Wessex

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2014) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Westseaxna rīce Läänesakside kuningriik 519 – 10. sajand
Lipp
Wessex 9. sajandi algul
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Seitse kuningriiki
Pealinn	Winchester (pärast 9. sajandit)
Religioon	anglosaksi paganlus kristlus
Peamised keeled	vanainglise
Rahaühik	sceat
Järgnev Inglismaa kuningriik

Läänesakside kuningriik (vanainglise Westseaxna rīce), harilikult Wessex oli üks anglosaksi seitsmest kuningriigist. mis eksisteeris Suurbritannia lõunaosas aastast 519 kuni ühendatud Inglise riigi tekkimiseni 10. sajandi algul.

Anglosaksid uskusid, et Wessexi asutasid Cerdic ja Cynric, kuid on võimalik, et see seletus on legend. Kaks peamist allikat Wessexi kuningate kohta on "Anglosaksi kroonika" ja Läänesakside genealoogiline kuningate loend, mis on konfliktsed ja pole täielikult ühildatavad. Pärast Cenwealhi ristimist muutus Wessex kristlikuks kuningriigiks. Tema usuvahetus võib olla seotud liiduga Mercia Penda vastu, kes oli rünnanud Wessexit ja sundinud ta ajutisse maapakku. Cenwealhi valitsusajal läänesakside territoorium laienes. Hilisem kuningas Cædwalla vallutas Sussexi, Kenti ja Wighti saare. Tema järglane Ine andis välja ühe vanima säilinud Inglise seadustekogu ja rajas teise läänesaksi piiskopkonna. Pärast Inet läks troon reale tundmatu genealoogiaga kuningatele.

8. sajandil, kui Mercia hegemoonia kasvas, olid Wessexi kuningad võimelised oma iseseisvust säilitama. Sel perioodil loodi läänesaksi shire'ide süsteem. Kuningriigi õnn pöördus, kui Egbert vallutas osa Dumnoniast, kehtestas kontrolli Surrey, Sussexi, Kenti ja Essexi üle, vallutas Mercia ja tagas Northumbria kuninga ülemvõimu, kuigi Mercia iseseisvus taastati aastal 830. Tema järglase Æthelwulfi valitsusajal saabus Taani armee Thamesi estuaarile, kuid sai otsustavalt lüüa. Kui Æthelwulfi poeg Æthelbald tõusis troonile, jagati kuningriik verevalamise vältimiseks. Omakorda Æthelwulfi järglasteks olid tema neli poega, kellest noorim oli Alfred Suur.

Kui Wessexisse tungisid aastal 871 taanlased, oli Alfred sunnitud neile kuningriigi säilitamise eest maksma. Nad tulid tagasi aastal 876, kuid sunniti taanduma. Aastal 878 sundisid nad Alfredit otsima varjupaika Somerset Levelsis, kuid said lõpuks Edingtoni lahingus lüüa. Oma valitsusajal andis Alfred välja uue seadustekogu, kutsus õpetlasi oma õukonda ja suutis eraldada vahendeid laevade ehitamiseks, armee organiseerimiseks ja burhide süsteemi loomiseks. Tema poeg Edward vallutas taanlastelt East Midlandsi ja East Anglia ning sai aastal 918 pärast oma õe Æthelflædi surma Mercia valitsejaks. Pärast seda, kui Edwardi poeg Athelstan vallutas aastal 927 Northumbria, oli Inglismaa esmakordselt ühendatud kuningriik. Knud Suur, kes vallutas Inglismaa aastal 1016, asutas rikka ja võimsa Wessexi krahvkonna, kuid aastal 1066 taasühendas Harold II krahvkonna krooniga ja Wessex loobus olemast poliitiline üksus.

