Kuuba

Kuuba Vabariik	hispaania República de Cuba
	hispaania República de Cuba
	Kuuba lipp Kuuba vapp
Riigihümn	La Bayamesa
Pealinn	Havanna
Pindala	110 860 km²
Riigikeel	hispaania
Rahvaarv	10 985 974 (2023)
Rahvastikutihedus	99,1 in/km²
President	Miguel Díaz-Canel
Peaminister	Manuel Marrero
Iseseisvus	10. oktoober 1898
SKT	87,133 mld $ (2015)
SKT elaniku kohta	8433 $ (2017)
Valuuta	peeso (CUP) ja Kuuba konverteeritav peeso (CUC)
Ajavöönd	maailmaaeg −5
Tippdomeen	.cu
ROK-i kood	CUB
Telefonikood	53

See artikkel on riigist; saare kohta vaata artiklit Kuuba saar.

Kuuba Trinidad kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja

Kuuba on riik Ladina-Ameerikas. Ta hõlmab suurema osa Kuuba saarest ja seda ümbritsevad väiksemad saared.

Loodus

Pinnamood

Umbes kaht kolmandikku Kuubast hõlmavad künklikud tasandikud. Suurim mäestik on riigi idaosas paiknev Sierra Maestra, kus asub Kuuba kõrgeim tipp Pico Turquino (1974 m).

Kliima

Kuuba kliima on troopiline. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on 21 °C ja juuli keskmine õhutemperatuur 27 °C.

Rahvastik

Riikliku Statistikavalitsuse andmete järgi kasvas Kuuba rahvaarv esimest korda viimase nelja aasta jooksul. 2009. aasta lõpuks elas Kuubal 11 239 000 inimest, neist mehi 5 629 000 ja naisi 5 610 000. 60-aastased ja vanemad moodustavad rahvastikust 17%.^[4]

Imikusuremus oli 2009. aastal 4,8‰, mis koos eelnenud aasta 4,7‰-ga on Kuuba ajaloo madalaim.^[4]

Ajalugu

Kuuba põliselanikud olid aravakkide hulka kuuluvad tainod ja siboneid.

27. oktoobril 1492 avastas Christopher Kolumbus oma esimesel merereisil saared ja Kuubast sai Hispaania koloonia, mida valitses Hispaania kuninga esindajana Havanna kuberner. 1762. aastal kuulus see suurlinn ka põgusalt Suurbritannia kuningriigile, enne kui ta vahetusena Florida eest tagasi saadi. Aastatel 1756–1763 toimunud Seitsmeaastase sõja tulemusel tõid britid kümne kuu jooksul Aafrikast Kuubasse tuhandeid orje. (Hispaanlased ise Aafrikast orje tuua ei saanud, sellega tegelesid peamiselt inglased, prantslased ja hollandlased.) Orje toodi ka hiljem ja tänu neile sai Kuubast üks tähtsamaid suhkrutootjaid 19. sajandil. Kuuba põhilised põllumajandussaadused olid tubakas ja suhkur.

Aastatel 1868–1878 toimunud Kümneaastase sõja tulemusena kaotati orjanduslik kord 1884. aastal ja Kuuba oli eelviimane riik, kus seda tehti (viimane oli Brasiilia).

19. sajandil toimus mitu ülestõusu, mis kasvatasid pinget Hispaania ja USA vahel, mis lõppesid Hispaania-Ameerika sõjaga ja mille tulemusel saavutas Kuuba 1902. aastal iseseisvuse Hispaaniast, kuid jäi USA mõjuvõimu alla; ka Guantánamo laht jäi USA-le. USA mõjuvõim tähendas, et USA-l oli õigus Kuubal oma sõjaväge hoida ja kolm neljandikku suhkrukasvandustest kuulus USA investoritele. Havannast ja Varaderost said turismikeskused koos hulga kasiinode ja striptiisiklubidega.

1902. aastal valiti Kuuba presidendiks Tomás Estrada Palma, kes valitses edukalt neli aastat. Kui ta soovis oma valitsemisaega pikendada, järgnes sellele ülestõus, mis maha suruti. Palma astus tagasi ja USA kuberner Charles Magoon võttis Kuubas võimu üle kuni 1909. aastani. Kuuba järgmised valitud presidendid, kel erilist kohalikku võimu ei olnud, olid José Miguel Gómez (1908–1912), Mario Garcia Menocal (1913–1920) ja Alfredo Zayas (1921–1925).

