September

• Ja see oli just siis, kui ta alustas maalimist, et teda hakkasid kõledalt, tuuliselt ründama muudki asjad, ta enda suutmatus, tähtsusetus, isa maja pidamine Brompton Roadi kandis, ning ta nägi suurt vaeva enda ohjeldamisega (taevale tänu, siiani oli see õnnestunud), et mitte viskuda mrs. Ramsay jalge ette ja ütelda talle — aga mida võis talle ütelda? "Ma armastan teid?" Ei, see polnud tõsi. "Ma armastan seda kõike," hõlmates käeviipega heki, maja, lapsed? See oli absurdne, võimatu. Ta poleks suutnud end väljendada. Nõnda pani ta pintslid praegu korralikult üksteise kõrvale kasti ja sõnas William Bankesile:

"Nii järsku läheb külmaks. Tundub, et päike annab vähem sooja," ja vaatas seda öeldes ümberringi, sest valgus oli veel küllalt ere, rohi ikka pehmelt sügavroheline, maja ümbritsevas aias loitsid kannatuslillede purpursed õied ja kõrgest sinast kostsid vareste ükskõiksed kraaksatused. Kuid miski liigatas, välgatas, pööras õhus hõbedast tiiba. Oli ikkagi september, septembri keskpaik, ja kell oli kuus läbi. Nii jalutasid nad läbi aia tavalises suunas, möödusid tenniseväljakust, pamparohust, jõudsid tihedas hekis oleva avani, mida valvasid punased tuliliiliad nagu hõõguvad söepannid ja mille vahelt lahe sinised vood tundusid veel sinisemad.

• Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983, lk 16

• September on — aedniku seisukohalt võttes — omalaadi tänuväärne ja tähelepandav kuu; mitte ainult sellepärast, et septembris õitsevad kuldvitsad, sügisastrid ja india krüsanteemid, mitte ainult tänu teile, rasked ja vaimustavad jorjenid; teadke, nõrgausulised, et september on kõigi nende lemmikkuu, mis õitsevad kaks korda: september on teistkordse õitsemise kuu, viinamarjade valmmise kuu. See kõik on septembrikuu salapärane eelis, täis sügavat mõtet, kuid peaasi — see on kuu, millal maa avab uuesti oma süle, nii et me võime jälle istutada! Siis peab panema maha selle, mis tuleb enne kevadet maha panna; see annab meile, asjaarmastajatele, võimaluse jälle joosta ühe spetsialisti juurest teise juurde, uurida, mida nad kasvatavad, ja valida ehteid uue kevade jaoks, ja lisaks sellele juhuse seisatada aasta tõtlikus ajavoolus just nende oma ala meistrite juures ning avaldada neile oma imetlust.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 85

• Betti Alver, "Aasta" kogus "Tolm ja tuli", lk 41

• Paul-Eerik Rummo, "Vana harmoonium" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 13

Paul-Eerik Rummo, "Mihklikuupäike" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 62

• Maimu Linnamägi, "Start", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 21

• Jüri Talvet, "Tartu visioon, teise kevadega" kogus "Hinge kulg ja kliima üllatused" (1990)