Wilhelm von Hohenzollern

 

 

Wilhelm sündis Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Friedrich II ja Poola kuninga Kazimierz IV tütre Sophie 14. lapse ja 7. pojana Ansbachis (toonases kirjaviisis Onolzbach) 1498. aasta 29. juunil kella 10 ja 11 vahel õhtul. Tema ristivanemateks olid vaimulikud: härra Lebolt, Haylspronni (Heilsbrunni) abt; härra Euckarius, Steinachi abt ja proua Birgitta, Aufses'i suguvõsast, Sultzi kloostri meistrinna.^[1]

Wilhelmil oli kokku üheksa venda, neist kuus olid temast vanemad: tulevane Kulmbachi markkrahv ja keiserliku sõjaväe juht Kasimir (1481–1527), Ansbachi markkrahv ja reformatsiooni eestvõitleja Georg (1484–1543), Saksa ordu kõrgmeistriks ja Preisimaa hertsogiks saanud Albrecht (1490–1568), noorena surnud vanem Friedrich (1491–1497), Valencia asekuningaks tõusnud Johann (1493–1525) ja vaimulikuks saanud noorem Friedrich (1497–1536). Wilhelmi kolm nooremat venda olid: vaimulikust Johann Albrecht, noorelt surnud Friedrich Albrecht (1501–1504) ja samuti vaimulikuks saanud Gumprecht (1503–1528). Peale vendade oli tal ka seitse õde, kes kõik olid temast vanemad. Wilhelmi võimalused ilmaliku valduse valitsejaks saada olid seega üsna kasinad ja nõnda valiti talle vaimuliku karjäär.^[viide?]

Lisaks õdede-vendade muljetavaldavale arvule olid Wilhelmil ka võimsad sugulased: tema ema vend Zygmunt I Vana oli Poola kuningas, teine onu Vladislav II aga Ungari ja Tšehhi (Böömimaa) valitseja. Onupoeg Joachim I Nestor valitses Brandenburgi markkrahvkonda, tolle vend Albrecht oli aga Mainzi ja Magdeburgi peapiiskop, üks võimsamaid kuurvürste ning Saksamaa priimas (kirikupea) ja peakantsler.^[viide?]

Vaimulikuks saamine nõudis 16. sajandi alguses kõrgema hariduse saamist ja seetõttu anti Wilhelm koos vanema venna Albrechtiga juba noores eas koduõpetaja Udalrich Segeri hoole alla. 1514. aastal asus ta koos vend Friedrichiga õppima Ingolstadti ülikooli. Sealjuures kuulus ta vürstipojana 1516. aastal rektoraati. Toona oli ülikool oma õitsengu tipul ning seal õpetasid mitmed paavstivõimuga rahulolematud humanistid, kuid ka hiljem Lutheri üheks kõige vihasemaks vastaseks olnud Johannes Eck. Tõenäoliselt jätsid Wilhelmile sügavama mulje siiski esimesed ning seetõttu hakkas ta õige pea kalduma protestantismi suunas.^[2]

Ülikooli lõpetamise järel selgus aga, et Wilhelmile pole sobivat ametikohta ega elatusallikat ning seetõttu elas ta vaheldumisi Anbachis ja oma lemmikvenna Albrechti juures Preisimaal. Vahepeal oli ta küll tõenäoliselt keiser Karl V õe, Ungari kuninganna Maria teenistuses, kuid püsivat elatusallikat talle ei leitud,^[3][4] ehkki vend Albrechtil oli plaan teha temast Saksa orduharu meister. 1522. aastal sõlmisid vanemad vennad Kasimir, Georg ja Albrecht Praha lepingu, mis sätestas, et nad maksavad viie aasta jooksul noorematele vendadele 23 000 kuldnat, mille eest nood pärimisõigusest loobuvad. Wilhelm pidi sellest rahast saama 2000 kuldnat aastas. Toetusraha maksmisega tekkis aga peagi probleeme, sest Kasimir suri 1527. aastal ja edaspidi pidi raha maksma Ansbachi markkrahvist vend Georg, kellel ajuti aga rahaga kitsas käes oli. Wilhelm pidi selle aja aga suhtelises vaesuses elama ning tema võlad üha kasvasid.^[5]