Anglosaksi kroonika järgi asutasid Wessex Cerdic ja Cynrici, kes olid Gewisse klanni pealikud, kes olla randunud Hampshire'i rannikul ja vallutanud ümberkaudse maa, sealhulgas Wighti saare. Siiski on mõningate kroonikas esitatud sündmuste suhtes teatud kahtlusi: arheoloogilised tõendid märgivad märkimisväärselt varasemat anglosaksi kohalolu Thamesi jõe ülemjooksu orus, Cotswoldsi alal ja The Washist piki Icknield Wayd. Wessexi raskuskese näib 6. sajandi lõpul ja 7. sajandi algul olevat liikunud rohkem põhja, kui varem, pärast edukat laienemist lõunasse ja läände. Beda märgib, et Wighti saart ei asustanud saksid, vaid jüüdid, kes asusid ka Hampshire'i rannikule, kus neid tunti kui Meonwara, ja et Wessex omandas need alad alles 7. sajandi lõpul. Seetõttu on võimalik, et kroonika seletus tuleneb 8. ja 9. sajandi asjaoludest, mis kanti tagasi minevikku, et luua valitseva soo põlvnemislugu vastavalt kuningriigi kaasaegsele vormile.

Mõnede varajaste läänesaksi juhtide nimed näivad olevat briti päritolu, sealhulgas dünastia asutaja Cerdic (nimekuju Ceredic või Caradoc) ja Cædwalla (nimekuju Cadwallon, kõmri nimi, mis tuletatud samast elemendist etnonüümis katuvellaunid). Need vahelduvad vanainglise nimedega nagu Ceolwulf, Cenberht ja Æscwine. See muutlikkus võib tähendada, et varajased valitsejad tulid Anglo-Briti segadünastiast või et varajase Wessexi valitsemine vaheldus rohkem kui ühe kuningliku klanni vahel, aga see on oletus.

Kaks peamist allikat Wessexi kuningate nimede ja daatumite kohta on "Anglosaksi kroonika" ja sellega seotud dokument "Läänesakside genealoogiline kuningate loend". Kroonika annab väikseid genealoogiaid mitmes kohas, erinevate aastate annaalides. Siiski on need allikad mitmel viisil konfliktis ja ei ole täielikult ühilduvad. David Dumville'i hiljutist analüüsi, mis on andnud läänesaksi kuningatele rea usutavaid daatumeid, on teised õpetlased kasutanud, kuid seda ei peeta lõplikuks.

Kroonika annab aasta 495 Cerdici Britanniasse saabumise daatumiks ("495. There came two eaorlmen to Britain, Cerdic and Cynric his son, with five ships, to a place called Cerdicesora, on the same day they fought the Welsh"), kuid ajaloolane Frank Stenton andis tõendi kahekordsest sissekandest kroonikasse, mis viitab 6. sajandi alguse daatumile Wessex valitsejate esiisa saabumisest. Cerdicesora (või "Cerdici ranniku") asukoht usutakse üldiselt olevat kusagil Southampton Wateris, võib-olla Calshotis.

Pärast sillapea moodustamist ja positsioonide kindlustamast võitlesid sissetungijad järgmiseks brittidega Natanleodi lahingus, mille toimumiskoht on paigutatud Netley Marshi ("508. This year Cerdic and Cynric killed a British king named Natanleod, and five thousand men with him. After that the land was known as Natanleag up to Cerdicesford"). Cerdicesfordi on paigutatud erinevatesse kohtadesse Lõuna-Hampshire'is, sealhulgas Chandler's Fordi. Ajaloolane Albany Major paigutab koha Charfordi Avoni jõe ületuskohal, Wiltshire'i piiri lähedal.

Kroonika tundub end kordavat annaalidega aastatest 514 ja 519: ("514. The West-Saxons came to Briton with 3 ships to a place called Cerdicesora and in the same year they fought the Britons and put them to flight" ja "519. Cerdic and Cynric received the West-Saxon kingdom, and the same year they fought with the Britons, in a place now called Cerdicesford. The royal line of Wessex ruled from that day"). Vaatamata kordamisele võis olla mitu randumist piki rannikut, mida saksid teadsid kui Cerdici rannikut. On tõenäoline, et nii Winchester kui ka Silchester langesid läänesakside kätte ajavahemikus 508–514, kuid sellele üleminekule viitab vaid nende tähtsate linnade puudumine Briti kirjutajate hilisemates annaalides. Hilisem läänesakside tung Avonit pidi üles Old Sarumi suunas aastal 519 näib olevat brittide poolt Charfordis kontrollitud. Albany Major teeb oma teoses Early Wars of Wessex järelduse, et Hampshire'i piir sobitub tõenäoliselt Cerdici ja tema poja loodud esimese läänesaksi kuningriigi piiriga. Tõend sellest tuleb piirist Hampshire'i ja Berkshire'i vahel, mis järgib põhiliselt Rooma teede liini, mis jooksis ida–läänesuunalisena läbi Silchesteri, kuid kaldub poolkaarekujuliselt põhja, hõlmates selliselt kogu ala ümber linna. Albany Major väidab, et Silchesteri vallutamine, millest pole ürikuid säilinud, ei olnud anglite, vaid läänesakside töö, kes ründasid arvatavasti põhjast, Winchesterist, toimides koostöös arvatavasti eraldiseisva jõuna, tulles Thamesi orust Readingi suunas. Silchester jäeti pärast vallutamist maha.

