Bretagne'i hertsogkond

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Bretagne'i hertsogkond (bretooni: Dugelezh Breizh, prantsuse: Duché de Bretagne) oli keskaegne hõimu- ja feodaalriik, mis eksisteeris ligikaudu aastatel 939–1547. Selle territoorium kattis loodepoolseima Euroopa poolsaare, piirnedes Atlandi ookeaniga läänes ja La Manche'iga põhjas ning vähem lõplikult Loire'i jõega lõunas ning Normandia ja teiste Prantsuse provintsidega idas.

Hertsogkonna eelkäijateks olid mitmed varajased kuningriigid ja selle ametlikuks alguseks võib lugeda viikingi okupantide väljaajamist umbes aastal 939. Hertsogkond liideti Prantsusmaa kuningriigiga aastaks 1532 Bretagne'i staatide hääletuse kaudu. Prantsuse revolutsiooni järel ja Prantsuse valitsuse erinevate vabariiklike vormide tulemusel aastast 1792 asendati hertsogkond Prantsuse departemangude süsteemiga, mis jätkub Prantsuse Viienda vabariigi ajal. Tänapäeval on departemangud ühendatud ka administratiivseteks piirkondadeks, kuigi Bretagne'i administratiivne piirkond ei hõlma keskaegse hertsogkonna terviklikkust.

Bretagne'i hertsogkonna geograafiline territoorium vastab laias laastus antiikaja Aremoricale, nagu seda tundsid roomlased, ja tänapäeva Prantsusmaa Bretagne'i piirkonnale. Bretooni hertsogi territooriume tähistasid sageli selle suured linnad ja kloostrid, sealhulgas ala Le Mont-Saint-Michelist läänes (kaasaarvatud) ja Nantes'ist/Naoned'ist põhjas (kaasaarvatud), ning Rennes'i/Roazhoni ja Vannes'i/Gwenedi ümbritsevad alad. Tänapäeva Prantsuse vabariigis asub Nantes Loire-Atlantique'i departemangus ja on seega eraldatud neljast Bretooni departemangust, mis moodustavad Bretagne'i administratiivse piirkonna. Tänapäeva geopoliitilises mõistes katab Bretagne'i hertsogkond laias laastus Prantsuse Finistère'i, Côtes-d'Armori, Morbihani, Ille-et-Vilaine'i departemangude territoorium ja vähemalt Nantes'i ala Loire-Atlantique'i departemangus.

 Pikemalt artiklis Bretagne'i mark, Bretagne'i kuningriik, Bretagne'i valitsejate loend

Bretagne'i hertsogkonnale, mis kujunes 10. sajandi alguses, eelnes mitu varasemat riigikest, mis mõjutasid selle kuju.

Enne Rooma riigi laienemist piirkonda elasid gallia hõimud Aremorica poolsaarel, jagades selle viieks piirkonnaks, millest siis moodustati baas Rooma administratsioonile piirkonnas. Viis hõimu olid osismid, venetid, curiosoliidid, namneedid ja venellid. Rooma riigi kõige tähtsamate võitude hulgas piirkonnas oli 56 eKr venetite laevastiku langemine Julius Caesari kätte, millega keldid kaotasid 220 alust. See sündmus tähistas selle hõimu eksisteerimise lõppu. Rooma poliitiline haare piirkonnas nõrgenes, kui Rooma kõrgem sõjaväeametnik Britannias Magnus Maximus haaras aastal 383 keisritrooni.

Need galli hõimud – Armorici – omasid lähedasi suhteid britonni hõimudega Rooma Britannias. 4. sajandi lõpust kuni 7. sajandi alguseni rändasid paljud britid Aremorica poolsaarele, segunedes kohaliku rahvaga, et moodustada hiljem britid, kellest lõpuks said bretoonid. Selle rände põhjused jäid selgusetuks. Need ränded Britanniast andsid Bretagne'ile nime. Üksikute hõimude nimed on andnud nime Bretagne'i piirkondadele, ja eriti mõne linna nimed, nagu Nantes (hõim namneedid) ja Vannes (hõim venetid). Tulemuseks oli, et Bretagne jagunes väikesteks, sõdivateks kuningriikideks, võisteldes ressursside pärast. See oli sel perioodil, ja läbi kogu Karl Suure aja, et piirkonnas tekkisid erinevad valitsevad aadlikud, pealikud, sõjapealikud ja sõjaväejuhid; nad muutusid mitmete piirkonna valitsejatest folkloorilise, müütilise ja muul viisil legendaarsete juttude allikaks.

Venellide traditsiooniline hõimuterritoorium oli esimene osa iidsest Aremoricast, mis kaotati bretooni valitsejate poolt enne hertsogkonna loomist. Venellid elasid Contentini poolsaarel ja nende pealinn oli Coutances. Karolingide ajal haldasid ala ametisse nimetatud vikondid, kuid viikingite sissetungide ajal eraldati ülejäänud neljast bretooni hõimualast ja allutati lõplikult Normandiale.

Karolingide impeerium püüdis 6. ja 7. sajandil Bretagne'i liidendada. Karolingid püüdsid luua ühtset haldust ümber keskuste Rennes'i, Nantes'i ja Vannes'i. Kogu selleks perioodiks jäi kontroll bretooni kuningate üle hapraks. Neustria oli frankide maade lääneosale antud nimi ja see nimi jäi kasutusele kuni Normandia moodustamiseni 10. sajandil. Neustria jagas oma läänepiiri Bretagne'iga. Neustria margid, kuhu kuulus Bretagne'i mark, loodi Charles II Paljaspea poolt Lääne-Frangi riigi kaitseks bretoonide ja normannide (viikingite) eest. Karolingide Bretooni margi taasloomist juhtis Robert Tugev. Ida-Bretagne oli enim mõjutatud frangi kultuurist, mis sel perioodil tekkis.

Karl Suure surres kerkis bretooni pealik Morvan esile, kui kõige võimsam valitseja Bretagne'is, ja säilitas selle seisundi kuni oma surmani aastal 818. Pärast segadusteperioodi oma riigis nimetas keiser Ludwig Vaga aastal 831 Ingelheimis Nevenoe bretoonide valitsejaks, keiserlikuks missus'eks. Bretooni rahvuslaste seas sai Nevenoe ajaloolise staatuse bretooni pater patriae või "isamaa isa". Tema poeg Erispoe oli Bretagne'i valitseja aastatel 851–857. Viimasel aastal Erispoe mõrvati ja talle järgnes bretooni valitsejana tema nõbu, Rennes'i ja Nantes'i krahv Salaun. Bretagne'i hertsogkonna hilisem geograafiline ulatus saavutati Entrammes'i lepinguga aastal 863, kui Bretooni margi osad Neustrias loovutati Robert Tugeva poolt Salaunile. Aastal 874 mõrvati Salaun omakorda.

