laevastik. Tihti teatati, et see hõlmas 1500 laeva, kuid tõenäoliselt oli see arv palju väiksem. Theodore Beck viitab ka sellele, et Henry armees oli "kuninga arst ja väike rühm kirurge". Thomas Morstede, Henry V kuninglik kirurg, oli varem kuningaga lepingu sõlminud, et luua Azincourti kampaanias osalemiseks kirurgide ja kirurgiliste instrumentide valmistajate meeskond. Umbes 12 000 mehe ja kuni 20 000 hobusega armee piiras Harfleuri sadamat. Piiramine võttis oodatust kauem aega. Linn alistus 22. septembril ja Inglise armee lahkus sealt alles 8. oktoobril. Kampaaniahooaeg oli lõppemas ja Inglise armee kannatas haiguste tõttu palju kaotusi. Selle asemel, et taanduda talveks otse Inglismaale, oma kuluka ekspeditsiooniga, mille tulemusel vallutati vaid üks linn, otsustas Henry marssida suurema osaga oma armeest (umbes 9000 meest) läbi Normandia Calais' sadamasse, Inglise tugipunkti Põhja-Prantsusmaal, et demonstreerida oma kohalolekuga territooriumil armee eesotsas, et tema õigus valitseda hertsogkonnas on midagi enamat kui pelgalt abstraktne juriidiline ja ajalooline nõue. Ta pidas seda manöövrit ka tahtlikuks provokatsiooniks lahingule, mis oli suunatud dofäänile, kes ei vastanud Henry isiklikule väljakutsele Harfleuris võidelda.

Piiramise ajal olid prantslased kogunud armee, mis kogunes Roueni ümber. See ei olnud rangelt feodaalarmee, vaid armee, mille eest maksti inglaste omaga sarnase süsteemi kaudu. Prantslased lootsid koguda 9000 sõdurit, kuid armee polnud Harfleuri vabastamiseks õigeks ajaks valmis.

Pärast Henry V põhja poole marssimist liikusid prantslased neid piki Somme'i jõge blokeerima. Nad olid mõnda aega edukad, sundides Henry liikuma lõuna poole, Calais'st eemale, et leida koole. Inglased ületasid Somme'i lõpuks Péronne'ist lõunas, Béthencourt'is ja Voyennes'is, ning jätkasid marssimist põhja poole.

Ilma jõetõkketa, mida kaitsta, kõhklesid prantslased lahingu pealesundimisega. Nad jälitasid Henry armeed, kutsudes semonce des nobles, kutsudes kohalikke aadlikke armeega liituma. 24. oktoobriks seisid mõlemad armeed lahingus vastamisi, kuid prantslased keeldusid, lootes, et saabub rohkem vägesid. Kaks armeed veetsid öö vastu 24. oktoobrit lagedal. Järgmisel päeval algatasid prantslased viivitamise taktikana läbirääkimised, kuid Henry andis oma armeele korralduse edasi liikuda ja alustada lahingut, mida ta armee seisundit arvestades oleks eelistanud vältida või kaitseliselt võidelda: nii võeti Crécy ja teised kuulsad pikkvibu võidud. Inglastel oli väga vähe toitu, nad olid kahe ja poole nädalaga marssinud 420 km, põdesid haigusi, nagu düsenteeria, ja neid oli hästivarustatud prantslastest tunduvalt vähem. Prantsuse armee blokeeris Henry tee Calais' turvalisuse poole ning lahingu edasilükkamine nõrgestas tema väsinud armeed veelgi ja võimaldas saabuda rohkem Prantsuse vägesid.

Lahingu täpne asukoht pole teada. See võis asuda kitsal lagendikul, mis on moodustatud Tramecourt'i ja Azincourti metsade vahele (tänapäevase Azincourt'i küla lähedal). Arheoloogiliste tõendite puudumine selles traditsioonilises kohas on aga viinud oletustele, et see võideldi Azincourtist läänes. 2019. aastal käsitles ajaloolane Michael Livingston allikate ja varajaste kaartide ülevaate põhjal ka Azincourtist läänes asuvat ala.

25. oktoobri alguses paigutas Henry oma armee (u. 1500 relvakandjat ja 7000 pikkvibumeest) 690 m laiusele kitsaskohale. Armee oli jagatud kolmeks rühmaks, kus paremat tiiba juhtis Yorki hertsog Edward, tsentrit juhtis kuningas ise ja vasakut tiiba juhtis vana ja kogenud parun Thomas Camoys. Vibulaskjaid juhtis teine eakas veteran Sir Thomas Erpingham. Tõenäoliselt võtsid inglased kasutusele oma tavalise pikkvibumeeste lahinguliini mõlemal tiival, kui relvakandjad ja rüütlid olid keskel. Nad võisid paigutada ka mõned vibulaskjad liini keskele. Inglise relvakandjad paigutati õlg-õla-kõrval nelja ritta. Inglise ja Walesi vibulaskjad tiibadel lõid teravatipulised puuvaiad maasse viltu, et sundida ratsaväge kõrvale kalduma. Vaiade selline kasutamine võis olla inspireeritud 1396. aasta Nikopoli lahingust, kus Osmanite riigi väed kasutasid seda taktikat Prantsuse ratsaväe vastu.