Hampshire'i ja Wiltshire'i vahelise piiri uurimine näib viitavat ka läänesakside edenemisele läände umbes aastal 519. Seda toetab Annales Cambriae antud daatum brittide üliolulisest võidust Mons Badonicuse lahingus aastal 517, mis usutakse olevat peatanud edasise anglosaksi sissetungi Edela- ja Kesk-Britanniasse vähemalt põlvkonnaks.

Pole selge, kui kaua Cerdic valitses, kuid tema järglaseks sai umbes aastal 534 Cynric. Cynric on mõne allika järgi Cerdici poeg, kuid teiste järgi pojapoeg, kelle isa oli Creoda. Oletatakse, et Ceawlin, kes sai Cynrici järglaseks umbes aastal 581, oli tema poeg. Ceawlini valitsusaega peetaksegi palju usaldusväärsemalt dokumenteerituks, kui eelkäijate oma, kuigi kroonika daatumid vahemikus 560–592 erinevad korrigeeritud kronoloogiast. Ceawlin võitis vastupanu osutavaid britte kirdes, Chilternsis, Gloucestershire'is ja Somersetis. Cirencesteri, Gloucesteri ja Bathi vallutamine aastal 577 pärast Mons Badonicuse lahingu põhjustatud pausi avas tee edelasse.

Ceawlin on üks seitsmest kuningast, keda on nimetatud Beda Inglise rahva kirikuajaloos kui Inglismaa lõunaosa "impeeriumi" valitsejat: kroonika kordas hiljem seda väidet, viidates Ceawlinile kui bretwalda'le või "Britannia ülemvalitsejale". Ceawlin kukutati, võib-olla oma järglase, vennapoeg Ceoli poolt, ja suri aasta hiljem. Kuus aastat hiljem, umbes aastal 594, sai Ceoli järglaseks tema vend Ceolwulf, kelle järglaseks sai omakorda umbes aastal 617 Cynegils. Genealoogid ei nõustu Cynegilse sugupuuga: tema isa on erievalt antud kui Ceola, Ceolwulf, Ceol, Cuthwine, Cutha või Cuthwulf.

See oli Cynegilsi valitsusajal, kui toimus esimene sündmus läänesaksi ajaloos, mida sai mõistliku kindlusega dateerida: Cynegilsi ristimine Birinuse poolt, mis juhtus 630. aastate lõpul, võib-olla aastal 640. Birinus tehti siis läänesakside piiskopiks, asukohaga Dorchesteris. See oli läänesaksi kuninga esimene pööramine kristlusse, kuid sellega ei kaasnenud kõigi läänesakside kohest ümberpööramist: Cynegilsi järglane (ja arvatavasti tema poeg) Cenwealh, kes sai troonile umbes aastal 642, oli siis pagan. Siiski ristiti ka tema vaid mõni aasta hiljem ja Wessexist sai kindlalt kristlik kuningriik. Cynegilsi ristiisa oli Northumbria kuningas Oswald ja tema pöördumine võib olla seotud liiduga Mercia kuninga Penda vastu, kes oli eelnevalt rünnanud Wessexit.

Need rünnakud tähistasid pideva surve algust laienevalt Mercia kuningriigilt. Aja jooksul jätaks see Wessexi ilma oma territooriumidest Thamesist ja Avonist põhjas, julgustades kuningriigi pöördumist lõuna poole. Cenwealh abiellus Penda tütrega, ja kui ta naisest loobus, tungis Penda taas sisse ja ajas ta mõneks ajaks maapakku, võib-olla kolmeks aastaks. Daatumid on ebakindlad, kuid see oli arvatavasti 640. aastate lõpus või 650. aastate alguses. Ta veetis oma maapao East Anglias ja pöörati siin kristlusse. Pärast tagasitulekut seisis Cenwealh silmitsi Penda järglase Wulfhere edasiste rünnakutega, kuid oli võimeline laiendama läänesakside territooriumi Somersetis brittide arvelt. Ta rajas teise piiskopkonna Winchesteris, samas esimene Dorchesteris kaotati varsti, kui Mercia võim lõuna poole jõudis. Winchester kujunes lõpuks Wessexi tegelikuks pealinnaks.

