Adsele

See artikkel vajab toimetamist. (August 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. (August 2019) Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

Adsele (ka Atsele, Atzele, Adsel) oli ajalooline muinasmaakond tänapäeva Kirde-Lätis ja tõenäoliselt ka sellega piirnevatel Eesti ja Venemaa aladel.

Adsele esimene mainimine võib pärineda Vana-Vene kroonikatest. Nende järgi tegi Kiievi-Vene vürst Izjaslav Jaroslavitš 1060. aastal sõjaretke sossolite vastu ja maksustas nad. Peagi järgnes sellele sossolite vastuhakk, mille käigus nad vallutasid Kiievi-Vene tugipunkti Tartus ja pidasid Pihkva juures novgorodlaste ja pihkvalastega lahingu. Kuigi pole selge, keda sossolite all mõeldi, oli ühe hüpoteesi kohaselt tegemist just Adsele rahvaga.^[1][2][3] 1111. aastal ja 1179/1180. aasta talvel korraldasid Novgorodi vürstid sõjakäigu Otšelasse, paika, mida sageli peetakse just Adseleks, kuigi hilisema sõjakäigu kirjelduses mainitud mere olemasolu selle lähedal on tekitanud ka arvamusi, et tegu oli mõne Virumaa piirkonna, näiteks Askelega.^[3][4][5]

Järgmisena mainitakse Adselet Riia piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vahel 1224. aastal sõlmitud lepingus, mis käsitleb Tālava ja Adsele (Agzele) maade jaotamist nende võimualadeks. Piiskopi 2/3 suurusse ossa määrati maad nimedega Berezne, Pornuwe, Abelen ja Abrene (terrae Berezne, Pornuwe, Abelen et Abrene). Neist kaht esimest on seostatud hilisemate Bērzpilsi ja Purnava küladega, teised on oletamisi paigutatud Ludza linna ümbrusse. Ülejäänud 1/3 Adselest ehk ordu võimuala moodustas ilmselt Gaujiena ja Alūksne ümbruskond. Suuresti sellele dokumendile toetudes arvatakse, et Adsele piirnes sel ajal läänes ja põhjas Tālava ja Ugandi maakondade ning idas Pihkva vürstiriigiga. Lõunaosani võis ulatuda Jersika vürstiriik. Enne 1224. aastat kuulus Adsele Pihkva poliitilisse mõjusfääri.^{[3][6][7][8][9]}

Atsele maakond

Atselet kui haldusüksust ei saa otseste andmete vähesuse tõttu käsitleda maakonnana, vaid kui piirkonna või mõjualana, mille piirid ja maa-ala ulatus pole päris selged, kuid kaudsete tõendite abil on siiski selgelt määratletavad. Tuumikala on olnud Koivaliina ja Aluliina piirkonnad, kuid läti uurijad on sinna loogiliselt juurde liitnud ka Tirsa, Kulna (Gulbene), Balvi, Viljaka (Vilaka), Abrene (Põtalovo) ja Karsava piirkonnad. Seda on võimalik järeldada nii ajaloolistele dokumentidele tuginedes kui ka keskaja haldusjaotust ja maastikugeograafilisi iseärasusi arvestades. Põhja pool hõlmas Atsele ilmselt ka arvestatavat osa Kagu-Eestist ning ida pool tänapäevast Venemaa Pihkva oblasti piiriäärset lääneosa kuni Velikaja (Suurjõeni) jõeni välja. Maa-ala suuruselt oli see võrreldav latgalite Talava ja eestlaste Ugandiga. Läti Hendriku hilisemale Vana-Liivimaale jõudmise ajaks oli see aga ilmselt juba lagunemisstaadiumis ja kroonikas eraldi äramärkimist enam ei leidnud. XII sajandil rüüstati seda maad Novgorodi vägede poolt põhjalikult, osa rahvast põgenes sealt, maakonna lõunaossa asusid latgalid, ja maakond lõhestus ka usuliselt ning jäi lõpuks eri kultuuri- ja võimupiirkonna alla. Suurem osa jäi sakslastele, kuid idapoolsed tšuudid Pihkva ja Novgorodi slaavlaste võimu alla.

Arheoloogiliste leidude põhjal on oletatud, et Adsele elanikkond võis olla Võru maakonna kagunurga Siksälä kalmes ja Venemaa Pihkva oblasti Laura asula lähedases Kendiši kalmes tuvastatud läänemeresoomelise rahvastiku (Adsele maarahvas) ja latgalite sulam. Kindlamate järelduste tegemist ei võimalda Kirde-Läti ala vähene arheoloogiline uuritus. Piirkonna keskus asus ilmselt Alūksnes, kust kontrolliti Irboskast Koknesesse, Väina jõele suunduvat kaubateed.^[10][11]

Piirkonna lääne ja eriti keskosa on Baltikumi mõistes künklik mägismaa. Seal asub Suur Munamägi, mis on vähemalt 500 km raadiuses kõrgeim looduslik pinnavorm. Piirkond jääb mitme suure jõe ja vesikonna vahele ja sealt algavad ka paljud nende suuremad lisajõed. Piirkonna idapoolne osa madaldub soiseks tasandikuks Suurjõe (Velikaja) suunas. Kirdes asetsevad Pihkva ja Lämmijärv, edelas Lubana järv ja soostik.

Et mõista Atsele piirkonna ajalugu, on vaja käsitleda veidi pikemalt ka lähemas ümbruskonnas toimunud sündmusi ja mõista neid kogu laiema piirkonna kontekstis. Atsele piirkond jäi lõpuks kahe erineva: slaavi-bütsantsi ja saksa-rooma kultuuriruumide vahelise mõju ja võitluse vahele ning hajus ja selle kultuuri kandjad sulandusid lõpuks eri rahvusrühmadesse – eestlased, lätlased ja venelased.

