Tähelepanu

Proosa

Luubi kasutamine on tähelepanu osutamine, aga kas pole tähelepanu osutamine ise juba luubi kasutamine. Tähelepanu on suurendusklaas.
- Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 232

Vaimustust peetakse tavaliselt emotsionaalseks seisundiks, ja küllap ta seda ongi, ent päris kindlasti mitte ainult, põhja poolest ja peamiselt usutavasti ikkagi pigem mitte. Seletav sõnaraamat ütleb esimesel kohal, et "vaimustus" on tugev rõõmutunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud tähelepanu koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või nõidus, mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle loomus, keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha.
- Vilja Kiisler, "Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks" Müürileht, 9. detsember 2019. Arvustus filmile "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" (Eesti, 2019).

Üliõpilasi vaadates tekkis sel sügisel küll tunne, et tänu paljude kiusatuste kadumisele (raha napib, saab õppida) oli keskendumisraskusi vähem ega olnud enam tunnet, et loengutes tähelepanu köitmiseks tuleb kostüüme vahetada.
- Karin Paulus, "Puhkuse puuslik" Sirp, 23.10.2020

Hea düstoopia võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast ühiskonnast ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav õudus. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast reaalsusest, et tekitada võõristusefekti, hakata metafoorina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja äratundmist, juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem.
- Aro Velmet, "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine" Postimees, 4. september 2020, Margaret Atwoodi romaani "Testamendid" arvustus

[Depressiooni üle kaebamiseks] tuleks valida aeg ja koht, kus sellega tegelda. Selleks võib olla psühholoog või lähedased. Kui haarata oma valuga kõigi tähelepanu, siis oleks see ka enesekeskne.
- Urve Uusberg, "Urve Uusberg: edukultus tekitab inimestes ärevust" ERR, 13.10.2020

Tollal ei olnud surm veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune külmus, mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema matuseid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele tähelepanu, käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma osavõtmatust ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007

Tihti jäävad märkamata asjad, mida me ei oska oodata. Meteoorid sähvatavad ilma kuuta ööl üle taeva, metsas matkates jälitavad meid tundmatud loomad, jalutuskäigul läbi linna ümbritsevad meid uhked arhitektuursed detailid. Ometi jäävad paljud neist tähelepanuväärsetest vaatepiltidest meil kahe silma vahele isegi siis, kui need asuvad otse vaateväljas. (lk 19)
- Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017

Mind oleks nagu teaduslikult uuritud. Ja mitte tingimata heasoovlikult. Ema seelik tundus äkitselt odav ja selle lõimed läikisid kahvatus valguses. Ma oleksin pidanud oma kõige lihtsamad püksid ja pluusi panema. Ükskõik mida peale selle kostüümi. (lk 28)
Pr Traynor paistis olevat naisterahvas, kelle pilgu all ka kõige vilunumad käed kohmakaiks muutuvad. (lk 34)
Hakkasin kolde eest tuhka kokku pühkima. Mul oli tunne, et nad kõik vaatavad mind. Vaikus oli tihe. Mõtlesin hetkeks, kas mul on kampsuni lipik väljapoole ning võidesin sooviga järele katsuda. (lk 56)
- JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

Kui asjad räägiksid -
aga kui räägiksid, siis võiksid ka valetada.
Eriti need tavalisus ja tühised,
et endale tähelepanu tõmmata.

Wisława Szymborska, "Kui", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 17