Pärast Cenwealhi surma aastal 673 oli tema lesk Seaxburh umbes aasta troonil; tema järglaseks sai Æscwine, kes põlvnes ilmselt Ceawlini teisest vennast. See oli üks mitmest juhtumist, kus Wessexi kuningavõim on läinud kuningliku perekonna kõrvalharule Cerdicist põlvneva katkematu meesliiniga; need väited võivad olla tõesed, või võivad peegeldada vigast väidet Cerdicist põlvnemisest, et seadustada uus dünastia. Æscwine'i valitsus kestis vaid kaks aastat ja aastal 676 läks troon tagasi vahetule Cenwealhi perekonnale, kui võimule sai tema vend Centwine. Centwine on tuntud selle poolest, et võitles ja võitis lahinguid brittide vastu, kuid detailid pole säilinud.

Centwine järglaseks oli teine arvatav kauge sugulane Cædwalla, kes väitis põlvnemist Ceawlinist. Cædwalla valitses vaid kaks aastat, kuid saavutas kuningriigi võimu dramaatilise laienemise, vallutades Sussexi, Kenti ja Wighti saare kuningriigid, kuigi Kent taastas oma iseseisvuse peaaegu kohe ja Sussex järgnes mõne aasta pärast. Tema valitsemine lõppes aastal 688, kui ta loobus troonist ja läks palverännakule Rooma, kus ta ristiti paavst Sergius I poolt, ja suri varsti pärast seda.

Tema järglane oli Ine, kes väitis samuti, et on Cerdici järglane Ceawlini kaudu, kuid taas pikalt eraldatud järglusliini kaudu. Ine oli kõige kestvam läänesaksi kuningas, valitsedes 38 aastat. Ta andis välja vanima säilinud Inglise seaduskogu, väljaarvatud Kenti kuningriigi oma, ja rajas teise läänesaksi piiskopkonna Sherborne'is, mis kattis territooriumi Selwoodi metsast läänes. Oma elu lõpuaastatel järgis ta Cædwalla eeskuju, loobudes troonist ja tehes palverännaku Rooma. Troon läks siis reale teistele kuningatele, kes väitsid põlvnemist Cerdicist, kuid kelle arvatavad sugupuud ja suhted üksteisega on teadmata.

8. sajandil jäi Wessex Mercia varju, kelle võim oli siis haripunktis, ja läänesaksi kuningad võisid ajuti tunnistada Mercia ülemvõimu. Nad olid siiski võimelised vältima põhjalikumat kontrolli, mida Mercia rakendas väiksemate kuningriikide üle. Sel perioodil jätkas Wessex oma järkjärgulist edenemist läände, rõhudes brittide Dumnonia kuningriiki. Sel ajal võttis Wessex de facto kontrolli enamuse Devoni üle, kuigi britid säilitasid Devonis teatava iseseisvuse vähemalt 10. sajandini. Mercia vallutuse tulemusel varasema territooriumi põhjaosas Gloucestershire'is ja Oxfordshire'is moodustasid Thames ja Avon nüüd arvatavasti Wessexi põhjapiiri, kuigi selle südamaa asus Hampshire'is, Wiltshire'is, Berkshire'is, Dorsetis ja Somersetis. Shire'ide süsteem, millest hiljem moodustus kohaliku halduse alus kogu Inglismaal (ja lõpuks ka Iirimaal, Walesis ja Šotimaal), sai alguse Wessexis ja loodi 8. sajandi keskpaigaks.