Kagu-Eesti etnokultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke arenguid Rooma rauaajal m. a. algusest kuni V sajandini mõjutasid samad protsessid, mis leidsid aset Kesk- ja Põhja-Lätis. Kogu Kagu-Eestit ja Ida-Lätit hõlmas "tekstiilkeraamika leviala", mida on traditsiooniliselt seostatud soome-ugri etnostega. Tekstiilkeraamika savinõudekilde on leitud ka hiljem Atsele piirkonda kuulunud Siksälä Kalmetemäelt. Tollast aega seovad kultuuriliselt tänapäevaste Pihkvamaa ja Novgorodimaa lõunaosaga ka maa-alused põletusmatused. II sajandist kuni V sajandini rajati piirkonnas uut tüüpi kalmeid – suurtest raudkividest tarandkalmeid, mis viitab samuti Kagu-Eesti ja Põhja-Läti etnokultuurilisele lähedusele^[12].

Vähemalt kuni IV sajandini asustasid arheoloogiliste kultuurierisuste järgi kogu põhjapoolset Ida-Euroopa lauskmaad soome-ugri keeli kõnelevad hõimud. Kuramaast ja kogu Väina jõest lõuna pool asusid balti keeli kõnelevad hõimud ja Kiievi ümbruses slaavlased. Peaasjalikult linnamägede kaevamistelt saadud arheoloogilise leiuainese järgi nimetatakse seda varase rauaaja Djaki kultuuriks^[13], mis hääbus VII sajandiks. Djakkideks (kreeka „diakonos“) nimetati hiljem Vana-Venes vürstide teenreid.

Kagu-Eesti idaossa tarandkalmetega kaasnevad muutused ei ulatunud. Alates VI sajandist levivad seal põletusmatustega kääpad, mis seovad Kagu-Eesti ala Velikaja ja Lovati jõe vesikondade ning Peipsi järve tagusega hõlmates enamuse varasemast tekstiilkeraamika levialast^[14].

V–XI sajandini levis Loode-Venemaal nn Pihkva tüüpi piklike kurgaanide (matuseküngaste, pikk-kääbaste) kultuur^[15]. Neid peetakse viikingite eellaste aga vene uurijate poolt ka vene varjaagide (viikingite) rajatud kalmuküngasteks, kus viidi läbi põletusmatuseid. Läänemere idakaldal ja tänapäevasel Loode- ja Kesk-Venemaal on palju jõgesid ja vesikondi, mida mööda käis ulatuslik kaubandus Idamaade ja Skandinaavia vahel. Tuntuimat nimetatakse Austrvegr. Ka olid viikingitel eraldi oma kohanimed nii Eestile, Saaremaale, Novgorodile, kui ka muudele läbirännatavatele paikkondadele ja loodusobjektidele. Need on säilinud isegi Islandi saagades. Mitmed vene uurijad peavad neid kääpaid idaslaavi krivitšite hõimukultuuri tunnuseks.

VI–VII sajandil ilmus Ida-Lätti Daugava põhjakaldale latgalitega seostatav arheoloogiline kultuur. Selle iseloomulikeks tunnusteks olid maa-alused laibamatused, kus surnud mehed asetati peaga itta, naised läände. Tüüpilised meeste hauapanused olid võitlusnuga, kirves ja 1–2 oda, naistel pronksspiraalidega peaehted. Kultuuri põhijooned ja selle kandjate antropoloogiline tüüp püsisid suures osas muutumatuna kuni XIII sajandini, mil kirjalike allikate vahendusel on teada, et neid alasid asustasid latgalid. Arvatakse, et latgalid kujunesid välja erinevate hõimude ühtesulandumisel ja selles oli oma osa ka varem seda ala asustanud balti ja läänemeresoome rahvastikul. Daugava põhjakaldalt liiguti edasi tänapäeva Läti Vidzeme keskmaa ja Koiva jõe basseini suunas, moodustades seal XIII sajandiks tugeva Talava maakonna. Umbes IX ja X sajandil jõudsid sisserännet kajastavad latgalite laibamatused ka Ida- ja Kirde-Lätisse, hilisema Atsele maakonna aladele^[16].

Umbkaudu 600. aasta paiku saabusid Lõuna-Soome kas siis hilisemate Häme või Lääne-Karjala piirkonda praeguse Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladelt väljarännanud soome-ugri (läänemeresoome) hõimud, kellest said soomlaste esivanemad^[17]. Nimetatud andmed on saadud geeniuuringute kaudu Saksamaalt. Mitmete kaudsete tõendite järgi toimus see hilisemast Atsele piirkonnast ja selle lähiümbrusest Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Ilmselt oli selle protsessi käivitamisel oma osa ka latgali hõimude sissetungil lõuna poolt Põhja-Väinale (Daugava). Ka jõe enda lätipärase nimetuse sõnatüvi erineb veidi teiste sealkandi rahvaste kasutatud jõenimest – Väina, Vēna, Dviina, Düna, Daugava^[18], mis viitab kaugema kultuuri sisenemisele piirkonda.

VII sajandist alates asusid Smolenski kandist tulnud krivitšite hõim Velikaja jõgikonda, liikudes tasapisi põhja poole ja jõudes X sajandiks Pihkva kanti ning XI sajandiks Oudovasse. Ühtede uurijate arvates olid krivitšid slaavi päritolu, teiste arvates baltlased. Novgorodi olid slaavi kaupmehed jõudnud juba sadakond aastat varem. Lätlased nimetavad siiamaani venelasi krievitšiteks – „krievs“ ja Venemaad Krievijaks^[19].