Inglased tegid enne lahingut oma ülestunnistused, nagu kombeks. Henry, kes oli mures selle pärast, et vaenlane korraldab üllatusrünnakuid, ja soovis, et tema väed jääksid keskendunuks, käskis kõigil oma meestel veeta öö enne lahingut vaikides, kõrva äralõikamise valu tõttu. Ta ütles oma meestele, et ta pigem sureb eelseisvas lahingus, kui et teda tabatakse ja tema eest nõutakse lunaraha.

Henry pidas kõne, milles rõhutas oma eesmärgi õiglust ja tuletas oma armeele meelde varasemaid suuri lüüasaamisi, mille Inglismaa kuningad olid prantslastele tekitanud. Burgundia allikad lasevad tal kõnet lõpetada, öeldes oma meestele, et prantslased on kiidelnud, et lõikavad igal vibulaskjal kaks sõrme maha, et too ei saaks enam kunagi pikkvibu tõmmata. Kas see oli tõsi, on küsitav ja selle üle vaieldakse tänapäevani; siiski näib tõenäoline, et surm oli iga sõduri normaalne saatus, kelle eest ei saanud lunaraha nõuda.

Prantsuse armees oli 10 000 relvakandjat ja umbkaudu 4000–5000 mitmesugust jalameest (gens de trait), sealhulgas vibulaskjad, amburid (arbalétriers) ja kilbikandjad (pavisiers), kokku 14 000–15 000 meest. Tõenäoliselt oli iga relvakandjaga would kaasas gros valet (või varlet), relvastatud teener, mis annab veel 10 000 potentsiaalset võitlejat, kuigi mõned ajaloolased jätavad nad võitlejate arvust välja.

Prantslased jagunesid kaheks põhirühmaks, eelvägi ja tagapool asuv peavägi, mõlemad koosnesid peamiselt jalgsi võitlevatest relvakandjatest ja tiibadel veel samasugustest. Oli ka eriline eliitratsavägi, mille eesmärk oli murda inglise vibulaskjate lahingukord ja vabastada seega jalaväele tee edasiliikumiseks. Teine, väiksem ratsaväeüksus pidi ründama Inglise armee tagalat, seega voori ja teenreid. Paljud isandad ja härrad nõudsid – ja said – kohti eesliinil, kus neil oleks olnud suurem võimalus saada au ja väärtuslikku lunaraha; selle tulemusel koondati suurem osa relvakandjatest eesliinidesse ja teised väed, kelle jaoks enam ruumi ei olnud, paigutati taha. Kuigi oli plaanitud paigutada vibulaskjad ja amburid jalaväe tiibadele, peeti neid nüüd mittevajalikuks ja paigutati hoopis nende taha. Ruumipuuduse tõttu koostasid prantslased kolmanda rühma, järelväe, mis oli ratsa ja koosnes peamiselt relvastatud teenritest, kes ratsutasid hobustel, mis kuulusid eespool jalgsi võitlevatele isandatele.

Prantsuse eelväes ja peaväes oli vastavalt 4800 ja 3000 relvakandjat. Mõlemad liinid olid paigutatud kitsastesse, tihedatesse, umbes 16-realistesse koosseisudesse ja asetsesid üksteisest vibulasu kaugusel. Albret'ile, Boucicaut'le ja peaaegu kõigile juhtivatele aadlikele määrati positsioonid eelväes. d'Alençoni ja Bari hertsogid juhtisid peaväge. Mõlemal tiival seisis veel 600 relvakandjat, vasakut tiiba juhtis Vendôme'i krahv ja paremat Richemonti krahv. Vaenlase vibulaskjate hajutamiseks jaotati Clignet de Brébani ja Louis de Bosredoni juhitud 800–1200-meheline ratsavägi eelväe mõlema tiiva vahel võrdselt (paigutati veidi ettepoole, nagu sarved). Umbes 200 ratsanikku pidid ründama inglaste tagalat. Prantslastel polnud ilmselt selget plaani ülejäänud armee paigutamiseks. Liidrita järelvägi olnuks üleliigsete vägede "prügiplats".

Lahinguväli oli tulemuse otsustamisel vaieldamatult kõige olulisem tegur. Hiljuti küntud tiheda metsamaaga ümbritsetud maa soosis inglasi nii oma kitsuse kui ka paksu muda tõttu, millest Prantsuse rüütlid pidid läbi kõndima.

