Agatha Christie

Tsitaadid väljaandest: Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, toimetanud ja luuletused tõlkinud Helve Võsamäe, Tallinn: Sinisukk, 1996

• Me ei tunne kunagi kogu oma mina, kuigi mõnikord, vilksamisi, tunnetame oma tõelist mina. Ma ise arvan, et mälestused kujutavadki endast neid hetki, olgu või näiliselt tähtsusetuid, mis lasevad näha inimese sisimat olemust, inimest kõige tõelisemalt tema endana.

Täna olen ma seesama inimene, kes omal ajal see tõsine rippuvatesse rullidesse keeratud kiharatega linalakk tüdrukuke. Koda, kus see vaim elutseb, kasvab ja arendab välja instinktid, maitsed, tunded ning vaimsed võimed, aga mina ise, tõeline Agatha, olen jäänud ikka sellekssamaks. Ma ei tunne kogu Agathat. Kogu Agathat tunneb vist ainult Jumal. (lk 9)

• Kunagi nägin üht vana hiina rullraamatut, mis mulle väga meeldis. Seal kujutati puu all istuvat vanameest kassikangast kudumas. Selle nimi oli "Vanamees nautimas tegevusetuse mõnusid". See pole mul kunagi meelest läinud. (lk 10)
• Üks kõige suurepärasemaid vedamisi inimese elus on õnnelik lapsepõlv. (lk 11)
• Ühel päeval kuulis ema pealt, kuidas üks meile külla sõitnud laps ütles põlglikult söögitoa teenijannale: "Teie olete ju tühipaljas teenija!" ja ema noomis ta otsekohe läbi.

"Et ma sind enam kunagi ei kuuleks teenijaga niimoodi rääkivat. Teenijaid tuleb kohelda suurima viisakusega. Nad teevad kvalifitseeritud tööd, millega sina ilma pikaajalise väljaõppeta ise üldse toime ei tuleks. Ja pea seda meeles, et nad ei saa sulle samaga vastata. Sa pead alati olema viisakas inimeste vastu, kelle seisund ei luba neil olla sinu vastu jäme. Kui sina oled ebaviisakas, siis nad põlgavad sind, ja täie õigusega, sest sina pole käitunud daamina." (lk 29)

• ... daam ei söö taldrikut kunagi viimse palani tühjaks; ära kunagi joo, kui sul on toit suus; pea meeles, et kunagi ei või kirjale kleepida kahte poolepennist marki, kui see just ei ole kaupmehele saadetav arve. Ja veel: kui lähed rongiga reisima, pane selga puhas aluspesu juhuks, kui peaks juhtuma rongiõnnetus. (lk 29-30)
• See väike neljanurgeline muruplats, mida ümbritsevad kõrgele alusele poogitud roosipuud, ei paistagi mulle väike. See oli jälle omaette maailm. Kõige tähtsamad olid siin roosid. Närtsinud õied lõigati iga päev kääridega maha, teisi roose lõigati tuppa toomiseks ja pandi paljudesse väikestesse vaasidesse. Vanaema oli oma rooside üle üüratult uhke, olles veendunud, et nende suurus ja ilu oli kõik saavutatud "tänu ööpottidele, mu kallis. Magamistoa väetis — miski ei anna sellega võrrelda! Kellelgi teisel ei ole niisuguseid roose, nagu minul." (lk 41)
• Minusse suhtuti alati heatahtlikult kui perekonna "pika antenniga" liikmesse. Ema ja õde olid ebatavaliselt kiire reaktsiooniga, mina ei suutnud nendega kunagi sammu pidada. Ma olin ka kidakeelne. Mul oli alati raske oma mõtteid väljendada.

"Agatha on nii kohutavalt aeglane!" kurdeti alati. See oli täitsa tõsi, ma teadsin seda ja võtsin selle omaks. See ei teinud mulle muret ega kurvastanud mind. Olin leppinud sellega, et mina olin alati see aeglane. Ma olin juba üle kahekümne aasta vana, kui taipasin, et mu kodus oli püstitatud latt ebatavaliselt kõrgele, et tegelikult olin ma niisama kiire või kiiremgi, kui inimesed keskmiselt. Kidakeelseks jään ma alati. See on arvatavasti üks põhjusi, miks minust on saanud kirjanik. (lk 48)

• Tolle aja romantilisse elukäsitlusse kuulusid varane surm ja invaliidsus niisama loomuliku osana, nagu tänapäeval näib olevat vastupidavus. Nagu mina olen aru saanud, mitte ükski noor naisolevus tollal ei oleks eluilmaski tunnistanud, et tal on tugev tervis. Tädi-Vanaema tavatses mulle ikka ilmse rahuloluga jutustada, kui põdura tervisega ta lapsena oli olnud, nii et "keegi ei lootnudki, et ma täisikka jõudmiseni elan." (lk 49)
• Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt psühhiaatri töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, hääbumise ja suure algustähega Romantika sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindudnud abikaasa osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid kannatlikkust ja leebust, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)
• Ainult paar aastat tagasi jälgisin Nimrudis ühel künkal seistes vana araablast, kes peotäie kivide ja linguga kaitses viljapõldu röövlindude hordide eest. Nähes, kui täpselt ta sihtis ja kui surmav ta relv oli, taipasin korraga esimest korda, et Koljatil ei olnud võidulootust. Taavet oli juba algusest peale paremal positsioonil — mees kauglaskerelvaga mehe vastu, kellel seda polnud. Mitte niivõrd väike mees suure vastu, kui ajud musklite vastu. (lk 52)
• Üht ema sõbrannat, kedagi preili Towerit, mäletan peamiselt sellepärast, et nägin kurja vaeva temast eemale hoidumiseks. Tal olid mustad kulmud ja tohutu suured valged hambad, ja ma mõtlesin endamisi, et ta näeb välja justkui hunt. Tal oli kombeks mind kinni krahmata, ägedasti musitada ja hüüda: "Võiksin su ära süüa!" Kartsin tõesti, et ta sööbki. Eluaeg olen hoolikalt hoidunud oma kallistusi ja suudlusi lastele peale surumast, kui nad selleks ise valmidust ei avalda. Vaesed väikesed ei saa ju end kaitsta. (lk 52)
• Jõudsime välja ühe aasa juurde, mis oli lausa nagu kuldsete tulilillede meri. Käisime seal päris tihti — seda ma mäletan. Ma ei tea, kas see mälestus pärineb esimesest käigust või mõnest hilisemast ajast, kuid mäletan ja tunnen selgesti, kui ilus see oli. Mulle tundub, et ma pole enam kunagi näinud sellist tulililleaasa. Olen küll näinud aasu, kus kasvab mõningaid tulililli, kuid see on ka kõik. Aga suur varasuvine aas üleni täis kuldseid tulililli on tõesti midagi vaatamisväärset. See lummas mind siis, ja see lummab mind veel praegugi. (lk 66)
• See on veider, kuid ainult siis, kui näete mõnd inimest naeruväärses olukorras, saate aru, kui väga armas ta teile on! Igaüks võib inimest imetleda sellepärast, et ta on ilus või huvitav või võluv, kuid see seebimull läheb kohe lõhki, kui temas ilmneb midagi naeruväärset. Minu nõuanne kõigile noortele neiudele, kes kavatsevad abielluda: "Kujutage nüüd ette, et mehel on kohutav nohu, ta räägib läbi nina segaselt hääldades, ta muudkui aevastab ja silmad jooksevad vett. Mis tunded teil siis tema vastu on?"