Pärast Salauni mõrva puhkes kodusõda ja Bretagne'i ühtsus lagunes. Salauni mõrva kaasatud pealik Gurwant sai õiguse Bretagne'i üle valitseda. Samal ajal andis ta märkimisväärse osa Bretagne'ist oma kaasosalisele Vannes'i krahvile Paskwezhenile, põhjustades seeläbi piirkonna ühtsuse kaotuse. Gurwant valitses kaheldava seaduslikkusega ja mõrvati kiiresti. Tema poeg Erispoe tütrega Yezekael sai Bretagne'i valitsejaks. Yezekael võitles mitmes lahingus, kaitstes kuningriigi sõltumatust sissetungivate viikingite vastu, ja hukkus lahingus. Tema järeltulijaks sai tema liitlane Alan, kes valitses 10. sajandi algul kui Alan I.

Kõik selle perioodi Bretagne'i valitsejad, Morvanist Yezekaelini, kandsid (erineva väärtusega) Bretagne'i kuninga tiitlit. Kuid seda tiitlit, kuigi populaarset, ei tunnustatud keisri poolt ametlikult, kuni Alan I sai Bretooni kuningaks.

 Pikemalt artiklis Bretagne'i ajalugu

10. sajandil tunnustati piirkonda ametlikult hertsogkonnana ja Bretagne'i kuninga tiitel andis teed Bretagne'i hertsogi tiitlile.

Alan I viis lõpule hertsogkonna kaitse sissetungivate viikingite vastu ja sai esimeseks ja ainsaks bretooni valitsejaks, kes sai ametliku keiserliku tunnustuse kuningana. (Tulevased bretooni valitsejad olid erineva sõltumatuse astmega suveräänsed hertsogid, ning seotud Prantsusmaa ja Inglismaa kuningriikidega.) Alan I taasühendas Bretagne'i, mille Gurvand võimaldas jagada, ja laiendas Bretagne'i kuningriiki, saavutades selle suurima territoriaalse ulatuse.

Pärast Alan I surma aastal 907 vallutasid Bretagne'i taas kord viikingid, kes okupeerisid hertsogkonda aastatel 907–937. Alan I poeg Alan II põgenes Inglismaale, kus ta mõnda aega elas pagenduses Edward Vanema alluvuses. Temaga koos oli pagenduses Edwardi lapselaps, Prantsusmaa Louis IV, kuna ka Prantsusmaa oli viikingite poolt vallutatud. Alan II ja Louis IV vaheline sõprus rajas pretsedendi Bretooni sõltumatusele Prantsuse õukonna perspektiivis.

Alan II tuli Bretagne'i tagasi aastal 938. Bretagne'i hertsogkonna juured asuvad Trans-la-Fôret' lahingus, umbes 1. augustil 939, pärast mida peeti Bretagne'i hertsogkonnaks ja selle valitsejaid hertsogiteks. Pärast mitmeid lahinguid viikingite vastu saavutas Alan II kontrolli hertsogkonna üle. Alan II valitsemist tähistab unikaalsete suhete perioodi algus sõltumatute riikide Bretagne'i, Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Aastal 942 kinnitas Alan II vasallisõltuvust Louis IV-st. Alan II ja tema järglased valitsesid väiksemat riiki kui Alan I ja ilma tema võimuta. Alan II valimine hertsogiks näitas ka vormi jagatud võimust teiste bretooni aadlikega ja Rooma katoliku kirikuga ja hertsogkonnas kohalolevate võimsate välisjõududega. Bretagne oli vaba igasugusest Prantsuse kuninga mõjust aastani 1123, kui Louis VI kinnitas Nantes'i piiskopi.

Samas kui Alan II alistas viikingid ja nad välja ajas, vallutas viiking Rollo otsustavalt Normandia. Prantsusmaa saavutas Rolloga rahu, viimasest sai Frangi krahv. Alan II ja tema pärijad jätkasid silmitsi seismist laienemispüüdlustega Rollo järglaste poolt, kes valitsesid Normandia hertsogitena. Pinged, eriti piirivaidlused Normandia ja Bretagne'i vahel jätkusid, kuni lepiti kokku ühises sõjalises tegevuses William Vallutaja juhtimisel, kes huvitaval kombel oli nii viikingi kui ka bretooni verd (ta oli nii Normandia Rollo kui ka Bretagne'i Conan I otsene järeltulija – vaata Normandia Richard II ja Rennes'i Juditi abielu kirjeldust Mont-Saint-Michel'is allpool).

Pärast Alan II surma järgnes talle tema poeg Drogon. Drogoni valitsemine oli oluline selle poolest, et demonstreeris suurte Bretooni linnade ja nende krahvide suhtelist tähtsust. Drogon oli Vannes'i krahv ja Nantes'i krahv enne, kui sai Bretagne'i hertsogiks. Oli ka teisi krahve, sealhulgas Rennes'i krahv. Drogoni valitsemine lõi ka pretsedendi regendi rollile pärija alaealisuse ajal. Kogu oma valitsemise aja oli Drogon oma onu Blois' krahvi Theobald I (kes usaldas hertsogkonna halduse Doli peapiiskopile Wicohenile ja Rennes'i krahvile Yuzhael Berengarile) ja oma kasuisa Fulko II ühise regentvalitsuse alluvuses. Fulko II abiellus hiljem Alan II lesega.

Drogoni ajal jätkus hertsogkonnas poliitiline ebastabiilsus ja ta oli võimetu oma liini pidama. Drogoni järglaseks sai Yuzhael Berengari poeg Conan I ja hertsogitiitel läks nüüd Rennes'i dünastiale. Conan I valitses ainult kaks aastat ja talle järgnes tema vanem poeg Jafrez I. Blois ähvardas Conani järglust. Conan I ja Jafrez I valitsemised tõid hertsogkonnale suurema poliitilise stabiilsuse, sealhulgas liit Normandiaga.

Hertsog Jafrez I, Nantes'i dünastia liige, astus aastal 1003 dünastilisse liitu Normandia hertsogi Richard II diplomaatilise topeltabieluga kahe dünastia vahel. Kiriku sanktsioneeritud laulatustseremooniad peeti Mont-Saint-Michelis Normandias, mõni kilomeetrit Bretooni piirist. Jafrez I abiellus Hawise'iga, Richard II õega; ja Richard II abiellus Bretagne'i Juditiga, Jafrez I õe ja Conan I tütrega. Siiski võimaldas Jafrez I surm aastal 1008 Richard II-l otseselt oma õepoja, Alan III alaealisuse ajal sekkuda Bretagne'i mässuliste krahvide vastu, kes püüdsid hertsogi noorusest kasu lõigata. Eestkoste oli hiljem vastastikune, kui Alan III nimetati üheks esmaseks Normandia Williami eestkostjaks. Määrates Alan III Williami eestkostjaks, kaasas Robert I "lähedase pereliikme, kes ei konkureerinud pärandile".

Hertsog Williami eestkostjana liitus Alan III Williami onude krahv Gilberti ja Roueni peapiiskopi Robert II-ga. Siiski, kui peapiiskop Robert aastal 1037 suri, tekkis ebastabiilsus. Alan III võitles ebastabiilsusega, tugevdades Normanni hertsogite võimu; ta tegi seda, pakkudes Robert I kahele nooremale vennale maad ja tiitlit. Siiski mürgitati Alan III 1. oktoobril 1040, kui ta piiras mässulist Vimoutiers'i kindlust. Pärast Alan III surma kasvas Normandias pinge, kui krahv Gilbert suri varsti pärast seda. Normandia eestkostes tekkis rivaalitsev klikk, mis võis sekkuda Bretagne'is, sundides Alan III pärijat Conan II nõudma oma pärandit.

