Koer

See artikkel on kodukoerast; perekonna Canis kohta vaata artiklit Koer (perekond); ansambli kohta vaata artiklit Koer (ansambel); EKL-i ajakirja kohta vaata Koer (ajakiri)[1]; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Koer (täpsustus).

---

See artikkel vajab toimetamist. (September 2008) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Koer
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Koerlased Canidae
Perekond	Koer Canis
Liik	Hunt
Alamliik	Koer
Trinaarne nimetus
Canis lupus familiaris Linné, 1758

Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis familiaris), mille inimesed on kodustanud.

Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 27 000 – 40 000 aastat eKr tõenäoliselt hallhundi (täpsemalt selle Taimõril elanud alamliigi, kuid võimalik, et ka teiste alamliikide) kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena.^[2] Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus. Jahikoertena ning kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes ka karjahoidjatena hakati koeri tõenäoliselt kasutama alles hiljem. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aja jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.^[viide?]

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom.^[viide?] Kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlust mõistma. Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on omane ka oma territooriumi kaitsmine ning märgistamine uriini ja väljaheidetega.

Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine, nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.^[3]

Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neile pühendunud, koonduvad kenneliorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt).^[viide?]

Viimase paarisaja aasta jooksul on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl von Linné jpt) koera põlvnemist uurinud. Koera esiajalooliste vormide uurimisele andis tõuke 1861. aasta Šveitsi ja Triooli kiviaegsete inimasulate väljakaevamine, kust leiti koera jäänuseid. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris).^[4]

Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom).^[5][6] Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad, suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.^[7]

Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40 000 – 100 000 aastat tagasi. Umbes 20 000 aastat tagasi liikusid inimene ja koer mööda Beringia maismaasilda Põhja-Ameerikasse.^[8] Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti abilisena suurulukite küttimisel.^[9]

Kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast omavahel suguluses olevasse tõugrupeeringusse. Enamik tänapäeva koeratõuge on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.^[10]

Eestist leitud vanimad koeraluud pärinevad meie seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Nad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi.^[11]

Erinevused koera ja tema hundist eellase ülesehituse vahel on minimaalsed. Kuigi koerad varieeruvad oma suuruselt ja välimuselt rohkem kui ükski teine imetaja, on nende ehitus alati sama.^[12]

(Sulgudes inimese näidud)

• Kehatemperatuur 37,5–39,0 °C (36,2–37,4 °C), pulsisagedus 100–130 (60–80) lööki minutis
• Vererõhk 110 (120/80) mm Hg, mõõtmiskoht reiearter (kodarluu arter)
• Peaaju mass 100 (1400) g, peaaju massi protsent keha massist 0,22 (2–2,5)
• Organismi keharakkude diploidne kromosoomiarv (2n) 78 (46)
• Nägemine (pilgu vaateulatus) 250–290° (210°)
• Kuulmise ülempiir 100 000 (20 000) Hz
• Keskmine eluiga 10–12 (60–70) aastat, pikim eluiga 34 (rohkem kui 100) aastat
• Tiinuse kestus 2,5 kuud, korraga sündinud poegade arv 2–10^[13][14]

Rekordeid ja fakte laiast maailmast.^[15][16]

Koera kehaehitus peab sobima tema kasutusalaga (urukoerad, karjatavad või püüdvad koerad). Koera kehaehituse tüübiõpetusele pani aluse Norra künoloog Olaf Roig, õpetust arendas edasi soomlane Riitta Aho. Koerad jaotatakse tüüpidesse liikumisviisi ja temperamendi järgi.

1. Traavija – pikema keha ja heade nurkadega, liikuvad koerad. Kestval liikumisel on need koerad vastupidavad (näiteks saksa lambakoer, pikakarvaline kolli, dalmaatsia koer, soome hagijas – tõud, kes karja ajavad; osa jahikoertest).
2. Galopeerija – nelinurkse kehaplaaniga, kõrgejalgsed, mitte nii hästi nurgistunud kui traavija tüüpi koerad. Lühemaajalisel liikumisel väga kiired koerad (dobermann, hurdad, soome püstkõrv – tõud, kellelt nõutakse kiirust).
3. Jõutüüp – ümara kehakujuga, tugevad ja jõulised nn võitluskoerad (inglise buldog – tõud, kellelt nõutakse ainult jõudu).

Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud. Loomulikult on olemas ka segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, bouvier), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa valve- ja karjakoerad).^[17]

Koertel on topeltkasukas, mis koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast kaitsvast pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata. Sügisel vahetatakse õhem suvine karvkate välja pikema ja tihedama talverüü vastu.^[18] Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks basenji on kohanenud soojema kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.^[12]

Sagedamini esinevad karvastiku tüübid on järgmised:

1. karm karvastik – tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea aluskarvaga (foksterjer, šoti hirvekoer);
2. kähar karvastik – väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste kiharatega karvastik (bichon (bichon frisé));
3. lühike/sile karvastik – lühike ja tihe kattekarv, koos aluskarvaga või ilma;
4. pikk karvastik – küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga kattekarv, koos aluskarvaga või ilma.^[19]

Paljusid tõuge on mitmes värvivariandis. Mõne tõu puhul on värvilaikudel praktiline tähendus, paljudel aga teeb just see väike eripära tõust tõu.^[20][21]

Koer on suure kohanemis- ja aklimatiseerumisvõimega ega ole eriti nõudlik pidamistingimuste suhtes. Eestis reguleerib koerapidamist määrus "Lemmikloomade pidamise nõuded".^[22] Kõikidest koerateemalistest raamatutest saab ohtralt juhiseid, kuidas koera pidada ja millega arvestada.

Koreas, Vietnamis ja mõnes Hiina piirkonnas kasvatatakse koeri lihaloomana, kuid ajalooliselt on seda tehtud ka näiteks Euroopas ja Mehhikos. Hinnangute kohaselt süüakse Aasia maades 30 miljonit koera aastas.^[23] Paljudes riikides on koeraliha söömine aga tabu ja müük seadusega keelatud.^[viide?]

Koera nahka kasutavad eriti Põhja-Aasia rahvad karusnahana riietuses. Brasiilias kasutatakse koeranahka cuíca-trummide valmistamiseks. 2009. aastast on Euroopa Liidus koeranahkade import ja nendega kauplemine keelatud.^[24]

Seksuaalset kiindumust koertesse nimetatakse kanidefiiliaks.^[viide?]

Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.^[25]

2007. aastal kanti Eesti Kennelliidu registrisse 4243 koera 158 tõust. Enim registreeriti järgmisi tõuge (sulgudes koerte arv):

1. saksa lambakoer (376)
2. kuldne retriiver (205)
3. labradori retriiver (158)
4. taks, pikakarvaline (145)
5. lääne-siberi laika (133)
6. do-khyi (tiibeti mastif) (120)
7. bernhardiin, pikakarvaline (117)
8. berni alpi karjakoer (108)
9. tšau-tšau (100)
10. alaska malamuut (98)^[26]

Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt 19. sajandi keskpaigas eristatud funktsioonide järgi, siis enamik koeraomanikke peab tänapäeval koera lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on tavaliselt kõige tähtsam argument looma suurus.^[27]

Kääbusspits (Pomeranian) Väikesed koerad Kaaluvahemik alla 10 kg, turjakõrguse vahemik 15–40 cm

Inglise kokkerspanjel Keskmised koerad Kaaluvahemik 10–20 kg, turjakõrguse vahemik 25–70 cm

Saksa lambakoer Suured koerad Kaaluvahemik 20–40 kg, turjakõrguse vahemik 40–80 cm

Bernhardiin Ülisuured koerad Kaaluvahemik üle 40 kg, turjakõrguse vahemik 50–90 cm

Esimene Eesti teadaolev regionaalne aretus jääb 18.–19. sajandisse, mil kohalikest linnukoertest olevat Baltimail tõuaretuseks kasutatud liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Nad olid suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel oli neis koertes rohkesti pointeri verd. Nad olid puhtad seisukoerad.^[28]

1930. aastatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega". Import toimus aga üksikute eksemplaridena ilma kindla kavata ning sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer eesti talukoer kahe alamliigiga.

1. Valve- ja õuekoer muri. Punane kuni pruunikas, mitte väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati lapi koera ja ungari kuwass'iga.
2. Karjakoer krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks kasutati šoti lambakoeri.^[29][30] Aretus jäi pärast sõda soiku.^[viide?]

Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer – eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 1930. aastatel, mil meil keelati jahipidamises kõrgemate kui 45 cm kõrguste koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947–1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), šveitsi hagijas (Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), luzerni hagijas (Luzernen laufhund) ja berni hagijas (Dreifarbiger Berner Laufhund)), kellest valiti tõu aretamiseks kõlblikud koerad. Korraldati näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. 1954. aastal kinnitati tõustandard.^[31][32] Praegu Eestis kehtiva tõustandardi on Eesti Kennelliit kinnitanud 8. novembril 2007.^[33]

Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist aretustööd ja valikut nii koerte funktsioonis kui ka välimuses. Tõug on seega tüübilt nii stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid. Aastasadade jooksul toimuvad aeglased muutused ka tõu sees. Need muutused on tingitud keskkonnast (ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt karvkate) ja nõuetest, mille esitab ühiskond koertele ja nende funktsioonidele.^[34] Hea näide on puudel: 16. sajandi Prantsusmaa jämedakoelisest ja mitte kuigi suursugusest jahikoerast on kujunenud elegantne ja väga dekoratiivne seltsikoer.^[35]

Esialgu aretati koeri konkreetseks otstarbeks, näiteks kodu kaitsmiseks, karja valvamiseks või jahtimiseks. Inimesed tegid niisuguseid valikuid, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koeraaretusse uue suuna, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti.^[36] Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja muude vaimsete vajaduste rahuldamiseks.^[37] 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte pidamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline.^[36] Samasse aega jääb ka kennelklubide asutamine ning tõugude klassifikatsioonisüsteemi ja esimeste tõustandardite loomine.^[viide?]

Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on kantud Eesti Kennelliidu tõuraamaturegistrisse.^[viide?]

Aretamise käigus rõhutati koerte füüsilisi omadusi, et nad tuleksid oma tööga paremini toime, ning sellest arenesid välja hästi eristatavad koeratüübid, mis klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene kennelklubi ((British) Kennel Club) loodi Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseeriti praktilisel alusel: jälje- (Hound g.), linnu- (Gundog g.), töökoerad (Working g.) ja terjerid (Terrier g.). Klassifikatsioonist jäi välja suur hulk koeri, mistõttu on kennelklubil veel kaks kategooriat: kääbuskoerad (Toys), kriteeriumiks suurus, mitte rakendus, ning tarbekoerad (Utility g.), valik suurepäraseid tõuge, enamik võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis (American Kennel Club) kehtiv klassifikatsioon peegeldab mõningal määral Suurbritannia jaotust.^[viide?]

Mandri-Euroopas asutatud Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (Federation Cynologique Internationale) jagab koerad täpsematesse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest rakendusaladest:^[38][39]

• FCI rühm 1. Lamba- ja karjakoerad
  • Alarühm 1. Lambakoerad
  • Alarühm 2. Karjakoerad
• FCI rühm 2. Mastifid, molossid, pinšerid, šnautserid, šveitsi mägi- ja karjakoerad
  • Alarühm 1. Pinšerid ja šnautserid
  • Alarühm 2. Molossid
  • Alarühm 3. Šveitsi alpi karjakoerad
  • Alarühm 4. Ameerika akita
• FCI rühm 3. Terjerid
  • Alarühm 1. Kõrgejalgsed terjerid
  • Alarühm 2. Madalajalgsed terjerid
  • Alarühm 3. Bull-tüüpi terjerid
  • Alarühm 4. Kääbusterjerid
• FCI rühm 4. Taksid
• FCI rühm 5. Spitsid, algupärased tõud
  • Alarühm 1. Põhjamaised kelgukoerad
  • Alarühm 2. Põhjamaised jahikoerad
  • Alarühm 3. Põhjamaised valve- ja karjakoerad
  • Alarühm 4. Euroopa spitsid
  • Alarühm 5. Aasia spitsid ja sugulastõud
  • Alarühm 6. Algupärased koerad
  • Alarühm 7. Algupärased jahikoerad
  • Alarühm 8. Algupärased hariselgsed jahikoerad
• FCI rühm 6. Hagijad, jäljekoerad ja nende sugulased
  • Alarühm 1. Hagijad
    • 1.1. Suured hagijad
    • 1.2. Keskmised hagijad
    • 1.3. Väikesed hagijad
  • Alarühm 2. Verejäljekoerad
  • Alarühm 3. Sugulastõud
• FCI rühm 7. Seisukoerad
  • Alarühm 1. Kontinentaalsed seisukoerad
    • 1.1. Kontinentaalsed linnukoerad
    • 1.2. Spanjeli tüüpi
    • 1.3. Grifooni tüüpi
  • Alarühm 2. Briti ja Iiri seisukoerad
• FCI rühm 8. Retriiverid, linde lendu ajavad koerad ja veekoerad
  • Alarühm 1. Retriiverid
  • Alarühm 2. Linde lendu ajavad koerad
  • Alarühm 3. Veekoerad
• FCI rühm 9. Seltsi- ja kääbuskoerad (kaaslased ja sülekoerad)
  • Alarühm 1. Bichon'id ja sugulastõud
    • 1.1. Bichon'id
    • 1.2. Coton de Tuléar
    • 1.3. Lõvikoerake
  • Alarühm 2. Puudlid
  • Alarühm 3. Belgia kääbustõud
    • 3.1. Grifoonid
    • 3.2. Väike brabandi grifoon
  • Alarühm 4. Karvutud koerad
  • Alarühm 5. Tiibeti tõud
  • Alarühm 6. Chihuahua
  • Alarühm 7. Inglise kääbusspanjelid
  • Alarühm 8. Jaapani spanjel ja Pekingi koer
  • Alarühm 9. Kontinentaalsed kääbusspanjelid
  • Alarühm 10. Kromfrohlandi koer
  • Alarühm 11. Kääbusmolossid
• FCI rühm 10. Nägemise abil jahti pidavad hurdad
  • Alarühm 1. Pikakarvalised hurdad
  • Alarühm 2. Karmikarvalised hurdad
  • Alarühm 3. Lühikarvalised hurdad