Tegelikult on see hea proovikivi. Abikaasa armastuses peab minu arvates olema hellus, kiindumus, mis ei hooli nohust ega käitumise iseärasustest. Kirge võib pidada enesestmõistetavaks. (lk 67)

• "Kõik on hästi," ütles ta, "aga sa ei tohi teha niisuguseid hirmsaid nägusid."

"Nägusid?" küsisin.

"Jah, just. Muudkui tegid nägusid ja vahtisid mulle otsa. Mademoiselle Mauhourat nägi ju väga hästi, et sa tahad temast lahti saada."

Olin õnnetu. Ma polnud tahtnud ebaviisakas olla.

"Aga, emme," ütlesin ma, "ma ei teinud ju prantsuse nägusid. Need olid inglise näod." (lk 76-77)

• Omapead jäetuna olin pai, viisakas, sõnakuulelik laps, kuid teiste laste hulgas olin varmas iga üleannetust kaasa tegema. Eriti põrguks tegime me kolmekesi vaeste kelnerite elu enne lõunat hotelli söögisaalis. Ühel õhtul vahetasime kõigis soolatoosides soola suhkru vastu. Teinekord jälle lõikasime apelsinikoorest välja sea kujutised ja just enne, kui kellahelin söögiaega kuulutas, panime ühe iga sööja taldrikule. (lk 77)
• Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka orgu väikese raudtee ja metsaste nõlvadega, ja kõrgeid künkaid. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suvepuhkuse veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul mälus püsib. Sa ei näe seda enam sellesama pilguga — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..."

Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled õnnelik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86)

• Inimesel on vist veres nautida matuseid ja matusetavasid. Ja tõepoolest, kus oleks praegu arheoloogia, kui inimloomuses poleks seda joont? (lk 95)
• Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud. (lk 98)
• Aga kogu aeg ei saanud mängida ainult meeldivaid viise; hulgaliselt tuli ka õppida Czerny etüüde, mis mind hoopiski nii ei innustanud, aga Fräulein Uder ei sallinud mingit pirtsutamist. "Hea alus peab sul olema," seletas ta. "Neid etüüde on tõepoolest tarvis, nad on hädavajalikud. Meloodiad, jah, need on ilusad kaunistused, nad on nagu lilled, nad õitsevad ja siis pudenevad kroonlehed maha, aga sinul on tarvis juuri, tugevaid juuri ja lehti."

Niisiis omandasin rohkesti tugevaid juuri ja lehti ning vahetevahel ka mõne õiekese, ja tõenäoliselt olin mina oma tulemustega rohkem rahul kui teised majalised, kellele nii palju harjutamist muutus mõnevõrra rõhuvaks. (lk 108)

• Kuulnud pealt jutukatkeid, mis mulle tundusid dramaatiliselt tähtsatena, tõttasin trepist üles ja teatasin Mariele Victoria aegsete lugude parimas maneeris, et oleme laostunud. Marie'd ei paistnudki see nii väga kurvastavat, nagu ma temalt oleksin oodanud. Kuid ilmselt oli ta siiski pidanud viisakaks kaastunnet avaldada, sest ema tuli üpris nördinult minu juurde.

"Tõepoolest, Agatha, sa ei tohi asju liialdatult edasi rääkida. Me pole sugugi laostunud. Oleme praegu lihtsalt pisut kitsikuses ja peame elama kokkuhoidlikult."

"Ei olegi laostunud?" küsisin sügavas meelehärmis.

"Ei ole laostunud," ütles ema kindlalt.