VII–IX sajandini eksisteeris Velikaja jõe suudmes asuva Pihkva linnamäe territooriumil Rõuge kultuuri asula, mis hävis 860. aastatel tulekahjus ning samal ajal hävisid ka Kamno ja Irboska soomeugrilaste linnused^[16]. Pihkva käsitööliste asula oli suhteliselt suur – oma 200–300 inimest. Võimalik, et ajaliselt on see kuidagi seotud viiking Thorvardi (Truvor) tegevusega. Linnamäel on 2–5 m paksune kultuurikiht, mis sisaldab mitmete soome-ugri, slaavi ja viikingite hõimude tegutsemisjälgi. Kuigi IX–XI sajandini oli samal kohal veel soomeugrilaste ja skandinaavlaste asula, mis hävis samuti hiljem tulekahjus^[20], katkes siiski tollal Eesti kaguosa ja Setomaa läänemeresoome rahvastiku ulatuslikum läbikäimine ida poole jäänud soomeugrilastega^[16].

Ligikaudu IX–XII sajandisse dateeritakse eepose „Kalevipoeg“ tegevus ja seal esinev Kalevite kantsi rajamine kusagile tänapäevase Tallinna kanti. "Kalevipoja" ja soomlaste eepose „Kalevala“ sündmustikud ja temaatika on aga omavahel kindlasti seotud ja Kalevi nimega seoses on siin- ja sealpool Soome lahte palju ühisjooni ja tegevustikus ühispaiku. Kalevala sündmused on mitu sajandit varasemad, kuid ilmselt ka käsitletav ajaline periood on pikem. Eeposed ei anna küll edasi täpseid ajaloolisi sündmusi, ent seal on siiski talletatud kunagiste muinasaegsete sündmuste kaja. 3 peategelast – Väinamöinen, Lemminkäinen ja Ilmarine käivad pidevalt retkedel Põhjalas, sealjuures pidevalt merd ületades. Tolleaegne põhjala oli saamide Soome. Käiakse seal kauba- ja sõjaretkel, samuti naiste järel, vahepeal leitakse peavarju Saarelt (Saaremaalt). Soome minnakse laevadega (paatidega) ja retk kestab päevi. Soome rahvaluule- ja laulude uurija Matti Kuusi on tõestanud, et osad Kalevala nn „esimese rühma“ laulud kuuluvad vanimate hulka ja põhinevad orientaalsel traditsioonil. „Teise rühma“ laulud on arktilist algupära. Soome-karjala muistsete rahvalaulude klassifitseerimisel näitas Matti Kuusi, et orientaalsed müüdid esinevad enamail juhtudel eesti-soome ühises traditsioonis, kuna paleoarktilised müüdid on eestlastele peaaegu tundmatud“^[21]. See erinevus viib järeldusele, et orientaalset päritolu müüdid on tulnud läänemeresoomlaste alale enne, kui eestlaste ja soomlaste koosolu lõppes. Nad kuuluvad kõige vanemate hulka, mida tõendab ka nende süntaktilis-stiililine analüüs. Arktilist algupära laulud on hilisemad. Kuna nad Eestis puuduvad, on nad ilmselt loodud pärast soomlaste Soome jõudmist“^[22]. Rahvaluule uurijate tööst saab üsna otseselt järeldada, et paljude ruunide temaatikale on pandud alus, kuna soomlaste esivanemad sealtkandist pärinevat, hilisemas Atsele piirkonnas. Nimi Väinamöinen võiks kaudselt tähendada Väina jõe (Daugava) ääres kauplevat või tegutsevat meest, Lemminkäinen on jällegi üsna sarnane Lembitu või Kuramaa liivlaste vanema Lamekini nimega. „Kalevalas“ esineb ka Alue järv, mis on sarnane Aluliina nimekujuga. Veel XVII sajandil kirjutanud rootslasest pastor Soomes Pirkkalas, et vanad inimesed räägivad lugusid, kuidas nende kuningas „Kaleva“ käinud siitkandist kunagi Venes retkedel võitlemas. Eeposes esinevat müütilist Sampot on tõlgendatud, kui teatud sorti „võimukeskust“, mis liikus kord siiapoole, kord sinnapoole Soome lahte. Igal juhul on „Kalevipoja“ ja „Kalevala“ sündmustiku kohageograafiline analüüs on veel tulevikus suur uurimisteema ja annab kindlasti huvipakkuvaid tulemusi, kuid „Kalevala“ n-ö muinaskodupaik sobitub üsnagi hästi Atselesse nii ajaliselt kui ka geograafiliselt.

859 tulid Skandinaaviast viikingid ja korjasid andamit (röövisid) eestlastelt ja Loode-Venemaa kohalikelt hõimudelt. Viikingid aeti minema, kuid algas omavaheliste segaduste periood.

862 läksid Nestori kroonika järgi kohalike soome-ugri ja slaavi hõimude saadikud Rootsi viikingite juurde ja kutsusid nende soost pealikke tollast Põhja-Venemaad valitsema. Vürstid koos družiinaga, nagu slaavlased neid kutsusid, pidid seadused kehtestama, korra järele valvama ja kohut mõistma. Ka olid nad ülemjuhiks sõjalise konflikti korral. Saabusid 3 venda: Rjurik (vananorra Hroerikr – 'kuulus valitseja'), Sineus (vanarootsi Sinehus – 'tema maja' ja Truvor (skandinaavia Thorvard), kellest viimane asus Pihkva lähedale tšuudide (eestlaste) juurde Irboskasse. Tõenäoliselt siis Atsele maale, kohalike eestlaste linnusesse. Mööda Velikaja veeteed käis mitmes suunas kaubandus, ja lähedalt oli hea Pihkva kaubaasulat ja sadamat kontrolli all hoida, ise iga päev kohal olemata. Kaua ta siiski valitseda ei saanud, 864. aastal surid nii Thorvard kui ka Sineus ning võim koondus Rjuriku kätte. Tema väed vallutasid Kiievi ja haarasid Venemaal võimu.