Millalgi 1520. aastate keskpaiku õnnestus Wilhelmile hankida Mainzi ja Kölni toomhärra kohad, kuid väga säravaid karjäärivõimalusi talle seal ei paistnud. 1520. aastate alguses, kui tema Saksa ordu kõrgmeistrist vennal Albrechtil oli tõsine konflikt oma Poola kuningast onu Zygmunt I-ga, pakkus viimane ordule välja võimaluse, et Albrecht loovutab oma koha just Wilhelmile, kes tunnistaks Poola ülemvõimu. See variant jäi siiski realiseerimata, sest Albrecht otsustas Preisimaa 1525. aastal sekulariseerida. Enne seda jõudis Wilhelm Albrechti kõrval aga juba Preisi orduriigi valitsemisest osa võtta.^[6]

 

1525. aastal esitas värske Preisimaa hertsog Albrecht plaani teha Wilhelmist Masoovia hertsog, sealjuures pidanuks too abielluma mõne Zygmunt I tütrega. Kuid see plaan nurjus, sest Poola kuningas polnud huvitatud Preisimaa hertsogi mõjuvõimu kasvust.^[7]

1529. aastal alustas hertsog Albrecht aga uut plaani, tegemaks Wilhelmist Riia koadjuutorit.^[8] Selleks olid soodsad võimalused, sest 1528. aastal peapiiskopiks valitud Thomas Schöning soovis taastada 1526. aastal kaduma läinud peapiiskopi sõltumatust ordumeister Wolter von Plettenbergist. Albrecht pakkus Schöningile oma tuge paavstilt ja keisrilt kinnituse saamiseks ning orduvastaseks tegevuseks, soovitades tal endale võtta ka riigivürstist koadjuutor. 1529. aasta sügisel pakkus Albrecht esialgu välja küll kolm kandidaati: krahv Johann von Hennebergi ning oma vennad Friedrichi ja Wilhelmi, kuid asus neist peagi selgelt esile tõstma viimast. Et Wilhelmist oli selleks ajaks saanud veendunud protestant ja vennad said omavahel hästi läbi, siis sobis Wilhelm hästi oma venna Liivimaa-poliitika elluviijaks. Varasematel aastatel oli Albrecht nimelt lootnud ka Liivimaa orduharu sekulariseerimise peale, kuid et Plettenberg ja teised kõrgemad orduametnikud olid selle vastu, siis otsustas Albrecht protestantlust Liivimaal edendada just oma venna saatmise teel.^[9]

Pole selge, kas katoliiklasest Thomas Schöning teadis oma koadjuutori protestantlikust meelestatusest, kuid tõenäoliselt oli talle sel momendil olulisem toetuse saamine ordu vastu. Seetõttu nõustus ta 1529. aasta septembris Wilhelmi enda koadjuutoriks. Ordu tugevast vastuseisust hoolimata õnnestus peapiiskopil, suures osas tänu teiste piiskoppide toele, 1530. aastal saavutada Wilhelmi aktsepteerimine tema koadjuutorina. Sama aasta septembri lõpus saabus Wilhelm Liivimaale, kus viibis öömajal kõigepealt tolleaegse Kuldīga komtuuri ja hilisema ordumeistri Heinrich von Galeni juures. Seejärel liikus ta edasi peapiiskopkonda, kus võttis rüütelkonnalt ja kapiitlilt truudusevande ning sai enda võimu alla seitse peapiiskopkonna ametkonda kaheksateistkümnest.^[10]

Wilhelmi ambitsioonid osutusid siiski suuremateks kui koadjuutorikohaga rahuldumine. Et oma sissetulekuid suurendada, püüdis ta endale saada mitmeid vaimulikke ameteid nii Riia peapiiskopkonnas, Tartu, Saare-Lääne ja Tallinna piiskopkonnas. Kuid paraku tal ühtegi neist saada ei õnnestunud ning läks selle asemel tülli nii Schöningi, Tartu piiskopi Johannes Bey kui ka Saare-Lääne piiskopi Reinhold von Buxhoevedeniga. 1532. aasta maapäeval üritasid Liivimaa seisused Wilhelmi positsiooni Liivimaal konkreetsemalt fikseerida ning tema isetegevust piirata. Selleks võeti vastu otsus (koadjuutoriretsess), millega Wilhelmil keelati peapiiskopi eluajal ilmalikku võimu enda kätte haarata, peapiiskopiks saades pidi ta aga austama kõiki Liivimaal sõlmitud lepinguid ning välismaiseid valitsejaid mitte Liivimaa asjadesse segama. Lisaks pidanuks Wilhelm vastu võtma ka katoliikliku preestripühitsuse, mis talle kui veendunud protestandile oli väga vastumeelt. Siiski oli üks maapäeva otsus talle ka soodne: nimelt lubati Liivimaal vabalt levitada protestantlikku usutunnistust.^[11]