Pean möönma, et olin pettunud. Paljudes raamatutes, mida olin lugenud, tuli sageli laostumist ette, ja sellesse suhtuti nii, nagu sel puhul tarvis — tõsiselt. Ähvardatakse endale kuul pähe lasta, kangelanna lahkub rikkast majast räbalates, ja nii edasi. (lk 112)

• Ma ei usu, et leiutamine sai alguse vajadusest — minu arvates on leiutamise otseseks põhjuseks tegevusetus, võibolla ka laiskus. Et vähema vaevaga läbi ajada. See ongi see suur saladus, mis on toonud meid läbi aegade sadade tuhandete aastate jooksul, teinud tulekivi küljest kildude tagujast nõudepesumasina sisselülitaja. (lk 143)
• On kurb, et pärast seda, kui olime end nii targasti maksma pannud "õrnema soona", oleme nüüd laias laastus võrdses seisundis primitiivsete suguharude naistega, kes rühmavad päev otsa põllul tööd teha, kombivad maha miile, et korjata kütteks kaameliastelt, ja rännakul uude asukohta kannavad kõiki potte, panne ja muid majapidamistarbeid oma pealael, kusjuures uhkesti ehitud mees rühib väledasti ees, kandmata mingit koormat, välja arvatud üks tapariist oma naiste kaitsmiseks. (lk 143)
• Suplusmasin peatus niisama äkitselt, nagu oli liikuma hakanud. Siis võis jätkata lahtiriietumist ja panna selga supelkleit. See oli harilikult tumesinisest või mustast alpakast hulga volangide, satside ja kroogetega inetu ürp, mis ulatus tublisti allapoole põlvi ja kattis küünarnukke. (lk 156)
• Torbay Jahtklubi asus üleval Tuletorni Terrassil just daamide supluspaiga kohal. Kui rand jäi klubi akendest vaadates sündsalt varju, siis meri parve ümbruses paistis ära, ja isa jutu järgi veetsid paljud härrad aega, nautides läbi teatribinokli vaatepilti naisefiguuridest, keda nad lootsid peaaegu alasti näha! Ma ei usu, et nendes vormitutes ürpides oleksime eriti seksikad välja näinud. Meeste supluspaik asus kaldal tükk maad eemal. Seal võisid härrad oma nappides kolmnurksetes supelpükstes meelt lahutada nii palju, kui süda kutsus, ilma et ühegi naisterahva silm neid kuskilt jälgida oleks saanud. Ometi olid ajad muutumas: kogu Inglismaal oli juba hakatud lubama meeste ja naiste koos suplemist.

Esimene asi, mida koos suplemine kaasa tõi, oli see, et tuli hakata hoopis rohkem riideid selga panema. Isegi prantslannad olid alati supelnud sukis, et patuseid paljaid sääri poleks näha. Ma ei kahtle, et nad oskasid end katta kaelast randmeteni oma loomupärase prantsuse elegantsiga ja kaunist säärejooksu esile tõstvate ilusate siidsukkadega nägid nad välja hoopis patusemalt ahvatlevad kui siis, kui neil oleks seljas olnud briti vana hea kroogitud alpakast lühikese seelikuga supelkleit. (lk 156-157)

• Täiesti ootamatult kukkus ta [matemaatikaõpetaja] ühel päeval (vist keset aritmeetikatundi) rääkima elust ja usust. "Kõik teie," ütles ta, "iga viimane kui üks teist — elate kunagi läbi ajajärgu, mil tunnete meeleheidet. Kui te kunagi meeleheidet ei tunne, siis te ei tea, mis tähendab olla kristlane, te pole saanud kristlaseks ega elanud kristlikku elu. Et olla kristlane, peate olema valmis võtma vastu samasugust elu, mida Kristus elas; peate rõõmu tundma nii, nagu tema tundis rõõmu; olema niisama õnnelikud, nagu tema oli Kaana pulmas, saama tunda rahu ja õnne, mida toob allumine Jumalale ja Jumala tahtele. Aga te peate ka tunda saama, nagu temagi, mis tähendab olla üksinda Keetsemane aias, tundma, et kõik sõbrad on teid hüljanud, et need, keda te armastate ja usaldate, on teist ära pööranud, ja et ka Jumal ise on teid maha jätnud. Siis hoidke kinni usust, et see ei ole veel lõpp. Kui te armastate, siis saate kannatust tunda, ja kui te ei armasta, siis ei tunne te kristliku elu tähendust."

Seejärel pöördus ta oma tavalise tarmukusega uuesti liitintressi ülesannete juurde, kuid on imelik, et need vähesed laused on mulle meelde sööbinud rohkem kui ükski jutlus, mida ma eales olen kuulnud. (lk 164)

• Suurim õnnistus kirjaniku töös on see, et teed seda omaette olles ja millal ise tahad. See võib sind vaevata, olla tülikas, põhjustada peavalu; sa võid peaaegu hulluks minna, püüdes sündmustikku soovikohaselt ja samal ajal mõistlikult paika panna; aga sa ei pea rahva ees seistes end lolliks tegema. (lk 169)
• Minu arvates juhtub sageli, et kui sina pole noormehest sisse võetud, kuid tema sinust on, siis ei tule ta sinu jaoks üldse arvesse, sest armunud mehed oskavad alati välja näha nagu pisut haiged lambad. Kui tütarlaps on sellisest mehest sisse võetud, siis see väljanägemine on tüdrukule meelitav ja ta ei pane seda mehele pahaks; kui tütarlaps aga tema vastu huvi ei tunne, siis heidab ta mehe lihtsalt oma peast välja. See on üks näide sellest, kui ülekohtune võib elu olla. Naised teeb armumine kümme korda ilusamaks kui muidu: nende silmad säravad, põsed õhetavad, juuksedki omandavad erilise kuma; vesteldes muutuvad nad palju vaimukamaks ja sädelevamaks. Teised mehed, kes neid varem tähelegi ei pannud, hakkavad neid nüüd vaatama. (lk 192)
• Vist miski pole mulle elus nii suurt pettumust valmistanud, kui see, et lennukist sai tavaline liiklusvahend. Algusaegadel oli see unistuslik nagu linnu lend — joovastav sööst läbi õhu. Kuid nüüd, kui mõtlen, kui tüütu on istuda lennukisse ja lennata Londonist Pärsiasse, Londonist Bermudale, Londonist Jaapanisse — kas saab olla veel midagi proosalisemat? Tihedalt reisijaid täis kitsaste istmetega kast, aknast paistmas peamiselt lennuki tiivad ja kere, ja all vatitaolised pilved. Kui näedki maad, siis on see lame nagu maakaart. Oo jaa, illusioon on täielikult purunenud. (lk 245)
• Kui kõrvalises Serbias üks ertshertsog mõrvati, paistis see väga kauge sündmusena, mis meile põrmugi korda ei lähe. Lõppude-lõpuks, Balkanil mõrvati alatasa keegi. Et see võiks puudutada meid siin Inglismaal, näis täiesti uskumatu — ja ma ei räägi seda mitte ainult enese, vaid peaaegu kõigi seisukohast. Otsekohe pärast seda mõrva kerkisid silmapiirile nagu ähvardavad tormipilved. Ebatavalised kuuldused läksid liikvele — kuuldused sellest fantastilisest nähtusest — sõjast! Aga muidugi oli see ainult ajalehtede jutt. Ükski tsiviliseeritud rahvas ei hakka ju sõdima. Sõdu polnud olnud juba palju aastaid; tõenäoliselt kunagi ei tule ka.