Lahingu jutustused kirjeldavad, kuidas prantslased lõid Inglise relvakandjaid, enne kui pikkvibumehed neid lähivõitluse arenedes külgedelt ründasid. Gesta Henrici Quinti ingliskeelses kirjelduses öeldakse: "Sest kui mõned neist, kes hukkusid lahingu alguses, langesid liinil, oli nende selja taga olevate meeste massi distsiplineerimata vägivald ja surve nii suur, et elavad langesid surnute peale ja teised langesid nende peale, tappes nad".

Kuigi prantslased sundisid inglasi algul tagasi, olid nad nii tihedalt koos, et kirjeldati, et neil oli probleeme oma relvade õige kasutamisega. Prantsuse St. Denis' munk ütleb: "Nende umbes 5000 mehest koosnev eelvägi leidis end alguses nii tihedalt kokku surutud olevat, et kolmandas reas olevad said vaevalt mõõku kasutada", ning Burgundia allikates on sarnane lõik.

Hiljutine tugev vihm muutis lahinguvälja väga mudaseks, täies raudrüüs läbimine osutus väga väsitavaks. Prantsuse St. Denis' munk kirjeldab Prantsuse vägesid kui "marssimist läbi muda, kuhu nad põlvini vajusid. Nii et nad olid väsinud juba enne vaenlase vastu edenemist". Sügav pehme muda soosis eriti Inglise vägesid, sest pärast maapinnale jõudmist oli tugevalt soomustatud prantsuse rüütlitel raskusi lähivõitluses võidelda. Mõned rüütlid, kes olid oma raudrüüga koormatud, uppusid tegelikult oma kiivritesse.

25. oktoobri hommikul ootasid prantslased veel lisavägede saabumist. Brabanti hertsog (u. 2000 meest), Anjou hertsog (u. 600 meest) ja Bretagne'i hertsog (6000 meest, Monstrelet' sõnul), marssisid kõik armeega liituma.

Kolm tundi pärast päikesetõusu ei toimunud võitlust. Tollased sõjaõpikud ütlesid: "Kõikjal ja kõigil juhtudel, kui jalaväelased oma vaenlasele vastu marsivad, kaotavad need, kes marsivad, ja võidavad need, kes jäävad paigale ja hoiavad end kindlalt". Peale selle ootasid prantslased, et viivitamisega ühinevad nendega tuhanded mehed. Nad takistasid Henry taganemist ja olid täiesti õnnelikud, et ootasid nii kaua, kui vaja. Oli isegi eeldatud, et inglased pigem põgeneksid kui võitleksid, kui nad näeksid, et võitlevad nii paljude Prantsuse vürstidega.

Henry mehed olid näljast, haigustest ja taganemisest juba väga väsinud. Ilmselt uskus Henry, et tema põgenev armee toimib kaitses paremini, kuid pidi taganemise peatama ja kuidagi prantslastega tegelema, enne kui kaitselahing oli võimalik. See tähendas valitud positsiooni hülgamist ning vaenlase poole suunatud pikkade teritatud puuvaiade väljatõmbamist, edasiliikumist ja seejärel uuesti paigaldamist, mis aitas kaitsta pikkvibumehi ratsaväe rünnakute eest. (Inglaste jaoks oli vaiade kasutamine uuendus: näiteks Crècy lahingu ajal olid vibulaskjad kaitstud hoopis aukude ja muude takistustega).

Maastiku tihedus näib olevat piiranud ka Prantsuse vägede kavandatud paigutamist. Prantslased olid algselt koostanud lahinguplaani, mille kohaselt olid nende relvakandjate ees vibulaskjad ja amburid ning taga ratsavägi, mis oli spetsiaalselt ette nähtud "langemaa vibulaskjate peale ja kasutama nende purustamiseks jõudu", kuid antud juhul paigutati Prantsuse vibulaskjad ja amburid relvakandjatete taha ja külgedele (kus neil näib peaaegu mingit rolli olevat, välja arvatud võib-olla esialgne nooltesadu lahingu alguses). Ratsavägi, mis oleks võinud laastada inglaste liini, kui see oleks rünnanud neid vaiade liigutamise ajal, asus pealetungile alles pärast inglaste esialgset nooltesadu. On ebaselge, kas viivitus tekkis seetõttu, et prantslased lootsid, et inglased alustavad frontaalrünnakut (ja olid üllatunud, kui inglased hakkasid hoopis oma uuelt kaitsepositsioonilt tulistama), või ei reageerinud hoopis prantslaste ratsarüütlid inglaste edenemisele piisavalt kiiresti. Prantsuse kroonikud nõustuvad, et kui ratsarünnak tuli, ei olnud selles nii palju mehi, kui oleks pidanud olema; Gilles le Bouvier nendib, et mõned olid end soojendama tiirutanud ja teised jalutasid või söötsid oma hobuseid.