Kuigi see loetelu on eelmisest põhjalikum ja kirjeldab koerte rakendusvõimalusi, ei kajasta see ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.^[40][41]

Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk tõustandarditel. See on koerakasvatajale ja kohtunikele kohustuslik, selle sisu respekteeritakse ning sihte ja pürgimusi järgitakse.^[42] Tõustandardis kirjeldatakse detailselt, milline peab koer välja nägema, et olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on kenneliorganisatsioon, millel on õigus koostada tõustandardit.^[43] Eesti on tõustandardi kirjutanud eesti hagijale.^[viide?]

Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas peaaegu kogu Soome Karjala ala anastas, sai see kodumaaks sadadele karjala karukoertele, kes hiljem nimetati ümber vene-euroopa laikadeks.^[44]

19. sajandi lõpupoole hakkas välja kujunema nüüdisaegne koeraharrastus. Juba varem olid aretajad hakanud koonduma klubidesse, et tõuge kaitsta ja säilitada. Ajapikku jõuti arusaamisele, et üleriigilistest organisatsioonidest võiks kasu olla, ning asuti moodustama rahvuslikke kennelliite.^[viide?]

Rahvuslikest kennelliitudest on vanim The Kennel Club ehk Suurbritannia Kennelklubi. See asutati juba 1873. aastal ning on tegutsemisaja jooksul avaldanud suurt mõju rahvusvahelisele künoloogilisele tegevusele. 19. sajandi lõpuks lisandusid USA-s American Kennel Club, Prantsusmaal Société Centrale Canine ja Belgias Société Royale Saint-Hubert, Hollandis Raad van Beheer op Kynologisch Gebied in Nederland, Saksamaal Kartell für das Deutsche Hundewesen en und Die Delegierten Kommission ja Austrias Österreichischer Kynologenverband. Põhjamaades alustasid 1889. aastal koos Soome Finska Kennelklubben / Suomen Kennelklubin ja Rootsi Svenska kennelklubben. Enne II maailmasõda oli peaaegu kõigis Euroopa riikides oma künoloogiline keskorganisatsioon.^[viide?]

1912. aastal loodi Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (Fédération Cynologique Internationale (FCI)), millesse kuulusid esmajoones Euroopa riigid. FCI koordineerib rahvuslike organisatsioonide tööd.^[45]

Järjekindlat ja ratsionaalset tõukoerte (peamiselt jahikoerte) importi ning aretust hakkasid siinsed suurmaapidajad harrastama 19. sajandi lõpupoole. Jahikoeri imporditi Inglismaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Imporditud tõugudest on teada hurdad, hagijad e brakid (siin tunti neid jänesekoerte nime all). Rebase- ja mägraurgudes kasutati mägrikud e taksikoeri ja basseekoeri.^[46]

Kuna põhilise osa tõukoertest moodustasid jahikoerad, toimus tõukoertega seotud organiseeritud tegevus esialgu Eestimaa Jahisõprade Seltsis (Estländischen Verein von Liebhabern der Jagd), mille 1891. aasta põhikirjas oli punkt nii jahimeetodite kui ka jahiks vajalike koeratõugude parandamise kohta.^[viide?]