Esimesest maailmasõjast Kuuba sõdurid otseselt osa ei võtnud, kuid Kuuba kuulutas sõja Saksamaale üks päev pärast USA-d, 7. aprill 1917.

1925. aastal valiti Kuuba presidendiks Gerardo Machado, kes oli tuntud oma natsionalistlike vaadete poolest ja kandis seepärast hüüdnime Troopika-Mussolini. Tema presidendikampaaniat toetasid rahaliselt tuntud USA miljonärid Rockefeller, Guggenheim ja Morgan. Esimesel valitsemispäeval lasi ta oma vastaskandidaadid kas mõrvata või eksiili saata, nende hulgas saatis ta USA-sse eksiili ka oma eelkäija Mario Garcia Menocali. 1933. aastal astus Machado pärast mitut ülestõusu ametist tagasi.

Poole aasta pärast, septembris 1933 toimus Kuuba armees edukas vastuhakk, mille tulemusel sai ülemjuhatajaks Fulgencio Batista. Pärast seda oli Kuubal küll veel mitu riigijuhti, aga tegelik võim oli Batista käes.

1940. aastal toimusid Kuubas presidendivalimised, mille võitis kommunistidega koalitsiooni moodustanud Fulgencio Batista, Grau San Martíni ees. 1944. aastal võitis valimised Grau San Martín, sest põhiseaduse järgi ei saanud Batista uuesti kandideerida ja ta läks elama USA-sse. 1948. aasta presidendivalimised võitis Carlos Prío Socarrás. 1952. aastal pidid toimuma uued valimised, mida Batista oleks soovinud uuesti võita, aga kuna avaliku arvamuse küsitlused ei näidanud talle selleks võimalust, otsustas ta Socarráse 10. märtsil 1952 võimult kõrvaldada, see tal ka õnnestus. Ta moodustas kõikide parteide esindajatest presidendivalimiste nõukogu, kes valis ta kolm kuud enne ametlikke valimisi teist korda presidendiks. Tänu Batista valitsemisele (koos kommunistidega) sai Kuuba populaarseks turistimagnetiks. Havanna oli kalliduselt ja dünaamikalt^[viide?] maailma kolmas linn.^[viide?] Kuna kuubalased olid väsinud korrumpeerunud valitsustest, siis toetasid nad Batistat, kes rajas infrastruktuure ja koolimaju. Hoolimata riigi majanduslikust edust organiseerisid opositsiooniparteid, näiteks Orthodoxo ja Auténtico, 1950. aastatel üliõpilaste osavõtul rahutusi, lõhkasid pomme ja tapsid tsiviilelanikke.

Kuna lõpuks leiti, et ka Batista valitsus on korrumpeerunud ja teeb koostööd maffiaga, kasvas Kuuba kesk- ja kõrgklassi vastuseis valitsusele.

Fidel Castro, kes kuulus parteisse Orthodoxo ja parlamenti, oli üks aktiivsemaid valitsusvastaseid. Ta levitas avaldusi, et Batista valitsus tagasi astuks, sest valimisel oli rikutud valimisprotseduuri. 26. juulil 1953 korraldas Castro ebaõnnestunud rünnaku Moncada kasarmutele Santiago de Cubas, paljud tema sõdurid hukkusid ja Castro mõisteti 15 aastaks vangi.

Havanna, mis oli USA maffiabossi Meyer Lansky võimu all, sai tuntuks kui rahvusvaheline narkootikumide sadam. Batista ja teised poliitikud nautisid kasumeid, mida nad narkootikumiärist ja kasiinodest said. See aga ei meeldinud paljudele kuubalastele ja ameeriklastele. Rahva rahustamiseks kuulutas Batista 1954. aastal välja valimised, kus oli vaid üks ametlik kandidaat – tema ise.