Pärast 1532. aasta maapäeva oli Wilhelmile selge, et Liivimaa maaisandad ei soovi tema võimu kasvamist, kuid samas ei jätnud ta siiski selle püüdlemist. Pealegi tekkis tal selleks juba sama aasta suvel ka soodne juhus, kuna tema nõunik ja Läänemaa üks rüütelkonna juhtidest Georg von Ungern läks koosteiste vasallidega piiskop Buxhoevedeniga tülli ning otsustas tema asemel piiskopiks teha Wilhelmi.^[viide?]

  Pikemalt artiklis Saare-Lääne vaenus

 

1532. aasta aprillis külastas Wilhelm Haapsalus resideerivaid mässulisi aadlikke ning asus koostama tegevuskava endast Saare-Lääne piiskopi tegemiseks. Seetõttu pöördus ta palvega end toetada Rootsi ja Taani kuningate poole ning andis ka oma Preisimaa hertsogist vennale teada, et on Läänemaal otsustanud asja ette võtta, milleks tal aga raha vaja läheks. Hertsog Albrecht soovitas Wilhelmil ettevaatlikult tegutseda, sest kõik Liivimaa poliitilised jõud, välja arvatud Riia linn, olid Wilhelmi võimu kasvamise osas eitaval seisukohal.^[12]

Kuid 1532. aasta 12. novembril valisid Läänemaa aadlikud ja osa toomkapiitlist Wilhelmi piiskopiks ning pikemalt mõtlemata suundus too Läänemaale, jõudes 21. novembriks Haapsallu. Selleks ajaks oli ka selge, et piiskop Reinhold oma ametist vabatahtlikult ei loobu, kuna Kuressaare foogt Gotthard von Gilsen oli koos Saaremaa aadlikega talle truuks jäänud.^[12] Nii sai Wilhelm enda kätte piiskopkonna mandriosa, kuid saared jäid Buxhoevedenile. Seetõttu kujunes nende vahel vastasseis, mis on tuntud Saare-Lääne vaenusena ja kestis kuni 1536. aastani.

Wilhelmi ja tema venna Albrechti eesmärgiks oli ilmselt Saare-Lääne piiskopkonna sekulariseerimine ja ilmalikuks vürstiriigiks muutmine. Kohati kõneldi Wilhelmist kui "Liivimaa kuningast" ning tema liitlane Georg von Ungern otsis markkrahvile ka abikaasat. 1533. aasta lõpul esitas Wilhelm Albrechtile plaani abielluda Poola kuninga Zygmunt I tütrega, kuid too laitis selle maha: katoliiklasest kuningas poleks kunagi aktsepteerinud formaalselt katoliikliku vaimuliku abielu tema tütrega.^[13]

Vaenus kulges samuti algusest peale Wilhelmile negatiivselt, kuna peagi selgus, et Reinhold von Buxheoveden oli juba 1532. aasta augustis paavsti poolt piiskopiks kinnitatud ning Wilhelmi katsed seda tühistada ei kandnud vilja. Vaenuse kõige otsustavamad sündmused leidsid aga aset aastatel 1533–1534, kui Wilhelm ja piiskop Reinhold üksteise võimu all olevaid alasid rüüstasid ja erinevatele Liivimaa jõududele apelleerisid. Wilhelmil õnnestus esialgu saavutada ordu toetus, kellega 1. aprillil 1533 sõlmiti Võnnu liit, kuid tõenäolisemalt oli tegu Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergi osava käiguga Wilhelmi ohjeldamiseks. Mingit reaalset abi ordu talle ei andnud, pigem vastupidi: Pärnu ja Tallinna komtuurid ning Maasilinna foogt asusid avalikult Reinholdi toetama. 1534. aastal toimunud Viljandi maapäeval ühinesid kõik Liivimaa seisused juba piiskop Reinholdi toetuseks ning sama aasta sügisel oli Wilhelm sunnitud Haapsalust lahkuma. Seejärel kukkusid läbi ka tema katsed olukorda paavstile ja keisrile apelleerides enda kasuks pöörata. 1535. aastal läks ka Riia linn ordu kontrolli alla, kui Wilhelmi sealne peamine toetaja, sündik Johann Lohmüller sealt põgenema pidi. 1536. aasta juulis lahendati asi lõplikult piiskop Reinholdi kasuks, kui Wilhelm pidi loobuma kõigist taotlustest Saare-Lääne piiskopkonnale, sai selle eest 25 000 marka (millest ta kätte sai küll vaid ilmselt 9000) ja oli sunnitud oma liitlastest Läänemaa aadlikud piiskopi meelevalla alla jätma.^[14]