Ei, tavalistel inimestel, tegelikult vist kõigil peale mõne tähtsama ministri ja välisministeeriumi kitsama ringi, polnud aimugi, et sõda võiks tõesti puhkeda. Kõik oli ainult kuulujuttude tasemel — inimesed kütsid end üles ja rääkisid, et asi näeb tõesti välja "üsna tõsine" — need olid vaid poliitikute kõned. Ja siis äkki ühel hommikul see oligi juhtunud. (lk 249)

• Eileen õpetas mulle keemiat ja ausalt öelda hakkas ta alguses minu jaoks liiga keeruliselt pihta. Ta ei alustanud mitte praktilisest küljest, vaid teooriast. Kui sulle ühekorraga tutvustatakse Mendelejevi tabelit, aatommassi ja kivisöetõrva derivaatide jada, võid pea kaotada. Kuid varsti sain jalad alla, omandasin põhitõed ja pärast seda, kui Marshi katse abil arseeni saada püüdes olime Cona kohvimasina õhku lasknud, hakkasin tublisti edusamme tegema. (lk 274-275)
• Üldiselt ei ole need enamasti algajad, kes apteegis vigu teevad. Algajad on kartlikud ja küsivad alati nõu. Kõige raskemaid eksitusest tekkinud mürgistusi põhjustavad usaldusväärsed pikaaegse kogemusega apteekrid. Neil on oma töö nii hästi käpas, et teevad seda täiesti mehaaniliselt, ilma et peaksid sellele mõtlema, ja siis ükskord jõuab kätte hetk, mil — võibolla süvenenud mõnda isiklikku muresse — äkki vääratavad. (lk 278-279)
• Kelle võiksin valida detektiiviks? Tuletasin meelde, milliseid detektiive olin raamatutes kohanud ja imetlenud. Oli Sherlock Holmes — see üks ja ainus — temaga ei suuda ma kunagi võistelda. Oli Arsene Lupin — oli ta kurjategija või detektiiv? Igatahes minule ta ei sobi. "Kollase toa saladuses" oli noor ajakirjanik Rouletabille — just temataolist isikut tahaksin välja mõelda: kedagi, kelletaolist varem pole esinenud. Kelle võiksin valida? Koolipoisi? Sellega läheks raskeks. Teadlase? Mida ma tean teadlastest? Siis meenusid mulle meie belglastest sõjapõgenikud. Tori kihelkonnas oli meil päris koloonia belgia sõjapõgenikke. (lk 283; "Tori kihelkond" viitab Christie' kodulinna Torquay ümbrusele Devoni krahvkonnas)
• Sõitsin koju ja pakkisin oma asjad kokku. Vanaema nuttis, emale tikkus ka nutt peale, kuid ta hoidis seda tagasi. Ta ütles:

"Nüüd, mu kallis, lähed oma abikaasa juurde ja alustad oma naisepõlve. Loodan, et kõik läheb hästi."

"Ja kui voodid on puust, vaata, et neis lutikaid ei oleks," õpetas vanaema. (lk 288)

• Proua Woodsilt õppisin poes käimiseks nippe, millest ma polnud ealeski kuulnud.

"Kalakaupmees on teil jälle naha üle kõrvade tõmmanud, mu kallis," ütles ta mulle. "See kala pole värske. Te ei katsunud teda näpuga, nii nagu ma õpetasin. Seda peab näpuga katsuma ja ta silma vaatama ja silma torkama." Vaatasin kala kahtlevalt; leidsin, et talle näpuga silma torkamine oleks nagu omavolitsemine. (lk 289)

• Teiste inimeste seltsi ei ole tarvis iga päev — see on miski, mis mähib end sulle ümber kui luuderohi ja võib su enda alla lämmatada. (lk 292)
• Läksin tänavale päris uimasena. Seal nägin üht oma elu kõige kummalisemaist vaatepiltidest — tõepoolest, mäletan seda tänapäevani mingi hirmutundega. Igal pool tänaval oli tantsivaid naisi. Inglise naistel pole kombeks avalikus kohas tantsima hakata, niisugune reageering on omasem Pariisile ja prantslastele. Kuid seal nad olid, naersid, hõiskasid, siiberdasid, isegi hüppasid meeletus rõõmuorgias — peaaegu loomalikus naudingus. See oli jube. Oli tunne, et kui seal oleks juhtunud olema mõni sakslane, oleksid naised talle kallale sööstnud ja ta tükkideks kiskunud. Arvatavasti mõned naised olidki purjus, kuid nad kõik nägid sedamoodi välja. Nad tuikusid, vaarusid ja röökisid. (lk 292-293, Esimese maailmasõja lõpp)
• Proua Woods, kes, nagu ikka, teadis kõike, mis puudutab sündimist ja suremist, ütles: "Noh, kullake, mina ennustan, et te saate tütre. Tüdrukud ajavad oksendama. Poisid ajavad pea ringi käima ja minestama. Parem juba oksendada."