Prantsuse ratsavägi, hoolimata sellest, et nad olid organiseerimata ja mitte täisarvuga, ründas pikkvibumeeste suunas. See oli katastroofiline katse. Prantsuse rüütlid ei suutnud pikkvibumehi ümber haarata (külgneva tiheda metsa tõttu) ega läbida teritatud vaiadest tõket, mis kaitsesid vibulaskjaid. John Keegan väidab, et pikkvibude peamine mõju lahingule sel hetkel oli hobuste vigastused: soomustatud ainult peast, oleksid paljud hobused ohtlikult kontrolli alt väljunud, kui neid kõrgelt kõrguselt selga või külge lasti, kauglasud, mida kasutati rünnaku alguses. Ratsarünnak ja sellele järgnenud taganemine kloppis prantslaste ja inglaste vahelise niigi mudase maastiku üles. Juliet Barker tsiteerib St. Denis' munga kaasaegset jutustust, milles räägitakse, kuidas haavatud ja paanikas hobused kappasid läbi edasitungiva jalaväe, pillutades neid laiali ja trampides ülepeakaela lahinguväljalt põgenejaid mutta.

Vaatamata prantslaste edasiliikumisele läbi selle, mida Prantsuse Saint Denis' munk kirjeldas kui "hirmutavat noolerahet", võimaldasid Prantsuse relvakandjate raudrüüd neil distantsi inglaste liinideni vähendada pärast seda, kui Inglise pikkvibumehed ekstreemselt pikavibudistantsilt (u 270 m) laskma hakkasid. Täielikku raudrüüd peeti nii heaks kaitseks, et kilpe üldiselt ei kasutatud, kuigi Burgundia kaasaegsed allikad eristavad kilpe kasutanud prantslasi ja neid, kes seda ei kasutanud, ning Rogers on oletanud, et Prantsuse vägede eesmised elemendid kasutasid kirveid ja kilpe. Tänapäeva ajaloolased on eriarvamustel, kui tõhusad oleksid olnud pikkvibud tolleaegsete raudrüüde vastu. Tänapäevased testid ja kaasaegsed kirjeldused järeldavad, et nooled ei suutnud läbida parema kvaliteediga terasrüüd, mis sai rüütlite ja relvakandjate käsutusse üsna tagasihoidlike vahenditega 14. sajandi keskpaigaks, kuid suutsid läbida kehvema kvaliteediga sepistatud soomust. Rogers pakkus, et pikkvibu võis läbistada sepistatud rinnakilbi lühikese vahemaa tagant ja läbistada jäsemete õhemat soomust isegi 200 m kaugusel. Ta pidas parima kvaliteediga terasrüüs rüütlit noolega mittehaavatavaks rinnakilbil või kiivri peal, kuid haavatavaks jäsemeid tabavate laskude suhtes, eriti lähedalt. Igal juhul pidid prantslased oma visiirid noolte eest võimalikult palju kaitsmiseks alla laskma ja kiivriga kaetud pead kallutama, et vältida näkku laskmist, kuna silma- ja õhuaugud kiivritel olid ühed nõrgemad punktid turvises. See langetatud pea asend piiras nende hingamist ja nägemist. Seejärel tuli kõndida paarsada meetrit läbi paksu muda ja seltsimeeste surve, kandes 23–27 kg kaaluvat soomust, kogudes kogu tee kleepuvat savi. Üha sagedamini tuli neil kõndida ümber või üle langenud seltsimeeste.

Ellujäänud Prantsuse relvakandjad jõudsid inglaste rivi ette ja surusid seda tagasi, pikkvibumehed tiibadel jätkasid otsejoones laskmist. Kui vibulaskjatel nooled otsa said, viskasid nad oma vibud ära ning ründasid kirveste, mõõkade ja nuiadega, millega nad olid oma vaiad sisse löönud, nüüdseks korratuid, väsinud ja haavatud Prantsuse relvakandjaid, kes olid nende ees. Prantslased ei suutnud toime tulla tuhandete kergelt soomustatud pikkvibumeestest ründajatega (keda muda ja nende soomuse raskus palju vähem takistasid) koos Inglise relvakandjatega. Tuhandete noolte löök, kombineerituna raskete raudrüüdega läbi muda, kuumuse ja hingamisraskusega soomusrüüs, kui visiir on langenud, ja nende arvu purustamine tähendas, et Prantsuse relvakandjad suutsid "vaevu oma relvi tõsta", kui nad lõpuks Inglise liini vastu astusid. Väsinud Prantsuse relvakandjad ei suutnud pärast inglaste poolt pikali löömist püsti tõusta. Lähivõitluse arenedes liitus rünnakuga ka prantslaste teine liin, kuid ka nemad neelati alla, kuna kitsas maastik tähendas, et lisanumbreid ei saanud tõhusalt kasutada. Rogers väitis, et prantslased oma sügava koosseisu tagaosas oleksid püüdnud sõna otseses mõttes lisada oma kaalu edasitungile, mõistmata, et nad takistavad eesotsas olijate manööverdamis- ja võitlusvõimet, surudes nad Inglise piikide otsa. Pärast esialgset lainet pidid prantslased võitlema enne neid langenute kehade üle ja peal. Sellises tuhandetest meestest koosnevas "pressis" pakkus Rogers välja, et paljud võisid oma turvises lämbuda, nagu kirjeldasid mitmed allikad ja mida oli teadaolevalt juhtunud ka teistes lahingutes.