Järgnevatel aastatel püüdis Wilhelm koos peapiiskop Schöningiga lahendada tüliasja Riia linnaga, kuid edutult, see jäi jätkuvalt ordu tegeliku ainuvõimu alla. Ordumeister Hermann von Brüggenei osutus Wilhelmi veendunud vastaseks, kes keeldus temale ja peapiiskopile igasuguste järeleandmiste tegemisest. Nii oli Wilhelmi elu jõudnud madalseisu ning 1538. aastal vennal külas käies tundis ta end niivõrd halvasti, et koostas lausa testamendi.^[15] Järgnevatel aastatel hakkas tal siiski paremini minema.

Sel ajal, kui Wilhelm viibis Haapsalus, elas ta sealses toomkirikus läbi sündmuse, mida võib nimetada esimeseks kohtumiseks Valge Daamiga. Nimelt kirjutas tema õueülem Meinecke von Schierstedt, et kui Wilhelm koorirüüs kirikus seisis, siis nägi ta ühtäkki valges riides ja punase sametiga ääristatud naist, keda ta kunagi varem näinud polnud. Wilhelm pidas seda naist saatanaks ning keeldus seejärel kirikusse oma jalga tõstmast. Tõenäoliselt oli Wilhelmi poolt vähemalt osaliselt tegemist otsitud ettekäändega, et vältida katoliiklike jumalateenistuste külastamist ning vaimulikuks pühitsemist; samuti võib selle nägemuse kirjutada tema alkoholiga liialdamise arvele.^[16]

 

1539. aasta augustis suri Riia peapiiskop Thomas Schöning ja nii sai koadjuutor Wilhelmist tema mantlipärija. Keiser ja paavst kinnitasid ta peapiiskopi ametisse 1540. aastal. Kohe tekkisid Wilhelmil aga ka probleemid, sest Riia linn, mis pidanuks talle Kirchholmi lepingu kohaselt truudust vanduma, seda linnas ainuvõimu ordu vahelesegamise tõttu ei teinud. Olukord muutus veelgi problemaatilisemaks siis, kui Riia liitus 1541. aastal Schmalkaldeni liiduga, saades nõnda enda selja taha ka Saksamaa protestantlike vürstide toetuse. Pärast pikki läbirääkimisi õnnestus Wilhelmil viimaks 1542. aastal niikaugele jõuda, et tema ja Riia vahel sõlmiti Lemsalus leping, millega linn pidi talle truudusevande andma, tema aga loobus vaimulikust (ehk nominaalselt katoliiklikust) ülemvõimust Riia üle. Müntimisõigus otsustati reguleerida kuueks aastaks. Kuid ordu segas end taas vahele ja linn taganes lepingust.^[17]

Wilhelm püüdis järgnevalt oma positsiooni parandada endale koadjuutorit otsides. Kandidaatideks olid nii tema vend Johann Albrecht, sugulane Johann von Henneberg kui ka Brandenburgi kuurvürsti pojad, samuti esitati pakkumine Taani kuninga poegadele. Ükski valitseja ei olnud sellest plaanist siiski huvitatud ja seetõttu Wilhelm koadjuutorit endale ei saanudki, ehkki huvitava pakkumise tegi talle ka Kuramaa ja Saare-Lääne piiskop Johann von Münchhausen: tema hakkaks Wilhelmi koadjuutoriks, pakkudes viimasele vastutasuks Kuramaa koadjuutori kohta. Münchhausen arvas ka, et võiks teha lepingu, millega ühe surma korral langeksid kõik tema valdused teise kätte, muutes tolle seeläbi Liivimaa kontekstis peaaegu orduga võrdseks maaisandaks. Kuid et Münchhausen oli väga tihedates seostes Liivi orduga, siis võib arvata, et tegelikult oli plaani taga ordu, kes püüdis saavutada olukorda, kus Wilhelm endale vürstist koadjuutorit ei saaks. Igal juhul otsustas Wilhelm Münchhauseni pakkumise tagasi lükata.^[18]