Aastal 802 Wessexi õnn muutus, kui troonile sai Egbert, kes tuli valitseva dünastia kõrvalharust, mis väitis põlvnemist Ine vennast Ingildist. Temaga läks troon kindlalt ühe sugupuu kätte. Oma valitsemise algusajal viis ta läbi kaks kampaaniat "läänekõmride" vastu, esmalt aastal 813 ja siis taas Gafulfordi lahingus aastal 825. Nende kampaaniate käigus vallutas ta veel Devonis elavad läänebritid ja taandas nad vasallisesisuses Tamari jõe taha, nüüd Cornwallis. Aastal 825 või 826 pööras ta pea peale Inglismaa poliitilise korra, võites Ellanduni lahingus otsustavalt Mercia kuningat Beornwulfi ning võttes Mercialt üle Surrey, Sussexi, Kenti ja Essexi kontrolli, samas tema abiga sai East Anglia välja Mercia kontrolli alt. Aastal 829 vallutas ta Mercia, ajades selle kuninga Wiglafi maapakku ja tagades Northumbria kuningalt tunnustuse oma ülemvõimule. Seeläbi sai ta Britannia bretwalda'ks või ülemkuningaks. See domineeriv seisund oli lühiealine, kui Wiglaf tuli tagasi ja taastas aastal 830 Mercia iseseisvuse, kuid Wessexi laienemine üle Kagu-Inglismaa jäi püsima.

Egberti valitsemise (802–839) lõpuaastad nägid Taani viikingite retkede algust Wessexisse, mis toimusid sageli aastast 835 alates. Aastal 851 saabus Thamesi estuaarile suur taanlaste armee, öeldakse, et 350 laeval. Olles võitnud lahingus Mercia kuningat Beorhtwulfi, liikusid taanlased Wessexisse, kuid purustati otsustavalt Egberti poja ja järglase kuningas (839–858) Æthelwulfi poolt erakordselt verises Aclea lahingus. See võit lükkas taanlaste vallutused Inglismaal 15 aastaks edasi, kuid rüüsteretked Wessexisse jätkusid.

Aastal 855-856 läks Æthelwulf palverännakule Rooma, noorima poja Alfrediga ja tema vanim elusolev poeg Æthelbald kasutas ära tema puudumist ning hõivas isa trooni. Pärast tagasitulekut nõustus Æthelwulf verevalamisest hoidumiseks kuningriiki oma pojaga jagama, valitsedes uusi territooriume idas, kui Æthelbald valitses vana südamaad läänes. Æthelwulf külastades Frangi õukonda ja korraldas diplomaatilise ja sõjalise liidu loomiseks, kuna nii Lääne-Frangi riiki ja Lõuna-Inglismaa alasid ründasid rüüsteretkedega Taani viikingid, abielu 856. aastal Charles Paljaspea tütre Judithiga. Æthelwulfi surma järel 858. aastal, abiellus Judith Æthelwulfi poja ja järglase, Wessexi kuninga Æthelbaldiga. Æthelwulfi järglased olid kõik tema neli elusolevat poega, kes valitsesid üksteise järel: mässumeelne Æthelbald (858–860), siis (860–865) Æthelberht, kes alguses päris oma isalt idaterritooriumid ja kes taasühendas kuningriigi pärast Æthelbaldi surma, siis (865–871) Æthelred ja lõpuks (871–899) Alfred Suur. See juhtus nii, sest esimesed kaks venda surid sõdades taanlastega, jätmata järglasi, samas Æthelredi pojad olid liiga noored valitsema, kui nende isa suri.

Aastal 865 koostasid mitu taani väejuhti oma vägedest ühe suure armee ja randusid Inglismaal. Järgmistel aastatel purustas Suur paganate armee Northumbria ja East Anglia kuningriigid. Aastal 871 saabus Skandinaaviast Suur suvearmee tugevdama Suurt paganate armeed. Tugevdatud armee tungis Wessexisse ja kuigi Æthelred ja Alfred said mõned võidud ja suutsid ära hoida oma kuningriigi vallutamise, sundisid mitmed kaotused ja tohutud inimkaod Alfredit taanlastele maksma, et need Wessexist lahkuksid. Taanlased kulutasid mõned järgmised aastad Mercia alistamiseks ja mõned neist asusid Northumbriasse, kuid ülejäänud tulid aastal 876 Wessexisse tagasi. Alfred vastas tõhusalt ja suutis vähese võitlusega sundida nad aastal 877 taganema. Osa taanlaste armeest asus Merciasse, kuid 878. aasta algul korraldasid ülejäänud taanlased talvesissetungi Wessexisse, üllatades Alfredit ja hõivates enamuse kuningriigist. Alfred sunniti koos väikese kaaslastesalgaga otsima varjupaika Somerset Levelsi soodes, kuid mõne kuu pärast oli ta võimeline koguma armee ja alistas taanlased Edingtoni lahingus, sundides nad Wessexist lõplikult taganema ja East Angliasse asuma.