Mina muidugi ei arvanud, et oksendada on parem. Minu meelest oleks minestamine olnud hoopis huvitavam. (lk 294)

• Mulle on alati tundunud imelik, et maade kirjeldused ei lange kunagi kokku sellega, mida kohapeal tegelikult näed. Minu pealiskaudse ettekujutuse järgi Austraaliast pidi seal olema hulgaliselt känguruid ja laiuvaid tühje kõrbesid. Melbourne'i saabudes hämmastas mind kõige rohkem puude ebatavaline väljanägemine ja see omapära, mille Austraalia maastikule annavad eukalüptid. Mulle hakkavadki alati kõigepealt silma puud või siis jällegi mägede piirjooned. Inglismaal oleme harjunud sellega, et puudel on tume tüvi ja heledate lehtedega oksad; vastupidine Austraalias oli lausa jahmatav. Kõikjal paistev hõbevalge puukoor ja tumedamad lehed jätsid mulje, nagu vaataksid foto negatiivi. See pööras kogu maastiku väljanägemise peapeale. (lk 326-327)
• Puuviljade kohta tegin rea avastusi. Näiteks olin alati arvanud, et ananassid ripuvad graatsiliselt puu otsas. Olin üllatunud, leides, et tohutu väli, mida olin pidanud kapsapõlluks, oli tegelikult hoopis täis ananasse. Omamoodi valmistas see mulle päris pettumuse. Niisuguse mahlase puuvilja jaoks näis see kasvamisviis väga proosaline. (lk 328)
• Hobartist sõitsime Uus-Meremaale. Seda teekonda mäletan hästi, sest sattusime mehe küüsi, keda me kõik nimetasime Dehüdraatoriks. Just tollal tekitas pöörast vaimustust mõte toiduaineid veetustada. See mees ei vaadanud kunagi ühtegi toiduainet ilma, et oleks mõelnud, kuidas sellest saaks vee eemaldada, ja igal jumala söögiajal saadeti tema lauast meie lauda liuatäied roogi palvega, et me neid prooviksime. Meile pakuti dehüdraaditud porgandeid, ploome, igasuguseid toite — eranditult kõik olid täiesti maitsetud.

"Kui ma pean veel teesklema, et tahan süüa tema dehüdraaditud toite," kurtis Belcher, "siis lähen hulluks." Kuid et Dehüdraator oli rikas ja võimas ja võis Briti Impeeriumi Missioonile väga kasulikuks osutuda, siis pidi Belcher oma tundeid vaos hoidma ja jätkuvalt dehüdraaditud porgandeid ja kartuleid mööda taldrikut kahvliga siia-sinna nügima. (lk 331)

• Elu on tõepoolest nagu laev — see tähendab, nagu laeva sisemus. Sel on veekindlate vaheseintega eraldatud osad. Sa väljud ühest, paned uksed riivi ja pitseerid kinni ning leiad end teisest osast. (lk 342)
• Kunagi ütles mulle Robert Graves, et nõudepesemine on üks kõige paremini loovat mõtlemist ergutavaid tegevusi. Minu meelest oli tal tuline õigus. Kodustes töödes on teatud üksluisus, ent küllaldaselt füüsilist tegevust, mis vabastab vaimu, lastes sel lendu tõusta ja kujundada mõtteid ja väljamõeldisi. Keetmise kohta see muidugi ei kehti. Keetmine nõuab kõiki loovaid võimeid ja täielikku tähelepanu. (lk 352-253)
• Veidi enne "Mill House'i saladuse" väljaandmist tegi "The Bodley Head" mõned ettepanekud. Nad ütlesid, et võivad endisest lepingust loobuda ja sõlmida uue lepingu, samuti viiele raamatule. Selle tingimused oleksid hoopis soodsamad. Tänasin neid viisakalt, lubasin järele mõelda ja siis keeldusin, põhjust seletamata. Leidsin, et nad olid kohelnud noort autorit ebaausalt. Nad olid ära kasutanud tema teadmatust ja indu raamat trükki anda. Mul ei olnud kavatsust nendega selle pärast tülli minna — olin ise rumal olnud. Igaüks on rumal, kui ta ei püüa välja uurida, milline on õige tasu tema töö eest. Teisest küljest, kas oleksin, hoolimata omandatud tarkusest, nüüdki ära öelnud võimalusest välja anda "Saladuslikku juhtumit Stylesis"? Vist mitte. Oleksin ikkagi lasknud ta välja anda nende määratud tingimustel, kuid ma poleks nõustunud nii pikaajalise lepinguga nii paljude raamatute kohta. Kui oled inimesi üks kord usaldanud ja oled neis pettunud, siis sa ei taha neid enam usaldada. (lk 354)
• Kellukas on lill, mis ei taha vangistuses olla ja on rõõmus ainult metsa all. (lk 367)
• Lõpuks sain selgeks, et raamatu kohta ei tohi mitte kunagi midagi rääkida enne, kui see on valmis kirjutatud. Valmis raamatu kriitikast on kasu. Sa võid vastu vaielda või omaks võtta, kuid vähemalt oled teada saanud, mis mulje see ühele lugejale on jätnud. Kuid su oma kirjeldus sellest, mida kavatsed kirjutada, kõlab nii mittemidagiütlev, et kui see heatahtlikult maha laidetakse, siis loobudki otsekohe. (lk 372)
• Kui sa tahad kirjutada raamatut, siis uuri järele, kui paksud raamatud üldiselt on, ja piirdu kirjutamisel selle mahuga. Kui tahad teatud liiki ajakirja jaoks kirjutada teatud liiki juttu, siis pead selle kirjutama nii pika ja selles laadis, nagu selles ajakirjas ära trükitakse. Kui tahad ainult omaks lõbuks kirjutada, siis on teine asi — võid teha ta nii pika ja just niisuguse, nagu ise tahad, kuid siis pead tõenäoliselt rahulduma ainult kirjutamise rõõmuga. Pole mõtet asuda kirjutama, pidades end taeva armust sündinud geeniuseks. Neidki on, kuid väga vähe. Ei, tavaliselt ollakse käsitööline — käsitööline heas, ausas ametis. Pead selgeks õppima tehnilised oskused ja siis võid selles ametis rakendada omaenese loovaid mõtteid; kuid vormilistele nõuetele tuleb alistuda. (lk 373)
• Tähtis on silmas pidada, et kui sulle on haiget tehtud, just siis ei tohi meenutada õnnelikke aegu. Kurbi aegu võid meenutada — see ei tee halba, kuid kõik, mis tuletab meelde õnnelikku päeva või õnnelikku sündmust — see mõjub muserdavalt. (lk 395)
• Peagi sai mulle selgeks, et Lähis-Idas pole miski see, mis ta paistab olevat. Kõik elu- ja käitumisreeglid, arusaamad ja kombed tuleb peapeale pöörata ja ümber õppida. Kui sa näed kedagi sinu suunas ägedasti kätega vehkivat, arvad, et ta ajab sind ära ja tõmbud kiiresti tagasi — tegelikult ta hoopis kutsub sind lähemale. Teisest küljest jälle, kui ta sulle käega viipab, siis annab ta märku, et sa ära läheksid. Kaks meest karjuvad üle põllu teineteise peale metsikult ja näivad ähvardavat teineteist kohe maha lüüa. Mitte sinnapoolegi! Need on kaks venda, kes teineteist tervitavad, tõstes häält vaid sellepärast, et nad ei viitsi teineteisele lähemale minna. Mu abikaasa Max rääkis mulle kunagi, et oma esimesel külaskäigul, šokeerituna sellest, kuidas kõik araablaste peale karjuvad, oli ta otsustanud, et tema küll mitte kunagi nende peale karjuma ei hakka. Kuid töölistega töötades avastas ta varsti, et ühtegi tavalisel toonil tehtud märkust ei võetud üldse kuuldagi — mitte nii palju kehva kuulmise kui veendumuse pärast, et nii räägitakse ainult iseendaga, ja et see, kes tõesti tahab teistele midagi öelda, võtab ka vaevaks öelda seda nii kõvasti, et on kuulda. (lk 417)
• Olen alati armastanud niisuguseid asju, nagu merekarbid või värvilised kivitükikesed — kõiki neid isevärki aardeid, mida lapsed üles korjavad. Erksavärviline linnusulg, kirju leht — mõnikord on mul tunne, et need asjad ongi elu tõelised aarded ja teevad rohkem rõõmu kui topaasid, smaragdid või Fabergé poolt valmistatud hinnalised karbikesed. (lk 444)
• Me kõik jääme nendekssamadeks inimesteks, kes me olime kolme-, kuue-, kümne- või kahekümneaastaselt. Kuue- või seitsmeaastaselt paistis meie iseloom vahest rohkem välja, sest siis teesklesime vähem, kuna kahekümneaastaselt püüame lasta end paista kellegi teisena, vastavalt hetkel valitsevale moele. Kui on moes olla vaimuinimene, siis saab sust vaimuinimene; kui tütarlapsed on kerglased ja tühised, siis oled sinagi kerglane ja tühine. Kuid aja möödudes muutub tüütuks säilitada seda iseloomu, mis sa endale leiutasid, ja seepärast libised tagasi omaenese isiksusse ja muutud iga päevaga üha enam iseenese samaseks. Ümbritsevaile inimestele on see vahel hämmastav, kuid asjaosalisele enesele on see suureks kergenduseks.