Prantsuse relvakandjaid võeti tuhandetes vangi või tapeti. Võitlused kestsid umbes kolm tundi, kuid lõpuks tapeti või võeti vangi teise liini juhid, nagu oli juhtunud ka esimese liini omadega. Inglise Gesta Henrici Quinti kirjeldas kolme suurt hunnikut tapetuid kolme peamise inglise standardi ümber. Kaasaegse ingliskeelse kirjelduse järgi võitles Henry käsikäes. Kuuldes, et tema noorim vend Humphrey, Gloucesteri hertsog sai kubemesse haavata, võttis Henry oma majavahi ja seisis oma venna kohal lahingute eesotsas, kuni Humphrey suudeti ohutusse kohta lohistada. Kuningas sai kirvelöögi pähe, mis lõi maha tüki kroonist, mis moodustas osa tema kiivrist.

Ainus prantslaste edu oli rünnak nõrgalt kaitstud Inglise pagasirongile, kus Ysembart d'Azincourt (juhib väikest arvu relvakandjaid ja varleteid ning u. 600 talupoega) hõivab mõned Henry isiklikud aarded, sealhulgas krooni. Allikatest ei selgu, kas see oli osa Prantsuse tahtlikust plaanist või kohalik brigandaaž. Kindlasti oli d'Azincourt kohalik rüütel, kuid ta võis olla valitud rünnakut juhtima tema kohalike teadmiste ja kõrgema sõduri puudumise tõttu. Mõnes kirjelduses juhtus rünnak lahingu lõpupoole ja pani inglased arvama, et neid rünnatakse tagant. Barker, järgides Gesta Henrici Quinti'd, mille arvatavasti kirjutas tegelikult pagasirongis viibinud inglise kaplan, järeldas, et rünnak toimus lahingu alguses.

Sõltumata sellest, millal pagasirünnak toimus, sattus Henry mingil hetkel pärast esialgset inglaste võitu ärevusse, et prantslased koonduvad uueks rünnakuks. Gesta Henrici Quinti arvab selle olevat olnud pärast seda, kui inglased olid üle saanud Prantsuse relvakandjate pealetungist ja väsinud Inglise väed vaatasid Prantsuse järelväe suunas ("võrreldamatul arvul ja endiselt värske"). Le Fèvre ja Wavrin ütlevad sarnaselt, et inglased arvasid, et nad on endiselt ohus, oli märke Prantsuse tagalaväe ümbergrupeerimisest ja "lahingukorras edasimarssimisest".

Igal juhul andis Henry korralduse tappa võib-olla mitu tuhat Prantsuse vangi, säästes ainult kõrgeimaid (arvatavasti neid, kelle eest saaks kõige tõenäolisemalt suure lunaraha rüütelliku sõjapidamise süsteemi alusel). Enamiku kroonikute sõnul kartis Henry, et vangid (keda sündmuste ebatavalisel käigul oli tegelikult vangistajatest rohkem) mõistavad oma arvulist ülekaalu, relvastuvad väljal vedelevate relvadega ja alistavad kurnatud Inglise väed. Kaasaegsed kroonikud teda selle pärast ei kritiseerinud. Oma lahingu-uuringus väitis John Keegan, et peamine eesmärk ei olnud Prantsuse rüütleid tegelikult tappa, vaid pigem terroriseerida neid alistuma ja summutada kõik võimalused, et nad võiksid võitlust jätkata, mis oleks tõenäoliselt põhjustanud pühendumata Prantsuse reservvägede liitumise. Selline sündmus oleks ohustanud endiselt arvulises vähemuses olevaid inglasi ja võinuks hõlpsasti muuta hämmastava võidu vastastikku hävitavaks lüüasaamiseks, kuna Inglise väed olid nüüd suures osas prantslastega segunenud ja oleksid oma pikkvibumeeste noolte tõttu rängalt kannatanud, kui neil olnuks vaja võitlust jätkata. Keegan spekuleeris ka, et kuna Prantsuse rüütlite tapmisega oli tegelikult seotud suhteliselt väike arv vibulaskjaid (tema hinnangul umbes 200), koos Inglise rüütlite keeldumisega aidata täita ülesandeid, mida nad pidasid ebameeldivalt ebarüütellikeks, ja koos tohutu raskusega tappa nii palju vange nii lühikese aja jooksul, ei pruukinud surmatud Prantsuse vangide tegelik arv olla märkimisväärne, enne kui Prantsuse reservid väljalt põgenesid ja Henry käsu tühistas.

