Andres Vanapa

Andres Vanapa (kodanikunimega Viktor Mellov; 2. aprill 1924 – 25. oktoober 2004) oli Eesti luuletaja, novellist ja romaanikirjanik.

Tema luuletused on ühtaegu avangardistlikud ja rahvalikud^[1]. Samuti on tema loomingut iseloomustatud kui groteskset ja tabavalt absurdset. Ta kuulus Eesti Kirjanike Liitu. Andres Vanapa on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Andres Vanapa sündis 2. aprill 1924 Tallinnas ja oli pere ainus laps. Tema isa Andres Mellov oli mööblitisler. Esimene elukoht oli Tallinnas Õle tänaval. Kui Vanapa oli kaheaastane, kolis pere Nõmmele, mis oli sellel ajal Tallinnast eraldi linn oma linnavalitsusega. Nõmmel elas Vanapa pere mitmes kohas, Valdeku, Õie ja Metsa tänaval. Pere kolis 1931. või 1932. aastal tagasi Tallinnasse, Vanapa oli siis kaheksa- või üheksa-aastane. Kõigepealt koliti Rulkoviuse (tänapäeval Virmalise) tänavale ning sealt edasi koliti Vana-Viru tänavale Andres Mellovi töökoja lähedale kahetoalisesse korterisse. Vanapa veetis poisipõlves palju aega Tallinna tänavatel ringi liikudes ja erinevaid kohti külastades.^[2] Tema mälestusi sõjaeelses Tallinnas veedetud nooruspõlvest ja hilisemast elust on ilmunud raamatus "Suure väljaku ääres" (2014). Lindile võetud mälestused toimetas Vanapa minia Ene Mellovi vend Ivo Pilve.^[2]

Andres Vanapa õppis Tallinna juriidilises instituudis. 1944. aasta 9. märtsi Tallinna pommitamise ajal oli Vanapa Soomes.^[2]

29. aprillil 1946 abiellus Andres Vanapa kunstnik Siima Škopiga, neil sündis kaks last. Pere elas pikemalt Vanapa vanemate endises korteris Aia tänaval. 1953. aastal valmis Tallinna Vabaduse väljakule uus kunstihoone, mille arhitekt oli Alar Kotli. Uude kunstihoonesse viimasele ehk kuuendale korrusele sai Siima Škop kõrgete lagedega kolmetoalise korteri.^[2] Selles korteris elasid Andres Vanapa ja Siima Škop kogu ülejäänud elu. Andres Vanapa Vabaduse väljakuga seotud lood ja mälestuskillud on 14 osas ilmunud ajalehes Nelli Teataja, mida sellel ajal toimetas Mart Juur.^[2]

Vanapa töötas Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ajalooõpetajana. Ta töötas ka EKP Keskkomitee ühiskondlik-poliitilise ajakirja Küsimused ja Vastused ajakirjanikuna, tema kolleegid olid Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellat, Teet Kallas ja Tõnu Kõiv jt.^[2]

Vanapal oli suur huvi lugemise vastu, ta luges läbi peaaegu kõik raamatud, mis eesti keeles ilmusid. Vanapa seisis kahe jalaga inimeste keskel, armastas seltskondi ja oli suure sotsiaalse ringiga isiksus.

Vanapa oli suur maletaja. Malet mängis ta tihti teiste loomeinimestega, nagu näiteks Enn Vetemaa, Teet Kallas, Elmar Kits, Kuku klubis, mis asus tema korteriga samas majas esimesel korrusel.^[2] Vanapal oli unistus saada ooperilauljaks. See unistus küll ei täitunud, kuid ta kuulas ja laulis oma kodus ooperiaariaid.

Oma luuletusi ja proosat hakkas kirjanik avaldama hilisemas eas. Esimene teos, luulekogu "Pihlakaviin", ilmus 1974. aastal. Pseudonüüm Andres Vanapa tuleb kirjaniku isa eesnimest ning hüüdnime Vanapagan esimesest kolmest silbist. Vanapa armastas kirjutada ka lastele. Lasteraamat "Meie kamp, koerast rääkimata" (1999) tugineb kirjaniku enda lapsepõlvemälestustele. Kirjanik ise pidas oma kõige olulisemaks teoseks modernistlikku romaani "Riiulid" (1994).

Luulekogus "Sisukord" (1980) on teose kohta kirjutatud: "Ühe luule ja ühe proosaraamatuga esinenud autori teine luulekogu jätkab esimese mõttemängulisust, lisades ka uusi lüürilisi ja nukker-iroonilisi jooni, mis ühtekokku ikka kogu lihtsust ja humaansust rõhutavad."^[3]

2011. aastal ilmus Vanapa mälestuseks tema luule kogumik "Andres Vanapa tuleb tagasi", mille koostasid Andres Ehin ja Enn Vetemaa.

Kirjaniku lemmikluuletaja oli Federico García Lorca, kelle loomingust on ta eeskuju saanud.

Tema tekstidele on loonud muusikat ansamblid Jäääär^[4] ja Nemo^[5]. Tema luule on olnud loominguliseks eeskujuks Jaan Pehkile^[6].

• "Pihlakaviin" (1974)
• "Sisukord" (1980)
• "Koer ja kastekann" (1990)
• "Grammofon" (1996)
• "Päti vile" (2003)
• "Andres Vanapa tuleb tagasi" (2011)

• "Vale sadama jutud" (1978) – novellid
• "Ma olen väga ilus" (1988-) – mõtteterad, lühijutud
• "Surnutele on ladu avatud" (1992) – lühijutud
• "Vanapagana tosin" (1998) – novellid
• "Vanapagana teine tosin (2002) – lühijutud

• "Taevatalu" (1984) – romaan novellides
• "Riiulid" (1994)

• "Kivilõhkujad" (1981)
• "Meie kamp, koerast rääkimata" (1999) – poistejutud

• 1986 Friedebert Tuglase novelliauhind ("Surnutele on ladu avatud")
• 1997 August Mälgu novellipreemia ("Omaette")^[7]
• 2000 Friedebert Tuglase novelliauhind ("Kriipslugu")

Andres Vanapa abikaasa oli raamatukunstnik Siima Škop, kellega tal on tütar Zoja Mellov ja poeg arhitekt Oleg Mellov.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Andres Vanapa

• RA FOTIS: Graafik Siima Škop ja tema abikaasa kirjanik Viktor Mellov (kirjanikunimi Andres Vanapa) kodus. oktoober 1993
• Suri kirjanik Andres Vanapa, 26. oktoober 2004
• Jaak Urmet "Andres Vanapa – suur jutupaunik ja noorte mõjutaja". Eesti Päevaleht, 27. oktoober 2004
• "Andres Vanapa 2. IV 1924 – 25. X 2004". Eesti Kirjanike Liidu järelehüüe. Sirp, 29. oktoober 2004
• Jüri Üdi klubi: Jürgen Rooste - Andres Vanapa tekstid raamatust "Päti vile" , 18. november 2021
• Kirjanik leob: Andres Vanapa "Riiulid", 18. november 2021
• Üks lugu. Andres Vanapa., 18. november 2021
• Andres Vanapa (2. IV 1924 - 25. X 2004), 20.11.2021