Ei tea, kas seesama maksab ka kirjutamise kohta? Kindlasti. Kui alles alustad kirjutamist, põed tavaliselt imetlust mõne kirjaniku vastu ja tahes-tahtmata jäljendad tema stiili. Tihti juhtub, et tema stiil ei sobi sulle ja seepärast kirjutad halvasti. Kuid aja jooksul hakkab imetlus sind vähem mõjustama. Sa imetled ikka veel teatud kirjanikke, võid isegi soovida, et oskaksid kirjutada niisama, nagu nemad, kuid tead väga hästi, et sa ei oska. Arvatavasti oled õppinud kirjanduslikku alandlikkust. Kui mina oskaksin kirjutada nii, nagu Elizabeth Bowen, Muriel Spark või Graham Greene, oleksin rõõmu pärast seitsmendas taevas, kuid tean, et ma ei oska ja mulle ei tule pähegi püüda neid jäljendada. Olen selgeks saanud, et olen mina ise ja võin teha vaid seda, mida ma oskan, ega saa teha seda, mida ma tahaksin teha. (lk 456-457)

• Kui Charles Laughton mängis "Alibis" Hercule Poirot'd ja proovi vaheajal rüüpas minuga koos jäätisega soodavett, selgitas ta mulle oma meetodit. "Kasulik on jätta mulje, et sa lähed kergesti rööpast välja, isegi kui sa tegelikult ei lähe. Sellest on palju kasu. Inimesed ütlevad: "Ärme teeme midagi, mis seda meest võib pahandada. Tead ju küll, kuidas ta rööpast välja võib minna.""

"Mõnikord on see tüütu," lisas ta, "eriti, kui sul selleks parajasti tahtmist pole. Aga see tasub end ära. See tasub igal juhul ära." (lk 481)

• Naljakas, et ma mäletan väga vähe raamatutest, mis ma vahetult pärast abiellumist kirjutasin. Elamine ise pakkus mulle lihtsalt nii suurt naudingut, et kirjutamine oli ülesanne, mille võtsin ette vahetevahel, hooti. Mul polnud kunagi kindlat paika, mida oleksin pidanud oma toaks ja kuhu oleksin spetsiaalselt varjunud, et kirjutada. Hilisematel aastatel põhjustas see mulle palju tüli, sest alati, kui pidin mõne intervjueerija vastu võtma, tahtis see kõigepealt teha minust pilti töölaua taga. "Näidake mulle, kus te oma raamatuid kirjutate."

"Oh, seal, kus juhtub."