903. aastal on kirjalikult esmamainitud Pihkvat, kui sealt toodi Kiievi vürstile Igorile naine Olga (Helga). Pihkva, kui kaubandusasula on siiski eksisteerinud juba kaua enne esmamainimist Pihkva linnamäe asukohal.

988. aastal võeti Kiievis vastu Bütsantsi ristiusk.

1030.(6538 bkj) aastal võttis Kiievi varjaagist vürst Jaroslav koos Vladimiri ja Novgorodi vägedega ette sõjakäigu tšuudide vastu, võitis neid ja lasi senise Tartu muinaslinnuse kohale ehitada oma kindluse, mille nimetas oma kaitsepühaku Püha Georgi järgi Jurjeviks (Gjurgev, Гюргев). Jaroslavi retkega on seostatud ka olulist asustusnihet Eestis. Nimelt toimus see just 11. sajandi keskel: mitmed seni kesksed linnused ja nende lähedal olevad asulad jäeti maha ja järgnevalt tekkisid suuremad asulad juba linnustest enamasti eraldiseisvate kaubakohtadena, tõenäoliselt pandi alus ka muinaskihelkondade ja -maakondade tekkele. Kõike seda ainult Jaroslavi retkega ilmselt siduda ei saa, kuid sellel võis vähemalt Kagu-Eestis olla oluline roll. Nimelt on mitmelt Kagu-Eesti linnuselt leitud just 11. sajandi keskpaigast põlengukiht, mistõttu võiks arvata, et Jaroslav ei piirdunud mitte ainult Tartu linnuse vallutamisega, vaid tegi maatasa ka kohalikud keskused. Ühtlasi oli tegemist ka esimese teadaoleva Kiievi riigi sõjakäiguga Eesti alale. Kagu-Eesti liideti Vana-Vene riigiga umbkaudu 30 aastaks^[23] ning sinna juurde allutas siis loogiliselt võttes nii Ugandi kui ka Atsele piirkonnad. Just sellel ajajärgul põletati samuti maha siis veel tõenäoliselt paganlik Pihkva asula tolleaegsel linnamäel, mis oli skandinaavia-soome-ugri segaasustusega ning kasvanud ligi 15 ha suuruseks. Tänapäevase Pihkva vanalinna kohal siis veel linna ei olnud. Pihkva hävitamine võis olla seotud siis ka ristiusu levitamise aktsiooniga. Ühtlasi lõppes sel ajajärgul Eesti alal ka viikingiaeg.

Alates XI sajandist toimus piirkonnas kultuuriline elavnemine ilmselt läänemeresoome päritolu rahvastiku juurdevoolu tõttu. Endise eraldatuse asemel hakkas toimuma aktiivne erisuunaline suhtlus, mis väljendub ka Siksäla kalme matmiskombestiku muutuses^[16].

1054. või 1057. aastal toimus kõigepealt Novgorodi possaadniku Ostromiri sõjakäik tšuudide vastu, mis lõppes talle aga õnnetult: novgorodlased said lüüa ning Ostromir ise tapeti. Seejärel tungis aga maale Novgorodi vürst ja veel samal aastal Kiievi suurvürstiks saanud Jaroslav Targa poeg Izjaslav, kes vallutas Kedepivi linnuse või kindlustuse. Võib oletada, et pärast Jurjevi rajamist soovisid Kiievi vürstid oma võimupiirkonda Eestis veelgi laiendada, et enda kätte saada ka Kesk- ja Põhja-Eesti kaubateid^[24]. Kui Tartu vallutamine Kiievi vürsti poolt eestlasi veel eriti vastuaktsioonile ei sundinud, siis edasine jätkuv pealetung küll.

Jurjev püsis 1061. aasta kevadeni, mil sossoliteks kutsutud saarlased ja läänlased (Eysysla ja Adalsysla) ning vahest ka harjulased Kiievi vürstide tagasitõrjumise aktsiooni käigus selle hävitasid, liikudes sõjakäiguga kuni Pihkvani, kus toimus ka lahing, milles sossolid peatati. Sossolid olid tihedates sidemetes nii taanlaste, kui rootslastega. Taani Jüütimaa põhjatippu moodustav saar kannab Vendsysseli nime, ning seal on mitmeid teisigi sysseli-nimelisi paiku. Olaf Tryggvepoja saaga teatab, et jarl Eirik rüüstas 10.–11. sajandi vahetusel "kogu Adalsysla ja Eysysla ja võttis seal taanlastelt neli laeva ära ja tappis kõik pardalolijad". Tundub, et Lõuna-Eesti ja Atsele piirkonna elanikke sossoliteks ei nimetatud ja nemad ka Tartu tagasivallutamisest osa ei võtnud.

Vanim dateeritav kultuurikiht Pihkva Kremli ja vanalinna alal kuulub XII sajandisse. Ilmselt sellal hakatigi ehitama Pihkvat praegusele asukohale. Väärib siiski märkimist, et vana linn ja hiljem ka linnus on ehitatud jõe paremale kaldale. Võib-olla, et maastikugeograafilistel põhjustel – Velikaja ja Pihkva jõe vaheline kolmnurk oli hea sadamakohaga ja hästi kaitstav, võib-olla aga läks mööda jõge tollal ka mingi valduspiir kohalike tšuudide ja slaavlaste vahel, ning asula rajati slaavlaste poolsele kaldale. Igatahes on Velikaja vasakpoolsete lisajõgede ja järvede hüdronüümid selgelt soome-ugri päritolu – Issa, Sinine, Lutsi, Laada, Utroja, Kuhva, Koura, Vaada, Kudepi, Velje, Optjoki, Mõla. Veel XVI sajandi kaartidel kohtab Velikaja nimena Issat e Isojokit (soome Suurjõgi), lätlastel on see ka Mudava või Mude jõgi, milline nimetus ilmselt ka on läänemeresoome keelest ja nimetatud nii mudaste setete pärast, mis jõedeltas ja Pihkva järve madalatel kallastel ladestub. Eestlased kutsuvad Velikajat ka Pihkva Emajõeks. Samas on ka arvatud, et Issa võis tähendada algselt Isajõge – et Emajõgi voolas Peipsist välja ja Isajõgi Pihkva ja Lämmijärve kaudu Peipsisse.

