Nioobium

Nioobium on keemiline element järjenumbriga 41.

Tal on üks stabiilne isotoop massiarvuga 93.

Omadustelt on nioobium metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 8,57 g/cm³ ja sulamistemperatuur 2477 Celsiuse kraadi. Nioobium on teist tüüpi ülijuht temperatuuril alla 9.2 K.

Nioobiumi avastas Charles Hatchett 1801 kolumbiidimaagis, mille 1750. aastatel esimene Connecticuti kuberner John Winthrop Inglismaale tõi.

Nioobiumi ja talle lähedast tantaali aeti korduvalt segi, kuni 1846. aastal Heinrich Rose ja Jean Charles Galissard de Marignac elemendi uuesti avastasid. Olles Hatchetti tööst teadmatuses, nimetasid nad elemendi tema sarnasuse tõttu tantaaliga nioobiumiks vanakreeka mütoloogia tegelaskuju Niobe järgi, kes oli Tantalose tütar. 1864. aastal sai Christian Blomstrand esimesena puhast nioobiumi nioobiumkloriidi kuumutamisel vesinikus.

Hatchett nimetas elemendi kolumbiumiks (Cb), ent Rahvusvaheline Puhta ja Rakenduskeemia Liit (IUPAC) nimetas alles 1950. aastal pärast sajandipikkust vaidlust 41. elemendi nioobiumiks. See oli teatud mõttes kompromiss, sest euroopa nimetuse eelistamisele nioobiumi puhul vastas ameerika nimetuse eelistamine, kus volframi ingliskeelseks nimetuseks võeti "tungsten". Kõik ameeriklased ei nõustunud sellega ja tänini nimetavad paljud USA metallurgid ja metallitootjad nioobiumi kolumbiumiks.