1956. aastal kuulutas Batista valitsus välja amnestia poliitvangidele, kaasa arvatud Castrole. Castro läks eksiili Mehhikosse, kus kohtus Ernesto Che Guevaraga, ja nad organiseerisid Batista valitsuse vastase 26. juuli liikumise. Kui nad 80-mehelise salgaga 1956. aasta detsembris laeval Granma Kuuba edelarannikul maabusid, tapsid valitsusjõud neist enamiku ja Castro põgenes Sierra Maestra mägedesse.

1956. aastal keeldus Batista valimiste korraldamisest ja valimised toimusid 1958. aastal, kui Batista pani ametisse presidendi, kel polnud Kuubal mingit võimu. Batista valitsus kaotas ka USA toetuse ning 1. jaanuar 1959 astus Batista mitme poliitilise rühmituse survel ametist tagasi ja siirdus Dominikaani Vabariiki. Castrost sai Kuuba peaminister.

USA tunnustas kohe Castro valitsust. Castro alustas riigis radikaalseid reforme, natsionaliseerides ettevõtted ja põllumajanduse ning lõpetas USA domineerimise riigis. 1960. aastatel loodi riiki koonduslaagrid, kus oli 1961. aastaks vangistatud kokku 300 000 inimest.^[5]

3. jaanuaril 1961 lõpetas Washington diplomaatilised suhted Kuubaga ja 16. aprill 1961 kuulutas Kuuba end sotsialistlikuks riigiks. Järgmisel päeval saatis USA CIA-s väljaõppe saanud sõdurid Sigade lahte, kus toimus Sigade lahe dessant. Castro valitsuse kukutamine ei õnnestunud ja veebruaris 1962 kuulutas USA välja täieliku kaubandusembargo Kuuba vastu, mis kehtib tänini. USA president Barack Obama siiski tühistas osaliselt piirangud Kuuba suhtes.^[6] 2015. aasta juulis taastasid Washington ja Havanna rohkem kui pool sajandit kestnud vihavaenu järel diplomaatilised suhted. Kuuba arvutuste kohaselt on embargo läinud praegustes hindades maksma ühtekokku 125,8 miljardit dollarit.^[6] Hoolimata embargost on USA aga ikkagi viies riik Kuubasse eksporditavate kaupade mahu poolest.

Raketikriis

Pikemalt artiklis Kuuba kriis

Suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa-tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid ja oktoobris seadis need üles (sihtmärgiks USA). Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president John Kennedy avalduse, milles informeeris USA-d ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba selleks, et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA sõjavägi viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse. Samaga vastas Nõukogude Liit. Tekkis reaalne tuumasõja oht. Mõlema riigi väed olid valmis iga hetk sõjategevust alustama. 28. oktoobril teatas NSV Liit, et toob raketid Kuubast ära. Vastusena sellele lõpetas USA Kuuba blokeerimise ja viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu suunas sihitud raketid. Pärast Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse riigipeade "kuum liin".

Haldusjaotus

Kuuba on halduslikult jaotatud 15 provintsiks ja 1 eriomavalitsuseks:

Artemisa ja Mayabeque provints moodustati 2011. aastal endise La Habana provintsi jagamisel.

Vaata ka

Viited

↑ https://www.cia.gov/the-world-factbook/countries/cuba/summaries/#people-and-society
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
↑ ^4,0 ^4,1 Население Кубы выросло впервые за четыре года РИА Новости, 5.01.2010.
↑ "Kuuba". Communist Crimes. Vaadatud 23.11.2020.
↑ ^6,0 ^6,1 USA embargo on Kuubale maksma läinud 125 miljardit dollarit Postimees, 10. september 2016 (vaadatud 20.11.2016)

Välislingid

Biblioteca Nacional de Cuba José Martí – Kuuba José Martí Rahvusraamatukogu
Wednesday, 28 September 2011, Could tourism be the answer to Cuba's economic woes?

[1] ttps://www.cia.gov/the-world-factbook/countries/cuba/summaries/#people-and-society

[2] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.

[3] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.

[rian-4] 4,0 ^4,1 Население Кубы выросло впервые за четыре года РИА Новости, 5.01.2010.

[5] "Kuuba". Communist Crimes. Vaadatud 23.11.2020.

[embargo-6] 6,0 ^6,1 USA embargo on Kuubale maksma läinud 125 miljardit dollarit Postimees, 10. september 2016 (vaadatud 20.11.2016)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]