 

Suutmata oma positsiooni poliitiliste vahenditega parandada, püüdis Wilhelm seda teha usulistega: ta otsustas kogu Liivimaal sisse viia luterliku usutunnistuse. Et ta oli maa kõrgeim vaimulik pea, siis oli tal vähemalt teoreetiliselt ka õigus liturgilist korraldust muuta. Tema kantsler Christoph Sturtz, kes õppis Wittenbergis Lutheri enese juures, töötaski 1545. aastal välja uue usukorralduse. Kuid et enamik Liivimaa toomkapiitlitest olid jätkuvalt katoliiklikud (kaasa arvatud ka Wilhelmi enda, Riia oma), piiskopid ei soovinud peapiiskopi ettekirjutustele alluda ning ordu ei soovinud Wilhelmi mõju kasvu, siis tema reformatsioonikatse ebaõnnestus. 1547. aastal õnnestus Wilhelmil see reformatsioonikorraldus peapiiskopkonna territooriumil vähemalt osaliselt läbi viia.^[19]

Samal ajal õnnestus aga ka Wilhelmi ja ordu vahel teatav lepitus leida. 1546. aastal toimunud Volmari maapäeval sõlmiti leping (Volmari retsess), millega otsustati, et Liivimaa maaisandaid ei tohi ilma kõigi seisuste nõusolekuta valida ega kinnitada, eriti pidi see aga kehtima vürstkoadjuutorite kohta. See lepingupunkt oli selgelt suunatud peapiiskop Wilhelmi vastu, aga vastutasuks nõustus ordu võimu Riia üle jagama: retsessi teise punktina nõustuti, et Riias peab taastatama Kirchholmi leping, millest linn olevat omakasupüüdlikult loobunud.^[20] 1547. aasta kevadel võttiski Wilhelm Riialt koos ordumeistriga truudusevande.^[21] Järgnevatel aastatel olid peapiiskopi ja ordu suhted üpris harmoonilised.

 

  Pikemalt artiklis Koadjuutorivaenus

1550. aastate alguses hakkas Liivimaal suurenema Vene oht, kuna vaherahu Moskvaga oli lõppemas. 1551. aastal õnnestus rahu pikendada vaid ühe aasta, maksimaalselt viie peale, 1554. aastal aga nõudis tsaar 15-aastase rahulepingu eest Tartu maksu.^[22] Vene ohu pärast eriti sügavalt mures olnud Wilhelm oli juba varem püüdnud sõlmida Liivimaa ja Poola liitu, kuid teised liivimaalased olid sellele vastu olnud, kartes Poola sõltlaseks muutumist. Nüüd otsustas Wilhelm aga täielikult toetama koadjuutoriplaani, millega tema vend Albrecht oli alustanud juba 1552. või 1553. aastal, samal ajal, kui ka Wilhelm viibis Preisimaal, olles üle aasta Liivimaast eemal.^[viide?]

Nimelt oli Albrecht koos uue Poola kuninga Zygmunt II Augusti ja Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I-ga (viimasest sai peagi Albrechti väimees) Liivimaale Wilhelmi koadjuutoriks tuua viimase noorema venna Christophi. Poola lootis sellega Liivimaa enda poliitilisele tahtele allutada, kuid ilmselt mitte otseselt vasalliks teha. Albrechti ja Johann Albrechti plaanid olid aga ilmselt ulatuslikumad: Liivimaast taheti teha Preisimaaga sarnast Poolale alluvat vasallriiki, mille valitsejaks saanuks Christoph.^[23] Peapiiskop Wilhelm lootis aga ilmselt ennekõike oma poliitilist mõju Liivimaal tänu välisvalitsejate sekkumisele tõsta.