Umbes kaheksa-aastane Conan II järgnes oma isale Alan III-le Bretagne'i hertsogina, regendiks usaldati Alani vend Eozen. Siiski, kui Conan II jõudis umbes aastal 1048 kuueteistaastasena täisikka, keeldus Eozen võimu käest andmast. Dünastilise konflikti ajal onu ja vennapoja vahel toetas Cornouaille'i Hoel Eozeni Conani päriluse ärahoidmisel. Eozen oli Hoeli õemees, kuna oli abielus Hoeli õe Agnesega. Aastal 1057 püüdis Conan II Eozeni kinni ja pani ta vangi. Ta jõudis Cornouaille'i Hoeliga kokkuleppele hiljem sel aastal. Conan II seisis silmitsi arvukate ohtudega normannimeelse kliki poolt Bretagne'is, sealhulgas Normandia hertsogi Williami, kelle eestkostja Conani isa oli, toetatud mässud. William toetas väljakutseid Conani võimule, julgustades neid mässama oma nõo Bretooni hertsogi vastu. William jätkas Eozeni, kes oli vangis, pere meelitamist. Vastuseks kuulutas Conan oma seaduslikke õigusi Normandia hertsogi kohale Williami ees, kuna katoliku kirik hakkas eelistama seaduslikke pärijaid, kes sündinud kiriku poolt sanktsioneeritud abieludest, abieluväliste ees. See rivaliteet viis Normandia ja Bretagne'i vahelise sõjani.

1064.–1065. aasta sõda Bretagne'i ja Normandia vahel süttis pärast seda, kui hertsog William toetas mässu Conan II vastu, mida juhtis Dol-Combourg'i hertsog Rivallon I, (Dol-Combourg oli peapiiskopkond, mis allus paavstile Roomas, kui just mitte Tours'i metropoliidile). Aastal 1065, enne oma sissetungi anglosaksi Inglismaale, hoiatas Normandia William oma rivaale Bretagne'is ja Anjou's hoiduma mistahes rünnakutest tema hertsogkonna vastu, põhjendusel, et tema missioon oli paavsti lipu all. Siiski lükkas Conan II hoiatuse tagasi ja teatas, et võib kasutada kõike Williami vastu. Kui William plaanis võtta Inglise krooni, kindlustas Conan oma võimu Bretagne'is ja kavatses Williami puudumisest kasu lõigata ja Normandiasse tungida. Esiteks pidi ta siiski neutraliseerima Anjou, teise ajaloolise rivaali. Kui Anjou oli rahustatud, kavatses ta Maine'i kaudu Normandiasse tungida. Siiski mürgitati Conan 1066. aasta Angers'i piiramise ajal. Hertsog Williamit kahtlustati mõrva organiseerimises.

Hawise järgnes aastal 1066 oma vennale Conan II-le kui pärilik Bretagne'i hertsoginna, ja ta abiellus Cornouaille'i Hoeliga. Hoel valitses kui Hoel II ja pani aluse Cornouaille'i dünastiale, mis jätkas Bretagne'i valitsemist aastani 1156 (vaata allpool). Hoel päris jagunenud Bretagne'i, mis oli jagatud kuueks peaaegu sõltumatuks piirkonnaks: Rennes, Panthièvre, Léon, Cornouaille, Broërec ja Nantes. Hertsogil polnud võimu Panthièvre'is ja Léon'is, ja isegi ülejäänud Bretagne'is ei ulatunud hertsogi võim kaugemale tema isiklikest maadest. Bretagne'i parunid ei tundnud, et nad olid mingil moel hertsogi vasallid, teenides teda vastutasuks nende maade eest, ja osalesid hertsogi kohtutes vaid siis, kui nad tundsid, et see on neile kasulik.

Kui normannimeelne klikk, mida teiste hulgas esindasid hertsog-abikaasa Cornwalli Hoel ja Penthièvre'i krahv Eozen, kontrollis nüüd Bretagne'i, võis Normandia hertsog William meelitada bretoone oma ekspeditsiooniarmeesse eelseisvaks kampaaniaks Inglise krooni nõudmisel. Enamus Bretooni väejuhte hertsog Williami armees olid Bretooni isandate teised pojad, nagu Alan Punane (Penthièvre'i Eozeni poeg). Umbes kolmandik Williami mitte-normanni sõduritest olid Bretooni päritolu. Siiski tõusis ajalooline rivaliteet Bretagne'i ja Normandia vahel 11. sajandi lõpus taas pinnale. Aastal 1075 taastas Hoel traditsioonilise Bretooni poliitika Normani laienemise vastu liidus noore Prantsusmaa kuninga Philippe I-ga. Ralph de Gael, maapaos Bretagne'is pärast edutut 1075. aasta mässu Inglismaal, juhtis sissetungi Normandiasse oma baasist Dol'is. Aastal 1076 maksis Inglismaa kuningas William kätte, juhtides armee Ralphi väljaajamiseks Bretagne'i, kuid harvaesinevalt kaotas bretoonide ja prantslaste liitlasarmeedele. Järgnenud rahuläbirääkimistel pakkus William oma teise tütre Constance'i naiseks Bretooni pärijale Alan IV-le, kuigi kihlusest ei tulnud midagi välja.

Aastal 1086 oli Alan IV sunnitud pärast Inglismaa William I käivitatud sissetungi loobuma oma hertsogkonnast. Siiski jõuti rahulepinguni samal aastal ja järgnenud läbirääkimistel sunniti Alan IV abiellu kuningas William I-se teise tütre Constance'iga. Abielutseremoonia võis aset leida Normandias Bayeux's. Malmesbury William kirjutas, et Constance oli Bretooni õukonnas ebapopulaarne oma eemaloleva ja konservatiivse loomu pärast. Malmesbury William väitis ka, et Alan IV mürgitas Constance'i, kuid kinnitust pole leitud. Siiski kirjutas Orderic Vitalis, et hertsoginna Constance tegi kõik, mis tema võimuses, et edendada bretoonide heaolu, kes kurvastasid sügavalt tema surma pärast aastal 1090.

Aastal 1092 annetas Alan IV hartaga varanduse Redoni kloostrile ja aastal 1093 abiellus oma teise naise Anjou Ermengardega poliitilise liidu osana Anjou krahvi Foulques IV-ga võitluses inglise-normanni mõjuga. Ermengardega sai ta pojad Jafrezi, kes suri noorelt, ja Conani ning tütre Hawizi. Hawiz abiellus Flandria krahvi Baudouin VII-ga. Aastal 1098 ühines Alan IV Esimese ristisõjaga, jättes Bretagne'is regendiks oma naise Anjou Ermengarde kuni tagasitulekuni 12. sajandi alguses. Ermengarde valitses Nantes'ist, mitte Rennes'ist, kuna see oli lähemal tema kodukrahvkonnale Anjoule.