Prantslased said katastroofilise kaotuse. Kokku hukkus umbes 6000 nende võitlevat meest. Üks ajaloolane on märkinud, et hukkunute nimekirja "loetakse nagu eelmise põlvkonna sõjaliste ja poliitiliste juhtide nimekirja". Nende hulgas tapeti 90–120 suurisandat ja ja lipuhärrat, sealhulgas kolm hertsogit (d'Alençoni, Bari ja Brabanti), üheksa krahvi (Blâmonti, Dreux', Fauquembergue'i, Grandpré, Marle'i, Nevers'i, Roucy, Vaucourt'i, Vaudémont'i) ja üks vikont (Puisaye'), ka peapiiskop. Suurtest kuninglike ametite kandjatest kaotas Prantsusmaa oma konnetaabli (Albret), admirali (Dampierre'i isand), amburite meistri (David de Rambures, surnud koos kolme pojaga), kuningliku majapidamismeistri (Guichard Dauphin) ja marssalite prévôt. Heeroldite andmeil tapeti 3069 rüütlit ja mõisnikku, samas leiti veel vähemalt 2600 surnukeha ilma vappideta nende tuvastamiseks. Meesliinis hävitati terved aadliperekonnad ja mõnes piirkonnas hävitati terve põlvkond maa-aadlikke. Hukkusid üheksa suurema põhjapoolse linna foogtid, sageli koos poegade, sugulaste ja toetajatega. Juliet Barkeri sõnade kohaselt lahing "lõikas suure loo läbi Prantsuse ühiskonna loomulike juhtide Artois's, Ponthieu's, Normandias, Picardie's."

Estimates of the number of prisoners vary between 700 and 2200, nende seas Orléansi ja Bourboni hertsogid, Eu', Vendôme'i, Richemont'i (Bretagne'i hertsogi vend ja Henry V kasuvend) ja Harcourt'i krahvid, ning marssal Jean II Le Meingre.

Kui arvukad inglise allikad esitavad inglastest hukkunute arvuks kahekohalise arvu, siis tõendite kohaselt hukkus lahingus vähemalt 112 inglast, samas kui Monstrelet teatas 600 inglase hukkumisest. Nende hulka kuulusid Yorki hertsog, noor Suffolki krahv ja Walesi esquire Dafydd ("Davy") Gam. Jean de Wavrin, rüütel prantslaste poolel, kirjutas, et inglasi hukkus 1600 "igas auastmes meest".

Kuigi võit oli sõjaliselt otsustav, oli selle mõju keeruline. See ei viinud kohe inglaste edasiste vallutusteni, sest Henry prioriteediks oli naasta Inglismaale, mida ta tegi 16. novembril, et triumf 23. novembril Londonis vastu võtta. Henry naasis vallutava kangelasena, tema alamate ja väljaspool Prantsusmaad asuvate Euroopa võimude silmis jumala poolt õnnistatuna. See kehtestas Lancasteri monarhia legitiimsuse ja Henry tulevased kampaaniad oma "õiguste ja privileegide" taotlemisel Prantsusmaal. Teised inglaste hüved olid pikemaajalised. Väga ruttu pärast lahingut purunes habras vaherahu Armanjakkide ja Burgundide rühmituste vahel. Lahingu raskus oli langenud Armanjakkidele ja just nemad kannatasid enamiku kõrgemate inimeste kaotusi ja kandsid kaotuse süüd. Burgundid kasutasid võimalust ja 10 päeva jooksul pärast lahingut kogusid oma armee ja marssisid Pariisi. See ühtsuse puudumine Prantsusmaal võimaldas Henryl valmistuda 18 kuud sõjaliselt ja poliitiliselt uueks kampaaniaks. Kui see kampaania toimus, tegi selle lihtsamaks kahju, mida lahing Normandia poliitilistele ja sõjalistele struktuuridele tekitas.

