Rituaal

Proosa

Mingis mõttes oli maagia heebrealaste jaoks sama, mis katoliiklus protestantide jaoks: tume jama, tähendusetu rituaal, mida mõistusevastaselt peetakse võimeliseks andma tulemusi iseenesest, ilma sisima jumalakogemuseta. (lk 64)
Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise võimalus on usklike meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline imetegija. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud eelarvamuse hiline kõrvalsaadus. (lk 127-128)
Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
Rituaal mitte ainult ei aita meil valida kogemusi, millele oma tähelepanu koondada. See on loov ka esituse tasemel. Sest väline sümbol võib salapärasel kombel aidata kaasa aju ja keha koordineerimisele. Näitlejate mälestustes räägitakse tihti juhtumeist, kus mingist materiaalsest sümbolist on olnud tõhusat abi: näitleja tunneb oma osa, teab täpselt, kuidas ta tahab seda tõlgendada. Kuid intellektuaalsest teadmisest, mida tuleb teha, ei piisa veel vajaliku tegevuseni jõudmiseks. Ta pingutab lakkamatult, kuid vaev jääb viljatuks. Ühel päeval ulatatakse talle mingi rekvisiit - kübar või roheline vihmavari ja selle sümboli toel realiseeruvad teadmine ja kavatsus äkitselt laitmatuks esituseks. (lk 133)
Raha kujund võtab imeväärselt kokku selle, mida tahame siin rituaali kohta väita. Raha annab kindlaksmääratud, välise, äratuntava märgi toimingutele, mis muidu oleksid segased ja vaieldavad; rituaal muudab sisemised seisundid nähtavateks välisteks märkideks. Raha annab standardi väärtuse mõõtmiseks; rituaal standardiseerib olukordi ja aitab nii neid hinnata. Raha loob seose oleviku ja tuleviku vahele; sedasama teeb rituaal. Mida enam me selle kujundi rikkuse üle mõtiskleme, seda selgemaks saab, et see polegi mingi kujund. Raha on lihtsalt üks äärmuslik ja eriline rituaalitüüp. (lk 142)
Rituaalid mängivad läbi ühiskondlike suhete vormi ning, andes neile suhetele nähtava väljenduse, võimaldavad inimestel oma ühiskonda tundma õppida. Füüsilise keha sümboolse meediumi kaudu mõjutavad rituaalid poliitilist keha. (lk 229)
Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)
Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

JEFIM: Ma ei teadnud, mis mind siin ees ootab. See, mida otsin, on tõeline õigeusk.

DANIEL: Kuule, tõelist misasja sa otsid? Kas sa Kristust ei otsigi? Ta on siin, sellel maal! Miks tuleb teda otsida kiriku õpetustest, mis tekkisid tuhat aastat pärast Tema surma? Otsi teda siit! Otsi evangeeliumist.

JEFIM: Tõsijutt. Kuid ma kohtasin teda õigeusu tuumas. Kiriku jumalateenistuses, mida ma nii väga armastan. Kohtun temaga liturgias.

DANIEL: Sul on õigus. On. Anna mulle minu tulisus andeks. Võib-olla on see minu hell koht. Asi on selles, et olen veetnud pool elu inimeste hulgas, kes otsivad Issandat raamatutest ja rituaalidest, mille nad ise on välja mõelnud. Kuid kohata võib Teda kõikjal. Nii õigeusus, kui liturgias, nii jõe kaldal kui haiglas, ja lehmalaudas... kuid kõige lähem on otsida iseenda hinges. (lk 305)

Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013

Ebauskude kujunemist on raske täpselt määratleda. Selle üle vaidlevad nii folkloristid kui ka antropoloogid. Näiteks ebausku, mille kohaselt tuleb halva vältimiseks puitu katsuda, seostatakse iidsete paganlike rituaalidega. Arvatakse, et meie esivanemad koputasid puudele, et neis elavatelt vaimudelt ja jumalatelt teenet paluda. Kommet seostatakse ka Kristuse löömisega puidust ristile. Briti folklorist Steve Roud väidab aga oma raamatus "The Lore of the Playground", et praktika pärineb 19. sajandi lastemängust "Tiggy Touchwood". Küllap mäletavad paljud eesti lapsedki, et kui katsusid puud või posti ja hüüdsid "uka-uka, mina prii", ei saanud sind enam ukakaks lüüa.
Psühholoogia seletab ebauskude püsivust ärevusega. Inimesed pöörduvad ebausklike rituaalide poole siis, kui stressitase on kõrge ning nad tunnevad, et ei kontrolli toimuvat. Isegi kui me teame, et ebausk ei aita, on rituaalid emotsionaalselt kasulikud – need loovad näilise korra, muudavad meid enesekindlamaks ja toetavad seeläbi meie sooritust. Ebauskudel on väidetavalt ka evolutsiooniline roll. Inimesed on mustreid otsivad olendid. Ja need, kes olid kõige osavamad mustreid leidma ja neist järeldusi tegema, jäid ellu.
Mõnikord annab rituaalide täitmine märku tõsisemast probleemist, näiteks kui kakskümmend korda lampi välja ja sisse lülitada või kui erksiniste aluspüksteta enam toast välja ei saa. Sel juhul on tegu obsessiiv-kompulsiivse häirega. Kattuvust on küll vaidlustatud sellega, et ebausklike rituaalide täitmisel ja obsessiiv-kompulsiivse häire puhul aktiveeruvad aju erinevad osad.
Paradoksaalselt on mitmed moodsad rituaalid seotud just nimelt tehnoloogia, näiteks lendamise, arvutite või nutitelefonidega. Tehnoloogia areneb, samas mõistab keskmine tarbija järjest vähem, kuidas need imemasinad täpselt töötavad. Ehk on uute ebauskude kujunemisel oma roll ka valitseval individualismil. Nii võtamegi tänapäeval vanad ebausud ja muudame neid lähtuvalt isiklikust elukogemusest ja soovidest.
Sõltumata sellest, kas me naerame ebausu üle või võtame seda tõsiselt, on sel meie igapäevaelus igal juhul oma roll. Teadus võib küll areneda, aga ärevus ei kao kuhugi. Muutunud on hoopis hirmude põhjused. Ja ometi, isegi kui me teame, et ebausklikud rituaalid ei aita, on need meile emotsionaalselt toeks. Pealegi on lohutav, et ebauskudest õhkub teatud optimismi (ikka need helesinised trussikud). Nii ei räägi ebausud mitte ainult meie jagatud hirmudest, vaid ka lootustest.
- Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019