Alan IV tuli ristisõjast tagasi aastal 1101. Conan III päris Bretagne'i oma isa Alan IV troonist loobumisel, kes asus aastal 1112 Redoni kloostrisse. Aastal 1113 abiellus Conan III Inglismaa kuninga Henry I vallastütre Maude'iga. Ta sai Maude'iga kolm last, Hoeli, Bertha ja Konstanza. Oma valitsemise ajal tugevdas ta hertsogkonna võimu.

Dünastilises võitluses Inglismaa Stepheni (tuntud ka kui Stephen de Blois) ja troonilt tõugatud keisrinna Matilda vahel liitus Conan III kuningas Stepheniga. Keisrinna Matilda ebapopulaarne abielu Anjou Geoffroy V-ga, mille surus peale tema isa Henry I, peegeldas ajaloolist rivaliteeti Bretagne'i, Normandia ja Anjou vahel. Conan III püüdis võidelda Anjou mõjuga ja säilitada Bretooni sõltumatust. Oma liidus Stepheniga otsis Conan III suuremat mõju koos Stepheniga, kes vajas mandril liitlasi Matilda tõrjumiseks. Matilda oli võimeline koondama võimu Normandias ja Anjous. Bretagne'i positsioon Anjou kontrollitavast territooriumist läänes tähendas Stephenile pikka piiri võitluses Matilda vastu.

Aastal 1138 abiellus Conan III tütar Bertha kuningas Stepheni toetaja Penthièvre'i Alaniga. Tema toetuseks nimetas Stephan Conani väimehe Alani Richmondi krahviks, seda tiitlit kandis varem Alani onu Alan Punane. Hiljem, kui Alan aastal 1146 suri, tuli Bertha Inglismaalt tagasi koju Bretagne'i. Oma surivoodil aastal 1148 jättis Conan III oma poja, Nantes'i krahvi Hoeli pärandist, hertsogkonnast ilma. Selle üllatusteoga sai Berthast pärijanna ja Bretagne'i hertsoginna. Siiski säilitas Hoel Nantes'i krahvkonna.

Hertsoginna Bertha, kui Richmondi leskkrahvinna, jätkas Bretagne'i liitu Stepheni Inglismaaga Anjou vastu. Siiski muutus see strateegia pärast aastat 1153 vastuvõetamatuks, kui Stepheni poeg Eustace äkitselt suri. Eustace'i surm pakkus võimaluse Matilda pojale Henry FitzEmpressile maandada Inglismaal invasiooniarmee ja tugevdada oma ema nõudeid. Wallingfordi lepinguga sunniti Stephenit tunnistama Henry FitzEmpressi oma pärijaks, koos Matilda loobumisega nõuetest oma poja kasuks. Leping näitas Henry FitzEmpressi ja tema venna Geoffroy FitzEmpressi poolt kättemaksurünnakuid Bretagne'i.

Bertha surmaga 1156. aasta alguses pidi tema poeg Conan IV pärima hertsogitrooni. Siiski keelati pärand tema kasuisa, Bertha teise abikaasa, Porhoëti vikondi Eudoni poolt (tuntud ka kui Eudon II)); Eudon II keeldus loobumast oma võimust Bretagne'i üle.

Oma võimu kindlustamiseks asus Eudon II liitu pagendatud Nantes'i krahvi Hoeliga, et jagada Bretagne omavahel. Kuid Hoel oli Nantes'is mässuohus, mida toetas Geoffroy Fitzempress, ja ta ei saatnud Eudonile mingit abi. Conan IV randus Bretagne'is ja võttis Rennes'i, samas tema liitlane Raoul de Fougères püüdis kinni ja vangistas Eudoni. Conan IV krooniti Bretagne'i hertsogiks ametlikult Rennes'is peetud tseremoonial. Kui Conan IV kindlustas aastal 1156 oma pärandit, võttis Geoffroy FitzEmpress edukalt Hoelilt Nantes'i. Geoffroy surmaga aastal 1158 hõivas Conan IV Nantes'i, ühendades hertsogkonna taas kord. Siiski hõivas Henry II, nüüd Inglismaa kuningas, Richmondi krahvkonna, Conani isapoolse pärandi. Henry nõudis Nantes'i tagastamist, ja kui ta sai Conan IV-lt selle üle kontrolli, sai ta Nantes'i krahviks ilma kohustusteta Bretagne'i hertsogi ees (hilisemad hertsogid taasühendasid Nantes'i lõpuks Bretagne'iga).

Inglismaa Henry II jätkas mässude ja rahutuste õhutamist Bretagne'is Conan IV vastu. Vastuseks võttis Conan IV Bretooni krahvkonnad Tréguier ja Guingamp oma onult, krahv Henrilt, Henry II toetajalt. Richmond anti Conan IV-le tagasi hiljem sel aastal Henry II-ga kokkulepitud lepinguga. Aastal 1160 oli Conan sunnitud Henryle alluma. Järgnenud rahuläbirääkimistel kohustus Conan aastal 1160 abielluma Henry nõo Margaretiga.

Hiljem seisis Conan IV silmitsi järjestikuste parunite mässudega, võib-olla Henry II toetatud. Conan palus Henry II-lt abi rahutuste lõpetamiseks. Oma abi eest nõudis Henry II kihlust Conani ainsa tütre ja pärija Konstanza ning oma poja Geoffroy vahel, jätkates poliitikat, millega Bretooni järglus seoti Plantagenetite järglusega.

Konstanza oli abielus kolm korda, sealhulgas esimene abielu Geoffroyga, ja kõik need abielud esinesid silmapaistvalt hertsogkonna arengus.

Konstanza järgnes oma isale hertsoginnana aastal 1171. Geoffroyst alates jure uxoris hertsogina tõrjuti Konstanza täidesaatvast võimust valitsuses. Siiski trambiti Geoffroy aastal 1186 turniiri ratsaõnnetuses Pariisis surnuks. Konstanza sai seejärel Bretagne'i tegelikuks valitsejaks.

Järgmiseks korraldas Inglismaa Henry II 3. veebruaril 1188 Konstanza abielu Ranulf de Blondeville'iga. Henry II suri aastal 1191 ja Inglismaa kuningana järgnes talle Richard I. Omamata meessoost pärijaid, kuulutas kuningas Richard I sel samal aastal oma vennapoja, Konstanza poja Arthur I ametlikult oma pärijaks vastavalt Prantsusmaa Philippe II-ga sõlmitud lepingule. Oma poja positsiooni ja pärimise edendamiseks loobus Bretagne'i hertsoginna Konstanza aastal 1194 Arthuri kasuks troonist.

Konstanza abielu Ranulfiga käis alla, kui Ranulf vangistas aastal 1196 Konstanza. Vangistamine tekitas üle kogu Bretagne'i mässe hertsoginna toetuseks. Ranulf alistus kasvavale survele ja vabastas hertsoginna aastal 1198. Bretagne'is tagasi olles tühistas Konstanza oma abielu Ranulfiga (küsimus ei olnud abielus). Hiljem sel aastal võttis Konstanza Angers'is oma 'teiseks' meheks Guy de Thouars'i. Nende aastate jooksul suunas Konstanza oma poega Arthurit Prantsusmaaga liidu suunas, taotledes oma kadunud abikaasa Geoffroy II poliitikat ja vaatamata tema määramisele Richard I pärijaks. Aastal 1201, 40. aastasena, sünnitas Konstanza oma kolmandale abikaasale Guy de Thouars'ile kaksikud tütred. Esmalt sündis Alis, talle järgnes Katelin (1201-u. 1240). Konstanza suri sünnitusel.