1897. aasta märtsi Eestimaa Jahisõprade Seltsi peakoosolekul koostati ametlik programm 20.–22. mail Riias toimuvaks esimeseks Balti kõigi koeratõugude (v.a taskukoerad) näituseks. Selle näituse ajal tuldi mõttele ellu kutsuda Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Selts (Baltischen Verein von Lieberhaben reinblütiger Hunde). Selts keskendus tõuaretuses jahi- ja valvekoertele.^[47][48]

Teiste maade eeskujul asutati 23. juulil 1929 Eesti Kennelklubi (EKK). Esimene koertenäitus oli 24. ja 25. mail Tallinnas Gonsiori tänava maneežis. Selliseid tõukoerte näitusi korraldati igal kevadel Tallinnas ning kaks korda (1935. ja 1937. aastal) ka Tartus.^[viide?]

Klubi loomise järel hakkas Eesti Kennelklubi koostama "Koerte tõuraamatut" (I osa nr 1–200 koeraga (1934. aasta) ja II osa nr 201–400 koeraga (1939. aasta)). Tõuraamatusse registreeriti 18 koeratõugu, kuid tegelikult oli neid rohkem.^[viide?]

1930. aastate lõpuks oli EKK rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatud ning sai kutseid kõikidele rahvusvahelistele künoloogide kongressidele, samuti vahetas ta paljude välismaa klubidega auhindu, tõuraamatuid, reegleid jne. EKK võeti vastu ka Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu (varem oli liitunud üle 300 ühingu). Hea läbikäimine oli Soome, Läti, Prantsusmaa, Austria, Rumeenia, Itaalia, Hispaania jt analoogsete klubidega.^[49][50]

Pärast II maailmasõda üritasid endised Eesti Kennelklubi liikmed oma tegevust aktiveerida ja asutasid Eesti Tõukoerte Kasvatajate Ühingu (1944–1955). Ühingu aktivasse võib kanda Eesti ainsa omamaise koeratõu – eesti hagija – lõpliku formeerimise.^[32]

Nõukogude perioodil jagunes koerakasvatustöö kahe organisatsiooni vahel. Jahikoerte kasvatust ja tõuaretust suunati Eesti NSV Künoloogide Nõukogust, mis asus Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi alluvuses. Teenistus- ja dekoratiivkoerte tööd juhtis Eesti Vabariiklik ALMAVÜ^[51] Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi.^[52]

1982. aasta mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu.^[53]

Eesti koerakasvatajate sidemed lääneriikide koerakasvatajatega tihenesid 1980. aastatel. Need sidemed tähendasid enamasti aretusmaterjali ja tõuteabe hankimist. Aretusisendeid saadi vahetuskaubana, peamiselt pakuti vastu Eestis sündinud kutsikaid.^[viide?]

1989. aasta juulis toimus Tallinna merepäevade raames Pirita jõekäärus koertenäitus, mille korraldasid aktivistid Eesti koerakasvatajate organisatsioonidest. Näitus päädis koosviibimisega, millest võtsid osa Soome Kennelliidu esindajad Kari Järvinen ja Hans Lehtinen, kes informeerisid, et FCI on andnud Soome Kennelliidule ülesande hinnata 1989. aasta augustiks tõukoerte alal tehtavat tööd NSV Liidus. Hinnang sisaldas palju negatiivset. Peamised puudused olid seotud ühtse keskorganisatsiooniga, mida võiks usaldada koostööpartnerina. Näitust korraldanud aktiiv võttis eesmärgi ellu kutsuda Eesti Kennelliit (EKL). Asutamiskongress toimus 9. detsembril 1989. Esimene rahvusvaheline näitus (CACIB) korraldati 1993. aasta mais. Alates 1999. aastast on Eesti FCI täisliige.^[54]

Leidub hulk koerte tegevusalasid, millest koer rõõmu tunneb ja mille juures omanikul on võimalus kohata teisi samasuguste huvidega inimesi.^[viide?]