1111 korraldas Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš Suur sõjakäigu Atselesse, mida venelased nimetasid Otšelaks. Otšela pidi loogiliselt olema üpris suur ja tähtis piirkond, et seda eraldi leetopissides mainida ja selle vastu sõjakäike korraldada^[25]. Nimekuju "Otšela" sarnaneb kõlaliselt üsnagi praeguste venekeelsete sõnadega "otšestvo" ja "otetšestvo", mis tähendavad vastavalt isadust ja isamaad. Kaudselt saaks "Otšelat" tõlgendada kui teatud rahva isade maad.^[viide?] Ka oli Irboskas valitsenud Thorvard seda teatud mõttes viikingitest põlvnevate Kiievi vürstide jaoks.

1137 kutsusid pihkvalased endid valitsema Novgorodist väljaaetud vürsti Vsevolod Mstislavitši ja Pihkvast sai feodaalvabariik. Linn arenes ja kasvas kiiresti.

Millalgi XII sajandi teisel poolel röövisid Ugandi maakonna eestlased ilmselt kusagil Atsele piirkonnas suurt saksa kaupmeeste kaubavoori, mis liikus Väina suudmest mööda külmunud Koivat Pihkva ja Novgorodi poole. Kaupmehed tapeti, kallihinnalised kaubad võeti endale. Arvatakse, et teave kaubavoorist tuli liivlaste käest eestlastele ette. See oli valus löök vastasutatud Lübeckile ja sakslased tuletasid seda hiljem veel korduvalt eestlastele meelde. Sellest võis järgneda ka novgorodlaste karistusaktsioon Atselesse, kuna kaubad jäid Novgorodis saamata.

1179/1180. aasta talvel korraldasid novgorodlased Mstislav Rostoslavitš Vapra juhtimisel 20 000-mehelise väega uuesti sõjakäigu Atsele vastu. Maakonda laastati niivõrd rängalt, et osa rahvast põgenes mere äärde. Võimalik, et merena on seal mõeldud Liivi lahte – ilmselt laskusid tšuudid – Atsele maarahvas regedega mööda külmunud Koivat lääne poole^[26] või mööda Aiviekstet edelasse ning Väina jõe kaudu hõimuvendade liivlaste juurde. Huvitaval kombel seostab Atsele tšuude liivlastega ka lätlaste vana pärimus, mille järgi olla tegemist olnud ühe rahvaga ning piirkonnas hiljem elanud leivusidki peetud liivlaste järeltulijaiks. Osa rahvast võis liikuda ka Ugandisse. Novgorodi sõjakäikude üheks põhjuseks maksukogumise kõrval oli kohalike kindlam allutamine slaavi vürstiriikide mõjusfääri ja uute alade vallutamisega tuli jõuda Liivi lahe piirkonnas välja Läänemere idakaldale. Katsed Tartu suunal sajand varem olid läbi kukkunud. Samasugused ambitsioonid olid ka Polotski vürstiriigil, kes oli suutnud Väina jõel luua omale alluvad Koknese ja Jersika vürstkonnad. Mingil ajaperioodil Atsele tšuudide vastase võitlusega langesid Pihkva-Novgorodi mõjusfääri ka latgalite suur Talava maakond, mis sakslaste sinna jõudmisel juba Pihkva maksukohuslane oli ja mille vanemad isegi õigeusu vastu olid võtnud^[27]. Võimalik, et vene vürste tegi rahutuks ka saksa kaupmeeste ilmumine Baltikumi ja Väina jõele 1150. aastatel. Nende järel oli ju oodata ka Pühal Maal ristisõdades karastunud rüütleid.

1207 võtsid Talava latgalid vastu ristiusu sakslastelt ja mitte venelastelt, kes neid varem juba olid ristinud ja kelle maksualused nad osaliselt juba olid^[28]. Kuna Talava oli XIII sajandi alguseks Pihkva alluvuspiirkond ja tee Talavasse läks Pihkvast läbi Atsele, siis kuulus Atsele kultuuriajalooline piirkond kindlasti Pihkva huvisfääri, ning seetõttu ristusid Atseles sakslaste ja venelaste ambitsioonid kõige otsesemalt. Atsele ei olnud küll Pihkva pidevas otsealluvuses, kuid tõenäoliselt käidi seal aeg-ajalt maksu kogumas^[29].

XIII sajandi algul kaebasid latgalid, et "eestlased neid ühelt poolt ja liivlased teiselt poolt hirmsasti kiusavad ja röövretkedega kurnavad, nii et nende elu seepärast päris vaevatud on". Arvestades Talava ja Autine geograafilist paiknemist liivlaste, eestlaste ja Atsele vahel (otsekui „haamri ja alasi“ vahel), siis polnud see jutt mitte päris vale. Sakslastelt leidsid nad lohutust ja liitlasi, ning himustasid uljalt eestlasi rünnata, mispeale neid piiskopi poolt karmilt manitseti sõda mitte kergekäeliselt uuendama, kuniks sakslasi Liivimaal veel vähe on^[30].