13. sajandil kukkus Inglismaa sõbralik liit Bretagne'iga kuningas Johni tegevuse tõttu kokku, sealhulgas tema sekkumine hertsogkonna pärimisse. Sel sajandil alustas hertsogkond "rahu sajandit" hertsog John I võimu all.

Kui Richard I aastal 1199 suri, nõustus Philippe II tunnistama Bretagne'i Arthur I-st Anjou, Maine'i ja Poitou krahvina vastutasuks Arthuri truudusvande eest Philippe II-le ja saamist seeläbi Prantsusmaa otseseks vasalliks. Siiski püüti 13-aastane Arthur inglaste poolt Mirebeau piiramisel kinni. Aastal 1202 viidi vangistatud Arthur Roueni kuningas John Maata õukonnasoosiku William de Braose'i valve alla, kes viis läbi Abergavenny veresauna, tappes kolm kõmri vürsti. Arthur kadus saladuslikult aprillis 1203. Arthuri kadumist ümbritsev skandaal pani paljud uskuma, et ta jagas kõmri vürstidega sama saatust ja mõrvati John Maata käsul.

Arthuri surmaga lõppes Richardi ettevõtmiste kohane Bretooni pärija võimalikkus Inglise kroonile. Arthuri surm juhatas sisse ka ebakindluse nii Bretagne'i hertsogkonna pärimises kui ka hertsogkonna sõltumatuses nii Prantsusmaast kui ka Inglismaast. Hertsogkonna pärimist komplitseeris käimasoleva John Maata sissetungi hirm ja Prantsusmaa Philippe II toimingud vastuseks sellele hirmule. Arthuri seaduslik järglane oli Eleonora. Siiski oli John Maata Eleonora kinni püüdnud ja vangistanud Corfe lossi Dorsetis. Tõdedes, et John Maata võiks sundida Eleonora abiellu Inglismaale lojaalse vasalliga, kes valitseks Bretagne'i tema kaudu, tunnistas Prantsusmaa Philippe II ametlikult Konstanza tütre Alis'i pärijannaks Bretagne'i hertsoginnana. Alguses toimis Alis'i isa Guy de Thouars regendina. Prantsusmaa Philippe II manööverdas, et hoida Bretagne oma huvisfääris.

Võistlus Inglismaa ja Prantsusmaa vahel mõju pärast sõltumatu ja suveräänse Bretagne'i üle jätkus kuni hertsogikrooni ühendamiseni Prantsuse krooniga (vaata Bretagne'i Anna allpool) ja hertsogkonna sõltumatuse kaotuseni.

Alis'i abielu aastal 1213 Pêr'iga Kapetingide kõrvalharust algatas uue Dreux dünastia. See võimaldas Bretagne'il jälle autonoomne olla, samas jätkati tühjade lubaduste andmist Kapetingidest suveräänidele. Pärast Guy de Thouars'i regentluse lõppu hertsogkonna üle valitses Alis kui nominaalne hertsoginna koos oma abikaasa Pêr'iga, kes oli kaasvalitseja või hertsog jure uxoris.

Aastal 1214, kui John asus sõjaretkele Prantsusmaale, tahtis ta Eleonora nukuhertsoginnaks panna. Pärast oma kaotust tunnistas ta Alis'i ja Pêr'i hertsogkonna valitsejateks. Eleonorat hoiti Inglismaal kinni kuni tema surmani aastal 1241, mis lõpetas Geoffroy II liini.

Hertsogkonna liit Dreux dünastiaga näitas ka Prantsuse kuninga mõju kasvu Bretagne'is. Prantsuse kuningas rajas kuninglikke kohtuid Ida-Bretagne'i erinevates osades, kuid hertsogkonna läänepoolsed piirkonnad jäid raevukalt sõltumatuks. Paljud vanad Bretooni aadlipered esindasid lähenemist Prantsuse aadlile sel perioodil.

Aastal 1235 pandi alus järgmise sajandi Bretooni pärilussõjale, kui Bretagne'i hertsog Pêr I eemaldati Penthièvre dünastia pärimisnimekirjast, et anda Penthièvre krahvkond teisele lapsele, tütar Yolande'ile. Pärast tema surma hõivas tema vend Yann I krahvkonna endale.

Bretagne'i hertsogkond koges peaaegu sajandi rahu. Pêr I jätkas regendina ajani, mil tema poeg Yann I abiellus Navarra Blanche'iga. Yann I järeltulija oli tema poeg Yann II, kes abiellus Inglise Beatrice'iga ja valitses aastani 1305.

14. sajand algas Bretagne'i hertsogkonnale Arthur II-ga hertsogina. Arthur II valitsemise ajal toimusid mitmed administratiivsed uuendused, sealhulgas mitme "lahingu" või ringkonna loomine eesmärgiga pakkuda tugevamat kaitset, ja Bretagne'i staatide loomine, mis tähistas kriitilist sammu valitsuse parlamentaarse vormi suunas. Arthur II valitsemist tähistavad ka tema kaks abielu, esmalt Marie de Limoges'iga, siis Yolande de Dreux'ga.

Arthur II poeg Marie de Limoges'iga Yann III sai hertsogiks, kuid ei saanud pärijaid, vaatamata kolmele abielule. Yann III järgluskavatsused olid suunatud püüetele keelata oma poolvenda Yann IV õigusjärgselt hertsogikrooni pärimast. Esmalt püüdis ta nimetada pärijaks Prantsusmaa kuningat viisil, mis trotsis kõiki pretsedente säilitada Bretagne sõltumatu suveräänse riigina, ja Bretooni aadel lükkas selle tagasi. Yann III suri pärimisplaanita. Kui tema poolvend Yann IV esitas oma nõude, lükkas selle tagasi Prantsusmaa kuningas, kes pooldas Janedi ja tema abikaasa Charles de Blois' võistlevat nõudmist. Puhkes Bretooni pärilussõda ja kuna selle tõi kaasa Prantsusmaa kuningas, oli eesmärgiks seatud hertsogkonna sõltumatuse lõplik kaotus, kuigi see võttis aega veel sada aastat.