Enamikus lahingut kirjeldavates esmastes allikates on inglise keel mitmekordselt ülekaalus. Seevastu Anne Curry väitis oma 2005. aasta raamatus Azincourt: Uus ajalugu, tuginedes säilinud haldusdokumentide uurimisele, et Prantsuse armees oli 12 000 ja Inglise armees 9000 meest, proportsioonid 4:3. Kuigi Lille'i ülikooli keskaegse ajaloo professor Bertrand Schnerb ei nõustu tingimata Curry kasutatavate täpsete arvudega, nendib ta prantslaste arvuks tõenäoliselt 12 000–15 000 sõdurit. Juliet Barker, Jonathan Sumption ja Clifford J. Rogers kritiseerisid Curry tuginemist haldusdokumentidele, väites, et need on puudulikud ja et mitmed olemasolevad esmased allikad pakuvad juba usaldusväärset hinnangut asjaomaste arvude kohta. Ian Mortimer toetas Curry metoodikat, kuigi rakendas seda vabamalt, märkides, kuidas ta "minimeerib prantslaste arvu (piirates oma arve põhiarmee ja mõne konkreetse lisaettevõtte omadega) ja maksimeerib inglaste arvu (eeldades, et Harfleurist koju saadetute arv ei olnud suurem kui haiguslehtedel)", ning jõudis järeldusele, et "kõige äärmuslikum tasakaalustamatus, mis on usutav", on 15 000 prantslast 8000–9000 inglase vastu. Barker arvas, et "kui erinevus oli tõesti nii madal kui 3:4, siis on pealtnägijate ja kaasaegsete kirjeldatud lahingu kulg jama".

Barker, Sumption ja Rogers kirjutasid kõik, et inglastel oli tõenäoliselt 6000 meest, neist 5000 vibulaskjat ja 900–1000 relvakandjat. Nende arvude aluseks on Gesta Henrici Quinti ja Jean Le Fèvre'i kroonika, mis on ainsad kaks pealtnägijaütlust Inglise leeris. Curry ja Mortimer seadsid kahtluse alla Gesta Henrici Quinti usaldusväärsuse, kuna on olnud kahtlusi, kui palju see oli kirjutatud Henry V propagandaks. Mõlemad märgivad, et Gesta Henrici Quinti hindab prantslaste arvu lahingus tohutult üle; selle Inglise vibulaskjate ja relvakandjate proportsioonid lahingus erinevad samuti Inglise armee omadest enne Harfleuri piiramist. Mortimer leiab ka, et Gesta Henrici Quinti suurendab tohutult inglastest hukkunute arvu – 5000 – Harfleuris ja et "vaatamata marsi katsumustele oli Henry haiguste või surma tõttu kaotanud väga vähe mehi; ja meil on sõltumatud tunnistused selle kohta, et teel tabati mitte rohkem kui 160 meest". Rogers seevastu peab arvu 5000 usutavaks, tuues oma väite toetuseks mitu analoogset ajaloolist sündmust, ning Barker leiab, et killustatud palgaarvestused, millele Curry tugineb, toetavad tegelikult madalamaid hinnanguid.

Ajaloolased on Prantsuse arvude osas vähem eriarvamusel. Rogers, Mortimer ja Sumption annavad kõik prantslastele enam-vähem 10 000 relvakandjat, kasutades allikana pealtnägija Berry hertsogi heeroldit. Seda arvu toetavad paljud teised kaasaegsed kirjeldused. Curry, Rogers ja Mortimer nõustuvad, et prantslastel oli 4000-5000 vibulaskurit. Seega järeldab Sumption, et prantslastel oli 14 000 meest, tuginedes St. Denis' mungale; Mortimer pakub 14 000 või 15 000 võitlevat meest. Üks konkreetne segaduse põhjus võis olla teenrite arv mõlemal poolel või see, kas neid tuleks üldse pidada võitlejateks. Kuna prantslastel oli palju rohkem relvakandjaid kui inglastel, oli nendega kaasas palju rohkem teenreid. Rogers ütleb, et igal 10 000 relvakandjast oli kaasas gros valet (relvastatud, soomustatud ja ratsa teener) ja mittevõitlev paaž, loeb esimesed võitlejateks ja järeldab, et prantslasi oli tegelikult 24 000. Barker, kes usub, et inglased olid arvulises vähemuses vähemalt üks nelja vastu, ütleb, et relvastatud teenrid moodustasid lahingus järelväe. Mortimer märgib ainult mittevõitlevate paažide olemasolu, mis näitab, et nad sõitsid lahingu ajal varuhobustega ja inglased pidasid neid ekslikult võitlejateks.

Lahing jääb pop-kultuuris oluliseks sümboliks. Mõned tähelepanuväärsed näited on loetletud allpool.

Varsti pärast võitu Azincourtis loodi lahingust mitmeid populaarseid rahvalaule, millest kuulsaim on 15. sajandi esimesel poolel loodud "Azincourti laul". Järgnesid teised ballaadid, sealhulgas "Kuningas Henry Viienda Prantsusmaa vallutamine", mis tõstis esile teatud sündmuste populaarset silmapaistvust, mida esialgsete kroonikute poolt ainult möödaminnes mainiti, näiteks tennisepallide kinkimine enne kampaaniat.