1220 läks Riia piiskopi alla kuuluvate latgalite preester Ugandi kaudu Pihkva pool küljes asuvasse Valgatabalvesse ja pöördus sealt pärast Liivimaale tagasi^[31]. Valgatabalve piirkond võib olla osa kunagisest Põhja-Atselest. Balve võiks ilmselt tähendada Põlvat, Valgeta paika Haanja kandis ja võib-olla on seal sakslased kaks nime kokku kirjutatud, kuid ilmselt koosnes Kagu-Eesti siis vähemalt kahest-kolmest kihelkonnast. Preester liikus otseradu pidi Ugandi lõunaosa kaudu Pihkva suunas, läbides kunagist Atsele maakonna põhjaosa. Ka baltisaksa ajaloolased on paigutanud Valgatabalve Kagu-Eestisse Lämmi- ja Pihkva järve äärde. Paistab olevat nii, et preester ristis just nimelt Valgatabalvet, mis mingi varasema maadejagamise käigus oli langenud Riia piiskopile. Ugandi, Sakala ja arvatavasti ka Lõuna-Läänemaa olid siis Mõõgavendade kontrolli all ja piiskopimehed said selle lepinguga tagasi alles 1222. aasta lõpul, kui pärast eestlaste ülestõusu puhkemist palju mõõgavendade mehi hukka oli saanud^[32].

1223. aastal Otepääl olles läänistas Tartu piiskop (tollal veel ametlikult Lihula piiskop) Hermann I von Buxhövden temale Riia piiskopi Albert von Buxhövdeni poolt valitseda antud Ugandi maakonnast 5 kihelkonda oma õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning omale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu. Torkab silma, et läänistamata jäi hilisema Tartu piiskopkonna kaguosa. Arvatavasti mitte seetõttu, et Hermannil poleks olnud rohkem suursuguseid läänimehi, vaid ilmselt tema jurisdiktsioon ei laienenud veel rohkemale territooriumile väljaspool Ugandit. Kagu-Eesti võis olla n-ö vaidlusalune maa Pihkvaga ja piiskop Albert üritas seal sarnaselt Koknese ja Jersika vürstiriigiga^[33] korrata terve Pihkva kandi Vana-Liivimaa koosseisu liidendamise poliitikat. Sellisel juhul oleks Pihkvalaste vürst tunnistanud end Riia piiskopi alamaks ja saanud endale Pihkvamaa lääniks valitseda. Nagu nähtub Henriku Liivimaa kroonikast, selliseid katseid Pihkva suunal oli juba varem tehtud, kuid Novgorod segas otsustavalt vahele. (1212–1213 oli näiteks Autine foogt endine Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš)^[34]. Tolleaegsetest läänistustest on näha, et Ugandi koosnes 5 kihelkonnast ja kagupoolne Põlva-Haanja-Seto ala oli eraldi. Väga tõenäoline on see, et Eesti kagunurk läks sakslase alluvusse teistel tingimustel ja asjaoludel, kui ülejäänud Lõuna-Eesti^[35]

Samal ajal võitlustega põhja pool Sakalas ja Ugandis otsustasid mõõgavennad laiendada mõjusfääri ka idatiival. 1223. aasta sügisel ründasid ristirüütlid Atseles olevat kohalike hõimude vana puitlinnust. Linnust vallutada ei suudetud ja oodati ründamiseks täiendust. 1224 – pärast abijõudude saabumist varakevadel, pärast piiramist ja tormijookse linnus vallutati, purustati ja süüdati^[36]. Jälgi vanast muinaslinnusest avastati ka 1911. aasta arheoloogilistel väljakaevamistel.

1224. aasta juulis mainitakse Atselet Riia piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vahel sõlmitud lepingus, mis käsitleb Tālava ja Atsele (Agzele) maade jaotamist nende võimualadeks. 1/3 Adselest ehk ordu võimuala moodustas ilmselgelt Koivaliina (Gaujiena) ja Aluliina (Alūksne) ümbruskond. See nähtub hiljemgi kehtinud haldusjaotusest. Piiskopi 2/3 suurusse osasse määrati maad nimedega Berezne, Pornuwe, Abelen ja Abrene (terrae Berezne, Pornuwe, Abelen et Abrene)^[37]. Nende kihelkondade lokaliseering on suuresti ebakindel. (Abrene küla asub praegusel Läti ja Vene piiril. Praeguseks Venemaale jäänud Abrene (Põtalovo) asundus nimetati 1930. ümber Jaunlatgalest). Suuresti sellele dokumendile toetudes saab väita, et Atsele piirnes sel ajal läänes latgalite Tālava maakonnaga, loodes ja põhjas eestlaste Ugandi maakonnaga, idas slaavlaste Pihkva vürstiriigiga, ning lõunas Polotskile alluva Jersika vürstkonna Latgale (Lotigole) osaga. Enne 1224. aastat kuulus Atsele Pihkva poliitilisse mõjusfääri. Lepingu Talavat puudutavas osas on märgitud, et ordu valdusse minevad maad algavad Vija jõest, mis on Koiva vasakpoolne lisajõgi selle keskjooksul. Vija jõe ja Koivaliina lähistel voolava Koiva jõe vahel asetseb umbkaudu 20 km laiune asustuseta metsaala, mis võiski kunagi olla Talava, Ugandi ja Atsele vaheliseks piiripunktiks. Ka Renneri Liivimaa kroonikas on seal märgitud „üht heinamaad“ mitme vana haldusüksuse piiripunktina^[38].

Samal, 1224. aastal, kui vallutati Tartu, löödi vene vürstid Liivimaalt välja. Suur võit avaldas muljet nii lähedal kui ka kaugel ning ümberkaudsed valitsejad saatsid Riiga oma saadikuid rahu tegema. Sellist hingetõmbeperioodi oli ka sakslastel väga vaja ja nad hakkasid seda usinalt kasutama senise edu kinnistamiseks. Kui välja arvata Koivaliina muinaslinnuse äravõtmine, siis läks Atsele piirkond sakslaste alluvusse mitte rüüsteretkede ja vallutuse tulemusena, vaid rahumeelselt poliitilise valiku ja uute liitlassuhete ülesehitamise kaudu^[39]. Järgides siis Talava eeskuju.