Yann III vend Guy de Penthièvre suri enne teda ja jättis hertsogikrooni nõudlejana maha tütre Janedi. Aastal 1337 abiellus Janed Charles de Blois'ga (Bretagne'i hertsog Charles I), kuid hertsogi ja Bretagne'i hertsoginna tiitlite enesele võtmise järel järgnes sõda Yann IV vastuseisu tõttu, kes ei loovutanud oma õigusi. Bretooni pärilussõda võideldi aastatel 1341–1364 Blois' dünastia ja Montforti dünastia vahel. Jean de Montfort oli võidukas Inglise liitlaste olulise abiga ja sai lühikeseks ajaks Bretagne'i hertsogiks Yann IV-ks. Janed ja Charles said jätta endile Penthièvre ja Janed säilitas Bretagne'i hertsoginna tiitli oma eluajaks. Penthièvre ja Montforti dünastiad liitusid oma vastuseisus Prantsusmaa Charles V vastu, kes kasutas selles kodusõjas juhust, et püüda annekteerida Bretagne Prantsuse kroonile. Blois-Penthièvre perekonna see liin säilitas tihedad sidemed järgmiste Prantsusmaa kuningatega ja Prantsuse krooni kaudu oli perekond Bretagne'is esindatud sageli mõnevõrra tähelepanuta seisundis. Guerande lepingutega nõustuti pool-saali järglusega, mille kohaselt, kui Montforti dünastia valitsev liige suri ilma seaduslike meessoost järglasteta, päris Bretagne'i hertsogikrooni vanim otsene seaduslik Janedi meessoost järglane. Montforti dünastia võit tugevdas Inglismaa positsiooni Bretagne'is. Konfliktid Montforti dünastia ja Penthièvre dünastia vahel jätkusid 15. sajandini. Üks Bretooni pärilussõja mõjusid oli tihedam rivaalitsemine Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, kus Bretagne oli auhinnaks.

Yann V valitses raskustega, enne kui sunniti aastal 1373 maapakku Inglismaale. Prantsuse kuningas saatis Prantsusmaa konnetaabli Bertrand Du Guesclini Bretagne'i eesmärgiga ühendada see Prantsuse krooniga. Kui Bretooni aadel mässas selle kavandatava ühinemise vastu, oli Yann V-l võimalus tagasi tulla, taas tugeva Inglise liitlase toel, ja taastada oma võim. Kukutatud Janed ühines Yann V Bretagne'i tagasituleku kavatsustega, et kaitsta hertsogkonda Prantsusmaa Charles V kavatsuste vastu. Montforti dünastia raskused jätkusid, kui Yann VI järgnes oma isale.

See sõja periood oli tähelepanuväärne ka parlamentaarse valitsemise alguse poolest Bretagne'is, mida tähistas Bretagne'i staatide asutamine, mis töötasid hiljem hertsog Frañsez II valitsemise ajal koos Bretagne'i parlementiga. Pärast Bretooni pärilussõda oli Bretagne'il veel sidemeid Inglise krooniga Richmondi krahvkonna kaudu, kuni Rooside sõjani. Bretagne'i hertsogkond hakkas liikuma Prantsusmaa krooni alla Montforti dünastia kahaneva valitsemise ajal.

Intriigid ja võitlused Montforti dünastia ja Penthièvre dünastia vahel jätkusid pärast Bretooni pärilussõda. Yann V järeltulija Yann VI rööviti Janedi poja, Penthièvre krahvi poolt. Ta vabastati oma naise, Bretagne'i hertsoginna Jeanne'i jõupingutustega, kes konfiskeeris Penthièvre perekonna allesjäänud rikkuse. Viimaste hilisematel järglastel (Penthièvre dünastia Brosse liin Jean de Brosse kaudu) ei võimaldatud 15. sajandil hertsogikrooni nõuda võib-olla pärimisreeglite muutmisega tollase Bretagne'i hertsogi Frañsez II poolt. Yann VI järglane oli esmalt tema poeg Frañsez I, ja kui see jäi ilma meessoost pärijata, järgnes talle Yann VI noorem poeg Pêr II. Kui Pêr II suri ilma järglasteta, läks hertsogikroon tema onule Arzhur III-le. Talle järgnes omakorda tema vennapoeg Frañsez II.

Hertsogi pärilikkuse jada Yann VI-st kahe poja kaudu tagasi tema vennani ilmestab kuninglikku pärimisviisi pool-saali õiguse järgi, mida kirjeldatakse kui "a la mode de la Bretagne" (Bretooni moel). Iseloomulikku aadli pärandit "a la mode de la Bretagne" kasutas tänapäeval Hispaania kuningas Juan Carlos I, et selgitada oma eelistusi seoses ebameeldiva nõudega Anjou hertsogi tiitlile nii Hispaania Bourboni dünastia liikmena kui ka Prantsuse Orléansi dünastia liikmena.

Frañsez II valitsemine on märkimisväärne mitmes mõttes, sealhulgas kaks sõda Prantsusmaa Charles VIII vastu, mis mõlemad kaotati, Bretagne'i parlementi loomine ja kõigi tema laste surm peale tütre Anna. Sõjad Prantsusmaaga maksid lõpuks Bretagne'i hertsogkonna iseseisvuse, samas saavutas parlement autonoomia taseme, mis kestis kuni Louis XIV valitsusajani. Frañsez II ainus pärija oli tema tütar Anna, kes kindlustas pärimisvõitluse pärast tema surma, mis peatas Montforti dünastia võimu seoses vastuoluliste lepingukohustustega Penthièvre dünastia suhtes Bretagne'is ja Valois' dünastia suhtes Prantsusmaal, ja võis olla ka Bretooni traditsioonilise pool-saali õiguse proovikivi, mille järgi tütar võis olla vürstlik pärijanna. Prantsusmaa kuninga positsioon domineeris neis sündmustes läbi kahe sõja. Pärast esimest sõda vajas Frañsez II ainsa elusoleva järglase Anna abielu Sablé lepingu järgi luba Prantsusmaa kuningalt.

Frañsez II otsis Annale abikaasat, kes oleks piisavalt tugev, et kaitsta Bretagne'i Prantsuse krooni edasisest mõjust. Bretagne'i hertsoginna Anna oli alguses kihlatud Inglismaa Edwardiga, kuningas Edward IV pojaga, kuid pärast kuningas surma tema poeg kadus ja Inglise troon läks kurikuulsale Richard III-le. Anna abiellus siis Austria Maximilian I-ga, Habsburgide dünastiast.

Siiski halvenesid suhted Bretagne'i ja Prantsusmaa vahel ja Frañsez II sunniti viimasesse Prantsuse-Bretooni sõtta, mille ta kaotas. Teise sõja, niinimetatud Hullumeelse sõja lõppedes Frañsez II ja Prantsusmaa Charles VIII vahel kuulutati Bretagne'i hertsoginna Anna esimene abielu Maximilianiga ebaseaduslikuks selle põhjal, et Prantsuse kuningas ei olnud vastavalt Sablé lepingule luba andnud. Anna abiellus Prantsusmaa Charles VIII-ga tseremoonial, mille kinnitas paavst Innocentius III. Pärast abiellumist ei lubanud Charles Annal Bretagne'i hertsoginna tiitlit kasutada. Siiski läks Anna pärast tema surma tagasi Bretagne'i ja astus samme hertsogkonna iseseisvuse taastamiseks iseenda kui hertsoginna võimu all. Charlesi ja Anna lapsed ei jõudnud täisikka ja sellest tekkis uus probleem Bretooni pärilusele, samuti ka Prantsusmaale. Mõlemad pärilusasjad lahendati Anna abieluga Prantsusmaa kuninga (1498–1515) Louis XII-ga, kuid Bretagne'i sõltumatuse taastamise ja edendamise hinnaga.