"Kuid teil on ju kindlasti koht, kus te alati töötate?"

Seda ei olnud. Ma ei vajanud muud kui lauda, mis ei lonkaks, ja kirjutusmasinat. Nüüdseks olin hakanud oma lugusid kohe otse masinasse lööma, kuigi alguspeatükid ja vahel ka mõned teised kirjutasin tavaliselt käsitsi ja seejärel tippisin masinal ümber. Magamistoa marmorplaadiga pesulaud oli hea koht kirjutamiseks, söögiaegade vahel sobis selleks ka söögitoa laud. (lk 483)

• Tänapäeval inimesed muudkui kirjutavad mulle ja soovitavad, et preili Marple ja Hercule Poirot peaksid kokku saama. Aga mispärast nad peaksid? Olen kindel, et neile endile see küll ei meeldiks. Hercule Poirot'le, sellele täielikule egoistile, ei meeldiks sugugi, et üks elatanud vanatüdruk talle ta ametit õpetaks. Tema on elukutseline salapolitseinik, preili Marple'i maailmas ei tunneks ta end üldse kodus. Ei, nad on mõlemad staarid, ja nad on staarid kumbki omas laadis. Ma ei lase neil kokku saada, kui mul just äkki ootamatult ei tule selleks kange tahtmine. (lk 485)
• Preili Marple oli sündides kuuskümmend viis kuni seitsekümmend aastat vana — mis, nagu Poirot'gi puhul, osutus väga ebaõnnestunuks, sest ta pidi jääma mu ellu pikaks ajaks. Kui mina oleksin olnud selgeltnägija, oleksin võtnud oma esimeseks detektiiviks varaküpse koolipoisi; tema oleks siis võinud vanaks saada koos minuga. (lk 488)
• Loomisrõõm on ebatavaline asi. Isegi puusepal, kes kunagi meisterdas ühe meie ekspeditsioonimaja jaoks erakordselt koleda puust käterätinagi, oli loovat vaimu. Kui talt küsiti, miks ta tellimuse vastaselt oli teinud sellele niisugused tohutu suured jalad alla, lausus ta etteheitvalt: "Ma lihtsalt pidin tegema, sest sihatsena on see nõnna ilus!"

Noh, meile paistis see kole, kuid tema meelest oli see ilus ja tema valmistas selle loovas vaimus just sellepärast, et nii tundus ilus. (lk 512-513)

• Reinhardti Fotograafiakoolis oli palju osakondi, kaasa arvatud kommertsfotograafia osakond, kus pidin ka ühe kursuse läbi tegema. Tollal valitses kirg pildistada kõike nii, et pilt tegelikkusele võimalikult vähe sarnaneks. Asetati kuus supilusikat lauale, siis roniti treppredelile, kõõluti üle selle otsa ja saavutati neist mingi lühiperspektiivis vaade või fookusest väljas efekt. Oli ka tendents fotografeerida eset mitte keset pildivälja, vaid kuskil selle vasakus nurgas või küljel, nii et osa justkui jooksis üle ääre. Nägugi pildistati nii, et ainult osa sellest jäi pildi peale. See kõik oli viimane moeröögatus. Võtsin kooli kaasa ühe pöökpuust peaskulptuuri ja tegin selle pildistamisel mitmesuguseid katseid, kasutasin igasuguseid filtreid — punast, rohelist, kollast — ja nägin, missuguseid ebatavalisi erinevaid efekte võib sel moel kaameraga saavutada. (lk 536)
• Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)
• Esietendused on harilikult üks igavene piin, mida ma vaevalt talun. Nendel käimiseks on ainult kaks põhjust. Üks on, ütleksin, õilis põhjus: vaesed näitlejad peavad selle üle elama, ja kui asi läheb untsu, oleks ebaaus, kui autorit pole kohal, et nendega seda koormat jagada. Niisugusest hingepiinast sain mõningat aimu "Alibi" esietendusel. Näidendis on ette nähtud, et ülemteener ja arst taovad lukustatud kabinetiukse taga ja siis, üha suurenevas ärevuses, löövad ukse maha. Esietendusel polnud tarviski ust maha lüüa — see avanes vastutulelikult enne, kui keegi seda rusikaga puudutadagi jõudis, ja vaatajaskonnale avanes pilt, kuidas laip ennast parajasti õigesse asendisse seadis. Sestsaadik närvitsen alati lukustatud uste pärast, tulede pärast, mis ei kustu, kui nad tingimata peavad kustuma, ja tulede pärast, mis ei sütti, kui nad tingimata peavad süttima. See on tõeline hingepiin, mida teater tekitab. (lk 578)
• Olen tundnud suurt naudingut teisest õitseajast, mis saabub, kui oled lõpetanud elujärgu, mil tooni annavad tundeelu ja isiklikud suhted, ja äkki leiad — ütleme, viiekümneaastaselt — et su ees on avanenud täiesti uus elu, täidetud asjadega, millest saad mõelda, lugeda või neid uurida. Avastad, et käid kunstinäitustel, kontsertidel ja ooperis niisamasuguse vaimustusega, nagu kahekümne- või kahekümne viie aastaselt. Teatud perioodil nõudis isiklik elu kogu su energia, kuid nüüd on sul jälle vabadus ringi vaadata. (lk 585)

"Saladuslik juhtum Stylesis" on Agatha Christie esimene kriminaalromaan ja ühtlasi esimene, milles tegutseb Hercule Poirot. Minajutustaja on Poirot' sõber, sõjaväelane Arthur Hastings, nagu mitmes muuski Christie' raamatus.

Tsitaadid väljaandest: Agatha Christie, "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie". Tõlkinud Ralf Toming. Tallinn: Eesti Raamat, 1984 (Mirabilia sari).