1226 alustas piiskop Hermann I von Buxhövden baltisaksa ajaloolaste teadetel Tartu piiskopkonna lõunaossa Kirumpää piiskopilinnuse ehitust^[40]. Algne linnusetorn pidi tegutsema ka kui tollipunkt Pihkva vürstiriigi suunal. Ilmselt oli Tartu piiskop saanud oma vennalt Riia piiskopilt Albertilt põhjapoolse 1/3 Atselest oma valdustega liidendamiseks ja hakkas nüüd kibekiiresti Otepää–Pihkva maanteel asuvat piirilõiku kindlustama. Kuid piiriküsimus venelastega ja hiljem Pihkva vürstiriigi läänepiiridesse jäänud idapoolse Atsele kuuluvus polnud veel lõplikult paigas.

1233 hõivasid Irboska Mõõgavendade ordu rüütlid. Hiljem vallutasid pihkvalased selle jälle tagasi. Linnus käis niimoodi pidevalt käest kätte kuni XVI sajandi keskpaigani.

Umbkaudu perioodil 1235^[36] – XIII sajandi lõpp ehitati välja Atsele ordulinnust, kus elas ja tegutses ka ordule läinud Atsele maade piirkonnakomtuur. Selge on see, et linnuseehitustele aeti kohalikke elanikke ja samuti pidi Atsele rahvas osalema sõjakäikudel ordurüütlite leeris. Vene poolele jäänud aladel aga samuti tõenäoliselt ka vene vürstide sõjaväes.

1240 vallutasid ordurüütlid Pihkva. Tegemist oli järjekordse sakslaste katsega lahendada Pihkva ja seda ümbritsevate alade kuuluvuse küsimus endile soodsalt. Väärib märkimist, et Pihkvas oli ka arvestatav saksameelse orientatsiooni pooldajate leer, üks nende hulgast avas orduvägedele linnaväravad. 1242 vallutasid Novgorodi väed Aleksander Nevski juhtimisel linna siiski tagasi.

1285 on Atsele nime mainitud vene kroonikas seoses seal lähistel aset leidnud lahinguga. Samal ajal surmasid ordumehed Aluliina lähedal 40 Pihkva maksukogujat. Mis tähendab ühtlasi seda, et pihkvalased olid harjunud perioodiliselt Atselest andamit koguma^[29].

1293 on dokumentides mainitud Lõuna-Atsele piirkonnas järve saarel asuvat Vilaka kindlustatud kloostrit^[41], mis pidi olema ehitatud peapiiskopi Johan de Fechte (1285–1294 Johann II von Vechten) ajal "tema katoliikliku vara ja lammaste kaitseks Novgorodi vürstide eest" ja mille ta nimetas Marienhauseniks ehk Jumalaema Maarja kojaks. Ajaloolase Arndti arvates (1753) tähendab see ka linnuse rajamise aastat.

1330 ehitati Irboskasse pihkvalaste poolt piiriaarsete alade paremaks kontrollimiseks järveoru kaldapealsele vana puidust muinaslinnuse kõrvale uus suur kivilinnus^[42].

Aastatesse 1300–1350 jääb ühte Siksälä Kalmetemäel asuvasse kääpasse maetud sõjamehe ja ilmselt ka tema naise matus^[43]. tegemist on Siksälä kalme ühe kõige tähelepanuväärsema muistisega. Tollel ajajärgul (XIII–XIV sajand) olid sealsed täiskasvanud inimesed kõik tugevalt relvastatud odade, mõõkade, sõjanuiade, kirveste ja nugadega; enamjaolt ratsanikud ja teenistuses n-ö piirivalveüksuses. (Peaaegu samasse ajajärku (1250–1350) kuulub ka mõõgavõitluses tapetud mees, kes on lahinguväljalt matmiseks koju veetud.) Arvatavasti olid nad vabastatud ka muudest koormistest, kuid otse loomulikult kuulus nende ülesannete hulka vahipidamine ja teatamine vaenlase sissetungist komtuurile või foogtile; selliseid valvureid mainitakse Liivimaa Vanemas Riimkroonikas 1245/1246. aastal. Eelpoolmainitud haud oli ka väga rikkalike panustega ja kuulus jõukale pealikule. Tõenäoliselt oli see "Atsele maarahva" esindaja kas Riia piiskopi või Liivi ordu väikevasall. Üks erakordsemaid leidusid oli hauda kaasapandud rituaalne reliikvia – läänilepingu kinnituseks ülikule kingitud rüütlimõõk, mis ei olnud sõjarelv, vaid justnimelt tunnusese teatud klassi kuulumisest^[44].

Üks tollel ajajärgul sealkandis tegutsenud mõjukas maahärra oli Atsele komtuuri ametis olnud ja algul Atsele ordulinnuses ja hiljem selle esimese etapi valmimise järel Aluliina ordulinnuses resideerinud rüütel Arnold von Vietinghoff. Läti ajalookirjanduse andmeil oli tema tegude järgi^[45] tegemist küllaltki jõhkra, järsu ja tahumatu mehega, kuid piiri ääres korra tagamiseks olid need küllap vajalikud omadused. Hiljem sai temast ordumeister. Piirkonnas pidi juba Aluliina linnuse ehitamise ajal majandusmõisaid leiduma, mis linnuseehitajaid igapäevase tarbekaubaga varustaksid. Mitmed mõisad tsaaririigi lõpuperioodiks piirkonnas väljakujunenud mõisasüsteemist ulatuvad oma ajalooga keskaega ja mõni neist pidi olema ka komtuurile elatiseks. 1601 oli Vastseliina ja Aluliina linnusepiirkondade asehaldur Rootsi major Otto von Vietinghoff. Baltisaksa aadlisuguvõsade tegevuses torkab silma, et oma suguvõsale kunagi kasutada või käsutada antud läänistustest püüti kinni hoida või siis selle vahepealsel kaotsiminekul seda jälle omale tagasi võidelda. Igatahes sai XVIII sajandil tsaaririigi tulekuga Aluliina piirkonnas olnud ligi 30st mõisast 2/3 omanikeks Vietinghoffid^[46]. Lisaks oli neil mitmeid mõisaid ka Kulna (Gulbene) piirkonnas.