Bretagne'i hertsoginna Anna ainsa pärija Prantsusmaa Louis XII-ga, tema tütre Claude'i sünd aastal 1499 põhjustas uue Bretagne'i ja Prantsusmaa pärilusasja. Bretagne'is võis Claude vastavalt Bretagne'i staatide poolt talletatud Guerande lepingu sätetele saada Bretagne'i hertsoginnaks oma õiguses, nagu mitmed hertsoginnad pärimisõiguse järgi on sajandeid teinud. Prantsusmaal toimiti siiski rangelt saali tavaõiguse järgi, mis nõudis meessoost pärijat. Prantsuse nõue lahendati Claude'i abieluga François I-ga. Claude'i poegadele François (kellest sai Bretagne'i hertsog Frañsez III, samuti Prantsusmaa dofään) ja Henri sünd kujutas lahendust nendele vastuolulistele pärimisasjadele, kuid kiirendas Bretagne'i sõltumatuse kaotust ja hertsogitiitli lõplikku kadumist kui sõltumatu suveräänne hertsogikroon.

Keskajal pidasid Prantsusmaa kuningad Bretagne'i hertsogkonda feodaalselt Prantsusmaa kuningriigi osaks (s.o hertsogkond oli traditsioonilistes piirides riik ja Prantsusmaa kuningas pidas ennast hertsogkonna kõrgemaks isandaks). Tegelikult oli Bretagne'i hertsogkond laialt sõltumatu suveräänne riik. Seda tunnistati sõltumatu ja suveräänsena ning väljaspool Prantsusmaa kuningriiki asuvana Louis IV poolt, ning Alan II liitlasena. Järgnevad Prantsusmaa kuningad püüdsid kontrollida Bretagne'i osaliselt Inglismaa kuninga ja Hispaania kuninga püüete tõttu kontrollida hertsogkonda.

Hertsogkonna sõltumatu suveräänne olemus hakkas lõpule jõudma pärast Frañsez II surma. Hertsogkonna päris tema tütar Anna, kuid Prantsusmaa kuningas (1483–1498) Charles VIII otsustas võtta territooriumi kuningliku kontrolli alla. Charles VIII tühistas tema abielu ja sundis siis teda endaga abielluma rea toimingutega, mida tunnistas paavst. Selle tulemusel läksid Prantsusmaa kuningriik ja Bretagne'i hertsogkond abieluga personaaluniooni ja Prantsusmaa kuningas kasutas ka tiitlit Bretagne'i hertsog jure uxoris. Abielu ajal keelas Charles VIII Annal kasutada tiitlit Bretagne'i hertsoginna ja kehtestas hertsogkonnale kuningliku kuberneri Penthièvre dünastiast.

Õiguslikult jäi hertsogkond siiski Prantsusmaast eraldi; kaks tiitlit ühendati vaid kuninga ja kuninganna abieluga ja aastal 1498, kui Charles VIII lastetuna suri, jäi tiitel Bretagne'i hertsog Annale, mitte Prantsusmaa pärijale Louis XII-le. Bretagne'i hertsoginna Anna läks Bretagne'i tagasi ja hakkas taastama sõltumatut suveräänset võimu.

Siiski abiellus uus Prantsuse kuningas (1498–1515) Louis XII ise Annaga ja nii oli Prantsusmaa kuningas taas kord Bretagne'i hertsog jure uxoris. Õiguslikult jäi Bretagne veel eraldi ja tema tulevik jäi sõltuvaks hertsogi vereliinist, mida nüüd kandis Montforti dünastia. Kui Anna suri, läks Bretagne tema tütrele ja pärijannale Claude'ile, mitte tema isale Prantsusmaa kuningale.

Claude abiellus tulevase Prantsusmaa kuninga François I-ga. Selle abielu kaudu ja Prantsuse krooni pärimise kaudu sai Prantsusmaa kuningas jälle kord Bretagne'i hertsogiks jure uxoris.

Kuninganna Claude, valitses Bretagne'i hertsoginnana aastast 1514, kuid oma abikaasa Prantsusmaa kuninga François I alluvuses, ei olnud võimeline säilitama iseseisvat valitsust Bretagne'i hertsogkonnas. Claude'i ja François I poeg Frañsez nimetati Bretagne'i hertsogiks. Kuid see toiming ei tähendanud peaaegu midagi Bretooni sõltumatuse edendamisele. Mõned Penthièvre dünastia liikmed nimetati Prantsuse Bretagne'i kuninglikeks kubernerideks. Nende suutmatus edukalt kinnitada hertsogiõigusi kiirendas hertsogikrooni ühemdamist Prantsusmaa kuningriigiga. Sel ajal hakkas Bretagne'i hertsogi tiitel kaotama sõltumatut suveräänset staatust ja muutuma ainult titulaarseks; Bretooni piirkond kaotas sõltumatuse ja muutus Prantsusmaa provintsiks.

Claude'i surm aastal 1524 eraldas hertsogkonna kroonist veel kord ja nüüd viimast korda. Kuna Claude, nagu tema emagi, oli suveräänne hertsoginna, ei jäänud hertsogitiitel tema abikaasale, vaid läks tema pojale Frañsez III-le, kes oli ka Prantsusmaa dofään. Õiguslikult olid kroon ja hertsogkond taas eraldi, kuid hertsog oli laps ja hertsogkonda valitseti aastaid Prantsusmaa lahutamatu osana; kuningal oli väike mure kuningliku kontrolli säilitamisel hertsogkonna üle. Bretooni sõltumatus lõppes tõhusalt, kui aastal 1532 kuulutasid Bretagne'i staadid Bretagne'i igavest liitu Prantsuse krooniga. Õiguslikult oli hertsogkond Prantsusmaa osa.

Frañsez III jäi Bretagne'i hertsogiks, kuid suri Prantsuse krooni saamata aastal 1536. Tema järglaseks sai tema vend Henri, kes oli esimene kuninglik, kes sai nii Prantsusmaa kuningaks kui ka Bretagne'i hertsogiks oma õiguses. Bretooni sõltumatuse viimased riismed said lõpu Henri tõusuga Prantsuse troonile (1547–1559) kui Henri II. Prantsuse kroon ja Bretooni hertsogkond olid nüüd ühendatud pärimise teel ja Bretagne'i Prantsusmaaga liitmine oli seega lõpetatud. Henri II ei kroonitud eraldi Bretagne'i hertsogiks. Siiski püüdis Henri luua Bretagne'ile eraldi õiguslikku staatust vis-a-vis Prantsusmaa kuningriik, mis oleks sarnane Cornwalli hertsogkonna seisundiga Suurbritannia kuningriigis. Mõnes loos tähendab see hertsogi territooriumi, mida ta võiks püüda säilitada endale ja oma pärijatele, kui ta kaotaks Prantsuse krooni. See püüe õiguslikuks eraldamiseks ei elanud üle tema valitsusaja. Prantsuse nägemus, et Bretagne oli liidetud Prantsusmaaga, ei nautinud üldist toetust, kuna paljud bretoonid tahtsid tagasi suuremat traditsioonilist autoonomiat ja teised Euroopa kuningakojad tahtsid näha nõrka Prantsusmaad tema enda piires.