1. Eesti rahvuslikud koolitusalad

• Kuulekuskoolitus (KK)
• Põllujäljekatse (PJK)

2. Rahvusvahelised töökatsed, eksamid ja võistlused

• Rahvusvaheline teenistuskoerte eksam
  • Internationale Prüfungsordnung (IPO)
  • Schutzhunddienzt (SchH) / Vielseitigkeitsprüfung (VPG)
• Jäljekoerte eksam / Fährtenhunde (FH)
• Sõnakuulelikkus (SK)
• Ühiskonnakõlblikkuse test / Begleitungshund (BH)
• Vastupidavuskatse / Ausdauerprüfung (AD)
• Agility, takistusriba läbimine
• Koertenäitus
• Hurtade maastikujooks

• Koer: tõud, pidamine, tervishoid ja haigused. Gabriele Tehver. Tallinn: Agronoom, 1937
• Jahikoera kasvataja ABC / Eesti NSV Jahimeeste Selts, Eesti NSV Agrotööstuskoondis, info- ja juurutusvalitsus. Tallinn: Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus, 1983
• Koer: [käsiraamat] / Albert Essenson, E. Joosepson, K. Kadarik ... [jt.]; [koostanud A. Essenson]. Tallinn: Valgus, 1985
• Jahiraamat / koostanud Tiit Randveer; [toimetajad Helja Rauk, Anu Sillaots ja Arvi Tampuu; eessõna: Mario Sootna]. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004
• Maailma koerad / Carl-Johan Adlercreutz; fotod: Johan Adlercreutz; [rootsi keelest tõlkinud Helju Kallus ja Allar Sooneste]. Tallinn: Sinisukk, 2004
• Eesti koerte atlas / [sisutoimetaja Aire-Piret Pärn] Tallinn: Pegasus, 2005
• Koeraomaniku käsiraamat / Bruce Fogle; inglise keelest tõlkinud Kaire Kotsalainen. Tallinn: Varrak, 2005
• Koeratõugude piibel: täielik teave afganistani hurdast yorkshire'i terjerini / Joan Palmer; [inglise keelest tõlkinud Allar Sooneste]. Tallinn: Sinisukk, 2006
• Eesti Kennelliidu aastaraamat 2006 / koostaja Indrek Lundava. Tallinn: Eesti Kennelliit, 2007
• Koerad / Bruce Fogle; inglise keelest tõlkinud Kaire Kotsalainen; [toimetanud Helen Kõrgesaar]. Tallinn: Varrak, 2007
• Kui võtad koera: algaja koeraomaniku käsiraamat / Ulla Barvefjord; [rootsi keelest tõlkinud Joosep Vimm; toimetanud Aime Kons]; pildid: Eivor Rasehorn. Tallinn: Ilo, 2007
• Sõber koer ja tema tervis / Kirke Ert, Katrin Mägi; [illustreerijad Kristel Kaerma ja Jüri Valkonen; kujundaja Külliki Kristianson]. Tallinn: Pilgrim, 2007
• Valige endale õige koer: raamat, mis aitab leida sobiva koeratõu / Charlotte Swanstein; [rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste; toimetanud Reet Piik]; fotod: Per Undén. Tallinn: Sinisukk, 2007

• Koer: Eesti Kennelliidu väljaanne / toimetaja Vilve Roosioks. Tallinn: Eesti Kennelliit, 1992 – veebiväljaanne
• Eesti Jahimees: jahindus- ja loodusajakiri: Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne / peatoimetaja Ülo Kraan. Tallinn: EJS, 2001 – veebiväljaanne
• Lemmik: loomaajakiri kõigile / MTÜ Lemmikloom; peatoimetaja Kaie Päike. Tartu: Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus, 2003 – veebiväljaanne

Vikisõnastiku artikkel: koer

Tsitaadid Vikitsitaatides: Koer

• Lassen, B.; Jokelainen, P. (2016). "Survey of the Presence of Toxocara spp. Eggs in Dog Feces in Tartu, Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 16 (3): 212–214. DOI:10.1089/vbz.2015.1895. ISSN 1530-3667. PMID 26854385.
• Jokelainen, P.; Mõtsküla F, P.; Heikkinen, P.; Ülevaino, E.; Oksanen, A.; Lassen, B. (2016). "Dirofilaria repens Microfilaremia in Three Dogs in Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 16 (2): 136–138. DOI:10.1089/vbz.2015.1833. PMID 26789635.
• "Koerajuht: Eesti lemmikloomakultuur on Euroopast 20 aastat maas" ERR Novaator, 7. oktoober 2022