 Pikemalt artiklis Henry V (näidend)

Lahingu kuulsaim kultuuriline kujutamine tänapäeval on 4. vaatus William Shakespeare'i 1599. aastal kirjutatud näidendis "Henry V". Näidend keskendub kuningavõimu survele, pingetele selle vahel, kuidas kuningas peaks välja nägema – rüütellik, aus ja õiglane – ja kuidas kuningas peab mõnikord käituma – machiavellilik ja halastamatu. Shakespeare illustreerib neid pingeid, kujutades Henry otsust tappa mõned Prantsuse vangid, püüdes samal ajal seda õigustada ja sündmusest distantseeruda. Seda lahingumomenti kujutatakse nii rüütelluse traditsioonide katkemisena kui ka kuningavõimu paradoksi võtmenäitena.

Ka Shakespeare’i lahingukujutus mängib modernsuse teemal. Ta vastandab moodsa Inglise kuninga ja tema armee prantslaste keskaegse, rüütelliku, vanema mudeliga.

Shakespeare'i näidend esitles Henryt tõeliselt inglise väge lahingusse juhtimas, mängides monarhi ja lihtsõdurite vahelise sideme tähtsusele võitluses. Algses näidendis ei ole aga ühtegi stseeni tegelikust lahingust endast, mistõttu kriitik Rose Zimbardo kirjeldab seda kui "täis sõda, kuid tühi konfliktidest".

Näidend tutvustas kuulsat Püha Crispini päeva kõnet, mida peeti Shakespeare'i üheks kangelaslikumaks kõneks, mille Henry edastab vahetult enne lahingut oma sõduritele, kutsudes oma "vendade salka" üles seisma eelseisvas võitluses koos. Kriitik David Margolies kirjeldab, kuidas see "heidab au, sõjalist kuulsust, armastust maa ja eneseohverdamise vastu", ning on üks esimesi ingliskeelse kirjanduse juhtumeid, mis ühendavad solidaarsust ja seltsimehelikkust lahingus eduga. Osaliselt kasutati lahingut Esimese maailmasõja alguses metafoorina, kui Briti ekspeditsioonivägede katseid Saksamaa edenemist peatada sellega laialdaselt võrreldi.

Shakespeare'i inimkaotuste kujutamine on mitteajalooline, kuna prantslased kaotasid väidetavalt 10 000 ja inglased 'vähem kui' kolmkümmend meest, ajendades Henry märkust: "Oo, jumal, su käsi oli siin".

2008. aastal avaldas Inglise-Ameerika autor Bernard Cornwell ümberjutustuse nii sündmustest, mis viisid lahinguni, kui ka lahingust endast, pealkirjaga Azincourt. Lugu räägitakse peamiselt ingliskeelse pikkvibulaskja nimega Nicholas Hook silme läbi.

Azincourti lahingu Shakespeare'i versioonist on tehtud mitu lühi- ja kaks pikka filmi. Viimaste, kumbki pealkirjaga "Henry V", staarideks on Laurence Olivier 1944. aastal ja Kenneth Branagh 1989. aastal. Vahetult enne Normandia sissetungi tehtud Olivier' tõlgendus annab lahingu, mida Sarah Hatchel on nimetanud "virgutavaks ja kangelaslikuks" tooniks koos kunstliku ja kinemaatilise pilguga lahingustseenidele. Branagh' versioon annab lahingust endast pikema ja realistlikuma kujutise, tuginedes nii ajaloolistele allikatele kui ka piltidele Vietnami ja Falklandi sõdadest.

Oma 2007. aasta filmikohanduses kasutab režissöör Peter Babakitis lahingustseenide ajal realistlike omadustega liialdamiseks digitaalseid efekte, luues Azincourti võitluste avangardsema tõlgenduse. Lahing moodustab ka 2019. aasta Netflixi filmi "The King" keskse komponendi, kus Henry V osas on Timothée Chalamet ja Vienne'i dofääni osas Robert Pattinson. Film saab inspiratsiooni Shakespeare'i Henryde näidenditest.

2010. aasta märtsis toimus Washingtonis võltskohtuprotsess Henry V vangide tapmisega seotud kuritegude üle, kasutades nii ajaloolisi kirjeldusi kui ka Shakespeare'i näidendit. Kohtunikena osalesid Samuel Alito ja Ruth Bader Ginsburg. Kohtuprotsess oli laialdaselt selle üle, kas sõjale oli lihtsalt põhjus ja mitte ainult vangide küsimus. Ehkki publiku hääletus oli "liiga lähedal, et helistada", tunnistas kohus Henry ühehäälselt süüdi "kodanikuühiskonna arenevate standardite" alusel.

Azincourti külas on lahingule pühendatud kaasaegne muuseum. Muuseumis on loetletud lahingus hukkunud mõlema poole võitlejate nimed.

• 
  Azincourti mälestusmärk
• 
  Azincourtis tapetud inglise vibulaskjate loend küla muuseumis