Kui Prantsusmaa kuningas (1574–1589) Henri III (viimane otsene meesjärglane Prantsusmaa Claude'ist) suri, läks Bretagne krooni osana järgmisele Prantsusmaa pärijale, Navarra Henrile, mitte Claude'i kõige vanemale pärijale (kas Henri II de Lorraine või infanta Isabel Clara Eugenia). Kuna need aadlikud olid tehniliselt Henri pärijad, tekkis probleeme mõlema hertsogikrooni nõudlejaga. Kõige tähtsam oli see, et krooni, kui suveräänset hertsogit ei saanud Prantsuse kroonist eraldada. Vahepeal eraldusid seoses Hispaania Felipe valitsemise (1556–1598) algusega jäädavalt Prantsuse kroon ja Hispaania kroon.

Infanta Isabella oli Henri III vanima õe vanim tütar, kuid naine olemine nõrgendas tema staatust, ja tema seisund infantana blokeeris Bretooni hertsogkonna pärimise. Lorraine'i hertsog Henri oli vähemalt meessoost, kuid noorema õe pojana oli tema nõue samuti nõrk. Bretagne'il oli traditsioone mõningate – kuid mitte kõigi – pretsedentide andmisel meessoost pärijatele isegi juhul, kui meessoost pärija põlvnes naisliinist. Lisaks suveräänsetele võimunõuetele Bretagne'i üle Prantsusmaa kuninga poolt hertsogina ei olnud kunagi kahtluse all kas Valois või Bourboni dünastiast Prantsuse valitsejate ajal.

Hispaania Felipe II, Prantsusmaa peamine vaenlane sel ajal, kutsus mõlemat pärijat üles jagama nii palju Prantsusmaast oma vahel, kui võimalik. Bretagne ei osalenud selles võistluses ja jäi Prantsusmaa kuninga omandusse. Katoliikliku liiga juht Philippe-Emmanuel de Lorraine, kelle kuningas Henri III tegi aastal 1582 kuninglikuks kuberneriks Bretagne'is, valitses Bretagne'i oma alaealise poja Philippe Louis' nimel, kes oli ema poolt Penthièvre dünastiast hertsoginna Jeanne'i, Charles de Blois naise, otsene pärija. Philippe-Emmanuel organiseeris valitsuse Nantes'is, teda toetasid hispaanlased. Võttis mitu aastat, kuni aastal 1598 alistus Philippe-Emmanueli valitsus Prantsusmaa Henri IV-le, kes pani ühe oma vallaslastest abiellu Philippe-Emmanueli noore tütrega ja kinnitas otsese Prantsuse kontrolli provintsis.

Tiitel Bretagne'i hertsog kadus Prantsusmaa kuninga tiitlina suuresti kasutusest pärast Prantsusmaa Claude'i surma. Kui see juhtus, kingiti tiitlit Prantsusmaa kuningate poolt ühele oma otsesele järglasele ja oli igal juhul titulaarne.

Prantsusmaa kuningate all jätkas Bretagne'i aadel privileegide nautimist, mis olid neile annetatud mitmete sõltumatute Bretagne'i hertsogite poolt. Bretagne'i keldi õigustraditsioonid säilisid teataval määral ning Bretagne'i staadid ja Bretagne'i parlement hoiti Prantsuse parlamendisüsteemist Pariisis eraldi. Selles parlamendisüsteemis kaitstud Bretooni aadli privileegid sisaldasid maksuvabastust, esindatust Bretooni parlementis ja Bretooni tiitlite säilitamist hertsogkonna traditsioonis, mitte Prantsusmaa traditsioonis, sealhulgas, teoorias, pool-saali õiguse Bretagne'i vormi rakendamist, mitte puhta saali õiguse rakendamist pärimisasjades.

Pärast Henri II-st ei kasutatud Bretagne'i hertsogi tiitlit üle 200 aasta. Tiitel Bretagne'i hertsog taasilmus, kui Louis XIV lapselaps nimetati Bretagne'i hertsogiks Louis'ks; Ta oli viimane tiitli kandja enne Prantsuse revolutsiooni ja igal juhul ei elanud Prantsuse trooni pärimiseni. Tema surmaga kadus tiitel tõhusalt.

Nõudeid titulaarsele hertsogitiitlile Hispaania aadli poolt erinevatel aegadel ei peetud prantslaste poolt seaduslikeks, ja selle kasutamine Louis XIV poolt demonstreeris, et kui tiitel on ühendatud Prantsusmaa krooniga, võib vaid kuningas tiitlit ise kasutada või seda teistele annetada. Louis XIV toimingud hertsogitiitli suhtes rõhutasid ka fakti, et Hispaania või Bourboni dünastia kõrvalharu loobus kõigist Prantsuse nõuetest ja pärimisõigustest Utrechti rahu Hispaania krooni saamise tingimuste kohaselt.

Pisut enne Prantsuse revolutsiooni esitasid Bretagne'i parlementi juhid protesti Louis XVI-le, osaliselt kuningale meelde tuletades tema ülesandeid hertsogina ja Bretooni inimeste privileegide säilitamiseks vastavalt liidulepingule. Kuninga vastuseks oli Bretooni parlementi sulgemine.

Kui Prantsuse kuningas Louis XVI ajas Bretooni parlementi laiali, tegi ta seda oma võimu tugevdamiseks absoluutse monarhina (kus esnduslik parlement ei olnud vajalik). Ta tegi seda ka valitsuse tsentraliseeritud föderaalse vormi edendamiseks, kuid nii tehes säilitas Bretagne'i autonoomia olemuse, tunnistades selle aadli traditsioonilisi privileege; nii tehes toimis kuningas Bretagne'i hertsogina.

Bretooni parlementi siit alates enam kokku ei kutsutud. Prantsuse revolutsiooni ajal saadeti Bretagne'i seaduslik riik Prantsuse Rahvusassamblee poolt laiali. Bretagne'i provints jagati ja asendati 5 departemanguga, mis on püsinud tänapäevani.

See on mittetäielik loend traditsioonilistest Bretagne'i hertsogi vasallidest.

Krahvid

• Kerne'i krahv – koondus Carhaix' ümbruses;
• Nantes'i krahv – koondus Nantes'i ümbruses;
• Rennes'i krahv – koondus Rennes'i ümbruses;
• Vannes'i krahv – koondus Vannes'i ümbruses;
• Guingampi (bretooni Gwengamp) krahv;
• Montforti krahv;
• Penthièvre'i krahv;
• Comte de Saisy de Kerampuil;
• Count of Tréguier (bretooni Landreger) – vaata näiteks Bretagne'i Steven ja John, varajased Richmondi krahvid.

Viikontid

• Léoni viikont;
• Porhoëti viikont (Pourc'hoad);
• Rohani viikont.

• Château des ducs de Bretagne (Bretagne'i hertsogite loss) Nantes'is
• Kuningad ja hertsogid Bretagne'i hertsogite sugupuus
• Bretagne'i ja Prantsusmaa liit

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.