Aastal 879 seilas Thamesi estuaarile kogunenud viikingilaevastik üle kanali uue kampaania alustamiseks mandril. Võimas viikingiarmee mandril julgustas Alfredit kaitsma oma Wessexi kuningriiki. Järgnevatel aastatel teostas Alfred Wessexi valitsemine ja kaitse dramaatilise ümberkorraldamise, ehitades sõjalaevu, korraldades armee kahte vahetusse, mis teenisid vaheldumisi, ja luues kogu kuningriigis kindlustatud burh'ide süsteemi. See süsteem on üles tähendatud 10. sajandi dokumendis "Burghal Hidage", mis kirjeldab 33 linnuse asukohta ja mehitamise nõudeid, ja mille paigutus kindlustas, et mitte keegi Wessexis ei olnud rohkem kui pika päevatee kaugusel turvalisest kohast. 890. aastatel aitasid need reformid tal minimaalsete kaotustega tõrjuda veel ühe suure taanlaste armee sissetungi, mida aitasid Inglismaal elavad taanlased.

Alfred reformis ka õigussüsteemi, andis välja uue seadustekogu ning võitles teaduse ja hariduse taastamise eest. Ta kogus oma õukonda õpetlasi kogu Inglismaalt ja mujalt Euroopast, ja nende abiga tõlkis hulga ladinakeelseid tekste inglise keelde, tehes enamuse tööd ise, ja juhatas "Anglosaksi kroonika" koostamist. Nende kirjanduslike katsetuste ja Wessexi poliitilise domineerimise tulemusel muutus selle perioodi läänesaksi murre vanainglise kirjakeele standardiks ülejäänud anglosaksi perioodiks ja pärast sedagi.

Taanlaste vallutused hävitasid Northumbria ja East Anglia kuningriigid ja jagasid Mercia pooleks, kus taanlased asusid kirdesse, samas edel jäi Inglise kuningale Ceolwulfile, väidetavalt taanlaste nukule. Kui Ceolwulfi valitsusaeg lõppes, sai tema järglasena "Inglise Mercia" valitsejaks mitte teine kuningas, vaid pelgalt ealdorman Æthelred, kes tunnistas Alfredi ülemvõimu ja abiellus tema tütre Æthelflædiga. Protsess, kuidas see Mercia seisundi muutus aset leidis, on teadmata, kuid see jättis Alfredi ainsaks Inglise kuningaks.

Pärast 890. aastate sissetunge jätkusid Wessexi ja Mercia ründamised taani asunike poolt Inglismaal, ja väikeste taani ülemere rüüsteretkede poolt, kuid need sissetungijad löödi tavaliselt puruks, kuna ei olnud enam suuri sissetunge mandrilt. Jõudude tasakaal kaldus järjekindlalt inglaste kasuks. Aastal 911 ealdorman Æthelred suri, jättes oma lese, Alfredi tütre Æthelflædi Mercia eest vastutama. Alfredi poeg ja järglane Edward Vanem annekteeris siis Londoni, Oxfordi ja ümberkaudsed alad, sealhulgas arvatavasti Middlesexi, Hertfordshire'i, Buckinghamshire'i ja Oxfordshire'i, Mercialt Wessexile. Aastatel 913–918 alistati rea Inglise pealetungidega Mercia ja East Anglia taanlased, tuue kogu Inglismaa Humberist lõunas Edwardi võimu alla. Aastal 918 Æthelflæd suri ja Edward Vanem võttis üle Mercia otsekontrolli, hävitades selle iseseisvuse jäänukid ja kindlustades, et sealt alates oli vaid üks Inglise kuningriik. Aastal 927 vallutas Edwardi järglane Æthelstan Northumbria, võttes esimest korda kogu Inglismaa ühe valitseja võimu alla. Wessexi kuningriik oli seega muutunud Inglismaa kuningriigiks.