1340 tekkis kunagise Atsele muinasmaakonna piiride täpsustamisel ja mõjupiirkondade jaotamisel sakslaste ja Pihkva venelaste vahel suur tüli, ordurüütli Heinrich von Pleskow ("Pihkva Henrik") süü tõttu väljus olukord rahumeelsetest piiridest ja alustati üksteise vastu sõjategevusega. Venelased ründasid järgnevalt Atsele ordulinnust, mis ajendaski ordut alustama Aluliina piirikindluse rajamisega ja samuti ehitama välja Vastseliina piiskopilinnust^[47]. Samal aastal alustas Riia peapiiskop Friedrich von Pernstein kunagise Atsele piirkonna läänealale või selle lähedusse jäävale alale Kulna piiskopilinnuse (Gulbene) ehitust^[48].

1342. aasta 2. märtsil pühitseti Aluliina linnus pärast valmimist sisse. Linnuse asutamisandmed on vasturääkivad. Hermann Warthberge kroonikas öeldakse jälle, et linnuse ehitust alustati 25. märtsil 1342, Püha Maarja päeval, millest linnus ka nime sai. Üsna linnuse tekke algusaegadel ründasid aga venelased (pihkvalased); kellele piirilinnuse teke meelehärmi valmistas; seda 300 mehega, löödi siiski sakslaste poolt tagasi ja tapeti 28 venelast^[49].

1342. aasta 25. märtsil, Maarja kuulutamise päeval alustati teadaolevatel andmetel samuti Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlustusena. Algul kutsuti seda Frauenburgiks e Neitsilinnuseks ja alles hiljem Neuenburgiks e Uuslinnuseks. Väga huvitav on asjaolu, et Atseles asuvad kolm suurt piirilinnust – Vastseliina, Aluliina ja Vilaka olid kõik nimetatud neitsi Maarja auks. See oli otsekui omaaegne venelaste vastu suunatud propagandavõte – et Püha Maarjamaa ja tema piirilinnused on Jumala isikliku kaitse all ja teile seega võitmatud. Ja nii see ka pikka aega oli.

Atselet on mainitud veel 14. sajandi keskpaigas kirjutatud Liivimaa nooremas riimkroonikas. Hilisemates allikates ei mõelda Adsele all enam muinasmaakonda, vaid Koivaliina ordulinnust, linnusepiirkonda või mõisa.^[3][10]

1461–1464, kui ordumeister Johann von Mengede vangistas Riia peapiiskopi Silvestri ja rüüstas peapiiskopkonda, siis tungisid pihkvalased Ida-Atselesse (praegune Põtalovo rajoon Venemaal) ja küüditasid sealt rahvast või pöörasid nad õigeusku.

1473 asutati Setomaa lääneossa linnuselaadne Petseri klooster, mis tõi kaasa vene asunike suure sissevoolu vanale läänemeresoome kultuurialale^[50].

Veel keskaja lõpul oli Liivimaa piiri äärne Irboska maakond omaette haldusüksuseks Pihkva riigi raames Pihkva maakonna kõrval^[51].

1557 astub Atsele piirkond siiski veel korraks ajalooareenile. Nimelt nõudis siis Ivan Groznõi Liivimaalt aastasadasid maksmata jäetud nn meemaksu ehk Tartu maksu, väites et Pihkva-lähedased tšuudid olid lepingutega venelaste maksukohustuslased. Ilmselt viitabki ta seal XII sajandi lõpul Atselesse tehtud maksustamis- ja röövretkede tulemustele. Sakslased selle kohta mingeid pabereid ei leidnud ja ei saanudki leida, sest neil selliseid lihtsalt polnud. Juhul kui need olid üldse paberlikud lepingud ja sisaldusid näiteks mõnede kohalike õigeusu kloostrite või kirikute arhiivides, siis langesid need seoses kas Novgorodi ühendamisega 1478 või Pihkva ühendamisega 1510 moskoviitide kätte. Need kulusid nüüd marjaks ära. Juriidiliselt õigustühine nõue, kuid sõja algatamise ajendiks kõlbas küll.

Tegu paistab olevat olnud kunagi üsna tähtsa ja mõjuvõimsa piirkonnaga, kus elas nii liivlastest kui ka eestlastest veidi identiteedilt erinev läänemeresoome rahvas, kes aga juba muinasajal ja varakeskajal kõvasti kannatada sai, ning keda laiali pillutati ja assimileeriti ning kelle järeltulijad on tänapäeval võrukad, setud, Aluliina eestlased ja leivod ning võimalik, et ka soomlaste esivanemad. Pärast slaavi vürstide ränki ristiretki tulid sakslased, sellel ajal Atsele lõunapoolsed inimtühjaks jäänud kihelkonnad siis ilmselt juba lätistusid sissetulevate asunike arvelt. Maa keskosas ordu aladel püsis veel vast Liivi sõjani vana läänemeresoome asustust ja põhjapoolsed Tartu piiskopkonda sattunud kihelkonnad eestistusid, säilitades siiski tugeva oma kombestiku, keelemurde ja rahvatraditsioonid. Tähelepanuväärne on ka soome keele sõnade ja grammatika suurem sarnasus lõunaeesti murrete hulka kuuluvate võro ja setu keelega, kui meil praegu kasutatava põhjaeesti murdega. Tuge eraldi seisva etnose olemasolu teooriale (nn Atsele maarahvas) annavad ka 1980–2013 läbi viidud Siksälä külakalme arheoloogilised uurimistööd Kagu-Eestis Misso lähistel ja nende tulemused^[52].