• Poirot oli ebatavalise välimusega väike mees. Ta oli vaevalt rohkem kui viis jalga ja neli tolli pikk, kuid käitus üliväärikalt. Tal oli täpselt munakujuline pea ja ta hoidis seda alati veidi ühele küljele kallutatult. Tema vuntsid olid väga jäigad ja sõjaväelaslikud. Tema rõivaste korralikkus oli peaaegu uskumatu; ma arvan, et tolmukübe oleks talle tekitanud rohkem piina kui kuulihaav. Ja ometi oli see veider keigarlik mehike, kes, nagu ma kahetsusega nägin, nüüd tugevasti lonkas, omal ajal olnud üks Belgia politsei kuulsamaid ametnikke. Tema detektiivivaist oli olnud harukordne ning tema triumfide hulka oli kuulunud mõnede tolle aja kõige mõistatuslikumate juhtumite lahendamine. (lk 16)
• [Poirot:] Kujutlusvõime on hea teener, aga halb peremees. Kõige lihtsam seletus on alati kõige tõenäolisem. (lk 58)
• [Poirot:] Kõike on tarvis arvesse võtta. Kui fakt ei sobi teooriaga - las teooria minna. (lk 59)
• [Hastings:] "Huvitav, kes selle habeme kirstu pani?"

"Keegi, kellel on tublisti intelligentsi," märkis Poirot kuivalt. "Te saate ju aru, et ta valis selle peitmiseks kogu majast ainsa koha, kus see ei äratanud tähelepanu? Jah, ta on intelligentne. Aga meie peame olema intelligentsemad. Me peame olema nii intelligentsed, et ta meid üldse intelligentsuses ei kahtlusta."

Ma nõustusin.

"Selles suhtes, mon ami, on mul teist suur abi."

See kompliment tegi mulle heameelt. Oli olnud aegu, mil mulle oli tundunud, et Poirot ei oska mind vääriliselt hinnata.

"Jah," jätkas ta mulle mõtlikult otsa vaadates, "teie abi on hindamatu." (lk 89)

• "Instinkt on imepärane asi," mõtiskles Poirot. "Seda ei saa seletada ega ka ignoreerida." (lk 92)
• "Iga mõrvar on tõenäoliselt kellegi vana sõber," märkis Poirot filosoofiliselt. "Tundeid ja mõistust ei saa segamini ajada." (lk 116)

"Eesriie" on Poirot' viimane juhtum. Selleski on minajutustaja Arthur Hastings.

Tsitaadid väljaandest: Agatha Christie, "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie". Tõlkinud Ralf Toming. Tallinn: Eesti Raamat, 1984.

• "Mina," ütles Poirot grimassi tehes, "olen vrakk. Ma olen vare. Ma ei saa käia. Ma olen vigane ja kõver. Õnneks saan ma veel ise süüa, aga igas muus suhtes vajan hoolitsust nagu sülelaps. Mind tuleb voodisse panna, pesta ja rõivastada. Enfin, see ei paku lõbu. Aga ehkki kest kõduneb, on tuum õnneks terve."

[Hastings:] "Jah, tõepoolest. Maailma parim süda."

"Süda? Võib-olla. Ma ei mõelnud südant. Aju, mon cher, on see, mida ma nimetan tuumaks. Mu aju funktsioneerib veel suurepäraselt."

Vähemalt see oli selgesti näha, et tagasihoidlikkuse suunas polnud mingit aju allakäiku toimunud. (lk 154)

• [Hastings:] Mitte midagi muud ei pane noored nii pahaks, kui vanemate inimeste nõuannet. (lk 181)

• [Poirot:] "Oh, ma foi, mitu korda pean ma kõike seda rääkima? Kui hulk sõjakirjasaatjaid ilmub äkki mingisse Euroopa punkti, mida see siis tähendab? See tähendab sõda! Kui arstid tulevad kogu maailmast mingisse linna kokku, mida see siis näitab? See näitab, et seal toimub arstide konverents. Kui te näete raisakotkast õhus tiirlemas, siis on all korjus. Kui te näete ajajaid mööda nõmme liikumas, siis peetakse ajujahti. Kui te näete meest äkki peatumas, kuube seljast tõmbamas ja vette hüppamas, siis tähendab see, et keegi päästetakse uppumissurmast. Kui te näete auväärseid keskealisi daame läbi heki piilumas, siis võite järeldada, et seal toimub midagi ebasündsat! Ja lõpuks, kui te tunnete isuäratavat lõhna ja panete tähele, et mitu inimest läheb mööda koridori sinnapoole, kust see lõhn tuleb, siis võite olla kindel, et seal serveeritakse einet!"

[Hastings:] Ma mõtlesin nende analoogiate üle minuti või paari vältel järele ja ütlesin siis esimest käsile võttes: "Aga üks sõjakirjasaatja ei tähenda veel sõda!"

"Kindlasti mitte. Ja üks pääsuke ei too veel suve. Aga üks mõrvar, Hastings, tähendab mõrva." (lk 189-190)

• [Hastings:] "Läbi lukuaukude ma vaatama ei hakka," katkestasin ma ägedalt.

Poirot sulges silmad. "No hea küll. Te ei hakka läbi lukuaukude vaatama. Te jääte inglise džentelmeniks ja keegi tapetakse. See ei tähenda midagi. Au tuleb inglasel esimeses järjekorras. Teie au on tähtsam kui kellegi teise elu. Bien! Olgu siis nii."

"Ei, aga pagan võtaks, Poirot..."

Poirot ütles külmalt: "Saatke Curtiss minu juurde. Minge ära. Te olete kangekaelne ja äärmiselt rumal ja ma tahaksin, et oleks olemas keegi teine, keda ma saaksin usaldada, aga arvatavasti pean leppima teiega ja teie absurdsete ausa mängu ideedega. Et te ei saa kasutada oma halle ajurakke, sest neid teil pole, siis vähemalt kasutage oma silmi, kõrvu ja vajaduse korral nina, nii palju kui autunne teid lubab." (lk 191)

• [Hastings:] Mu kahetsuse objekt oli minevik kui niisugune, mitte tegelikkus. (lk 197)