Aastaring

Proosa

Siiani polnud talv kujutanud endast muud kui niisket vagurat vahepala aastaringis. Hommikupoolik oli saatnud paar otsustusvõimetut vihmasabinat, nüüd aga oli vaata et soe. Vara veel, et milleski kindel olla, veebruar alles - kuid kevadelootus hakkas juba ilmet võtma, siin ja seal aimus võimalus, et miski läheb kunagi jälle kasvama. Seisatasin, et tõsta raamatukott teise õla peale ja tundsin, kuidas minugi kehas tuksuvad suure elu pulss ja ebamäärane ootusärevus.

Ma jään hiljaks. Pean kiirustama. Pean alati kiirustama.

Elizabeth Buchan, "Naise kättemaks", tlk Anne Kahk, 2003, lk 17

"Nii et see Talvesepp on nagu omamoodi jumal?" küsis ta.

"Sinnapoole jeh," nõustus Billy Suurlõug. "Aga tema pole säärane jumal, kelle poole palvetatakse. Tema teeb lihtsalt... talve. Sie on nagu tema töö."

"Talvesepp on loodusjõud," heitis preili Treason kangaspuude tagant.

"Jeh," ütles Rob Igaüks. "Jumalad, loodusjõud, deemunid, vaimud... vahel on neil raske ilma kaardita vahit teha."

"Ja see tants oli talve tervitamiseks?" küsis Tiffany. "See pole ju loogiline! Morrisetants tervitab suve tulekut, seda küll, aga..."

"Sa ei ole ju tita," katkestas teda preili Treason. "Sa saad ju aru, et aastaring on ümmargune! Maailmaratas peab keerlema! Just selle tasakaalustamiseks tantsitaksegi siin mägedes Tumedat Morrist. Tantsijad tervitavad talve, sest sügaval selle sees peitub uus suvi!"

Terry Pratchett, "Talvesepp", tlk Allan Eichenbaum, 2011, lk 55

Ent ma armastan kõiki kuid, nende erinevaid hääli, erinevaid värve. Kas sa näed seda ratast silmade ees? Jaanuar on näiteks siravsinine ja valge - kirkad, kõlavad trompetihelid. Veebruar on peaaegu samasugune, vaid päike paistab pisut kollasemalt, siis kuulen kornetit. Märts - halli-valgesegune, ja kuulen vioolat, mille tumedas kõlas peitub imehabras lootus. Aprill - kollane ja valge. Viiulid ja allasurutud ahastus. Mai - kollane ja roheline. Meeskoor lipuvarda juures. Juuni - taevassinine ning õhuline, mängib lõõtspill. Suur leegitsev lõke, sädemed lendlevad öös. Juuli — küps ja liivkollane — transistorraadio hääl. August - suvi mõõnab, kuulen õrna kitarriheli. Siis saabub sinu kuu, september. See on mullakarva ja ma kuulen tšellot. Oktoober — roostepunane ja vägev. Mängitakse oboed. November, nagu sulle juba rääkisin, on alasti. Metsik. Novembris kuulen ma timpaneid ja kaeblikku trombooni. Siis saabub viimaks detsember oma tõrvikute ja karraga.
- Karin Fossum, "Murdekoht". Tõlkinud Sigrid Tooming. Eesti Raamat 2008, lk 166

Kõndides meenutas ta nende suhte arengut, nende kire aastaaegu. Ka see oli rituaal, mida ta kordas igal siiatulekul. Perez oli temaga kohtunud talvel, kui lumi oli maas ja jäises taevas tiirutasid näljased kaarnad. Seksini jõudsid nad suvel, kui kaldakaljudel kriiskasid merelinnud ja Frani maja ees niidul laius põllulilledest vaip. Sügise alguses tegi Fran Perezile ettepaneku abielluda. Perez peatus hetkeks, mälestusest uimane, ja taevas näis kõikuvat ning tema pea ümber tiirlevat, nii et ta ei saanud aru, kus lõpeb meri ja kus algab taevakumm. Frani väljakutsuv naeratus. "Noh, Jimmy? Mis sa arvad?" Ja ta suri sügisel, tormis, mis rappis Perezi kodu Fairi saarel, paisates kõrgele õhku merevahtu ja lõigates nad ära välismaailmast.
- Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 9-10

Luule

Ööhall neem, sinu sõmerat koorikut
süda sõrmitseb väsimata.
Otsib loojunud päikesepoolikut:
muldne eit — kas sa siredat noorikut
endas päriselt suudadki matta?

Kuulen: aastaring valmis saab põlises puus,
põlv põlvkonna kõrvale sigib,
laulu kõrvale virvana võrsub uus,
sõna koltub, uus pungana puhkeb suus:
udukauged ja ometi ligi.

Ellen Niit, "Surnumäe nukal" kogus "Linnuvoolija" (1970), lk 67

Ei vasta põhjamaisuskujutlusele
blond viiking, kes on ülisensuaalne.
Ta läheb suvel tundmatule maale,
mis vastab vanemate vanausule.

Ei, me ei ela teda sundides.
Kas silmadeski tekib aastaringe?
Kui teaks, mis hingus läbistab ta hinge,
mis tuul ta nelja aasta tundides.

Juhan Viiding, "Väikesele Andresele", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 313

juba sygis sygeleb sõrmeotstes
ebatsensuurne & wääramatu
nagu aastaring alati

augustitänawad täis
aastast aastasse korduwat
kuuma & rasket kulda
& teadmatust, millise nurga taga
seekord end pimedus peidab

Liisi Ojamaa, "Palwe 2007", rmt: "Kahel lahtisel käel" (2020), lk 219

Mus kestab aasta ringi
kõik, mis läks kaduma.
Mus kestab aasta. Ringi
nüüd hakkan aduma,
mis kestab. Aastaringi.
Ta talletub ses puus,
mis kestab aasta. Ringi
käib sestap sõnu suus.
Käib. Sestap aasta ringi
mus kestab aasta ning
käib sestap aasta ringi,
et kestaks aastaring.

Villu Kangur, "Ringmäng", rmt: "Eesti luuleilm" II (2017), lk 10

Tahaksid, et sinust ei sõltuks
midagi, et võiksid end unustada olemise reväärile nagu kraa-
vipervelt nopitud juhuslik kevadeõis. Stoppkaader virvendaval
ekraanil, telediktori poolavatud suust pahiseb välja pilkasus.
Puude tihedad aastaringid kallistavad sooja mulda, me oleme
kohal, sosistavad nad, me oleme kõdu.

Carolina Pihelgas, "Meie unest, meie näljast" 6 valikkogus "Tuul polnud enam kellegi vastu" (2020), lk 73