Kuigi Wessex oli nüüd tõhusalt liidetud suuremasse kuningriiki, mille see laienemine lõi, nagu teisedki endised kuningriigid, jätkas see mõnda aega erineva identiteediga, mis leidis perioodiliselt uue poliitilise väljenduse. Pärast kuningas Edredi surma aastal 955 jagati Inglismaa tema kahe poja vahel, kus vanem Edwy valitses Wessexis, samas kui Mercia läks tema nooremale vennale Edgarile. Siiski suri Edwy aastal 959 ja kogu Inglismaa läks Edgari kontrolli alla.

Pärast Inglismaa vallutamist Taani kuninga Knudi poolt aastal 1016 rajas see endiste Northumbria, Mercia ja East Anglia kuningriikide baasil krahvkonnad, kuid esialgu haldas Wessexit isiklikult. Mõne aasta pärast rajas ta siiski Wessexi krahvkonna, mis hõlmas kogu Inglismaa Thamesist lõunas, oma Inglise käsilasele Godwinile. Peaaegu 50 aastaks olid selle krahvkonna tohutult rikkad omanikud, esiteks Godwin ja siis tema poeg Harold, kõige võimsamad mehed Inglise poliitikas kuninga järel. Lõpuks, pärast Edward Usutunnistaja surma aastal 1066 sai Harold kuningaks, taasühendades Wessexi krahvkonna krooniga. Uut krahvi enne normannide vallutust Inglismaal ei nimetatud ja kui normanni kuningad kaotasid peagi hilise anglosaksi perioodi suured krahvkonnad, tähistab aasta 1066 Wessexi kui poliitilise üksuse kadumist.

Wessexit sümboliseerib sageli lohe või draakon.

Nii Henry Huntingdonist kui ka Matthew Westminsterist rääkisid kuldsest draakonist, mille olla Burfordi lahingus aastal 752 heisanud läänesaksid. Bayeux' vaip kujutab langenud kuldset draakonit, samuti puna/kuldne/valget draakonit seoses kuningas Harold II surmaga, kes oli eelnevalt olnud Wessexi krahv. Siiski olid draakonistandardid selle aja Euroopas laialdaselt kasutusel, olles tuletatud Rooma kohorti tunnusest, ja pole tõendit, et see tähistab Wessexit.

Tahvel 18. sajandi vitraažist Exeteri toomkirikus näitab, et side draakoni kujutisega Edela-Britannias on dateeritav viktoriaanliku ajastu eelsena. Sellest hoolimata populariseeriti sidet Wessexiga alles 19. sajandil, kõige enam Edward Augustus Freemani kirjutiste kaudu. Siis, kui College of Arms poolt anti aastal 1911 Somerseti krahvkonna volikogule vapp, oli (punane) draakon saanud endise kuningriigi tunnustatud heraldiliseks embleemiks. See pretsedent sai järje aastal 1937, kui vapi sai Wiltshire'i krahvkonna volikogu. Kaks kuldset Wessexi draakonit anti aastal 1950 vapi toetajateks Dorseti krahvkonna volikogule.

Briti armees on lohet kasutatud Wessexi kujutamiseks: 43. (Wessexi) jalaväediviis võttis omaks formeerimismärgi, millel kuldne lohe mustal taustal, ja nii Wessexi brigaad kui ka Wessexi rügemendid kasutasid mütsimärki, mis kujutas heraldilist koletist.

Wessexi ühing on edendanud William Cramptoni loodud lipu kasutamist, mis kujutab heraldilist kuldset lohet punasel taustal. See lisati Ühendkuningriigi lipuregistrisse mais 2011.

Vapi kujundatsid keskaegsed heeroldid Wessexi kuningatele. Need vapid ilmusid käsikirjadesse 13. sajandil.

Väljamõeldud vapid läänesaksi kuningatele on prokronistlikud, kuna heraldika arenes välja alles 12. sajandil, kuigi antud juhul põhines disain tegelikul objektil; muster kuningas Edward Usutunnistaja valitsusaja hõbepenni reversil on selline, nagu tõlgendasid hilisemad heeroldid. Need vapid olid kuningriigi esindajana kasutusel sajandeid pärast nende leiutamist ja "Edward Usutunnistaja vapina" ilmus disain kirikuakendele.

• Wessexi krahv
• Wessexi monarhide loend