Pärast Tartu maksu nõude esitamist palus Wilhelm Christophi kohe maale saata ning pakkus selle realiseerimiseks välja ka sõjalisi plaane. Hertsog Albrecht ja tema liitlased leidsid siiski, et Christophi tuleks rahumeelsel teel maale saada. Kuid õige pea sai plaanist teada ka ordu, mis 1555. aasta suvel püüdis plaani nurjata sellega, et kavatses liitu sõlmida Rootsiga. Ka Wilhelmile pakuti välja, et ta võiks koadjuutori maaletoomisest loobuda ja selle asemel astuda liitu Gustav Vasaga, mis tagaks Liivimaale toe Venemaa vastu. Wilhelm arvas aga, et kuna Rootsi ja Venemaa olid juba sisuliselt omavahel sõjas, siis tooks liit esimesega kaasa kindla sõja teisega ja soovitas pigem sõlmida liit Poolaga, mida tugevdaks veelgi enam koadjuutori maalekutsumine. Ordus toimus samal ajal aga lõhenemine: enamik ordumehi oli Poola-meelsema poliitika vastu ning nende juhiks kujunes Viljandi komtuur Wilhelm Fürstenberg; teised aga eesotsas maamarssal Jasper von Münsteriga pooldasid Poolaga kindla Venemaa-vastase liidu tegemist. Münsteri leer hakkas koostööd tegema ka Wilhelmiga.^[viide?]

1555. aasta lõpus saabus koadjuutor Christoph Liivimaale ning Wilhelm püüdis tema positsiooni kindlustada. Kuid see ei läinud korda: Riia toomkapiitel hakkas tema kinnitamisega venitama ning samas otsustasid ordu ja teised piiskopid, et Christophi küsimust saab lahendada vaid maapäeval. See kutsuti kokku 1556. aasta märtsis ja seal selgus, et Wilhelm ja teised liivimaalased ei leia ühist keelt. Varsti pärast maapäeva põgenes maalt ka Poola-meelne Münster ning ordukoadjuutoriks valiti Fürstenberg. Wilhelm pöördus abipalvetega küll oma venna ja Poola kuninga poole, kuid need polnud valmis sõjaliselt sekkuma. Ordu sai Wilhelmi sõjaplaane sisaldavad kirjad aga kätte ning süüdistas teda reetmises. Juunis toimunud seisustepäeval Võnnus otsustasid liivimaalased peapiiskopi sõjalisel teel võimult kõrvaldada.^[viide?]

1556. aasta juuni teisel poolel algaski ordu sõjakäik Wilhelmi vastu. Vaid kahe nädalaga vallutati kogu peapiiskopkond, kuna ka Wilhelmi alamad: Riia linn, rüütelkond ja kapiitel, olid tema vastu astunud. Wilhelm ise varjas ennast Koknese linnuses, mis 28. juunil sisse piirati. Järgmisel päeval andis koadjuutor Christoph end ordu kätte ja veel päev hiljem ei jäänud ka Wilhelmil muud üle, kui koos linnusega alistuda, vältimaks verevalamist. Wilhelmit, keda ordu pidas maa reetjaks, koheldi ka vastavalt: teda hoiti esialgu vangistuses Smiltenes, alates oktoobrist aga Koivaliinas (Gaujiena). Esialgu olid Wilhelmi vangistustingimused rasked, kuid alates augustist need tänu Pommeri saadikute sekkumisele siiski paranesid.^[24]

Hertsog Albrecht ja tolle liitlased püüdsid Wilhelmi vangistamise järel teda diplomaatiliselt aidata, pöördudes Saksa-Rooma riigi vürstide, keisri ja erinevate teiste riikide kuningate poole. Sõjaliselt polnud valmis aga sekkuma keegi, isegi mitte Poola. Taani püüdis olukorda 1557. aastal vahendada, kuid lõppkokkuvõttes edutult. Ordu lootis siiski, et tal õnnestub Wilhelm peapiiskopi kohalt tagandada ja ta järeleandlikuma Christophiga asendada. See plaan aga läbi ei läinud, sest 1557. aasta suvel asus tegutsema Poola. Zygmunt II August kuulutas augustis Liivimaale sõja ning koondas väed piirile. Septembri alguses lõppes konflikt siiski kompromissiga, kui Liivimaa ja Zygmunt II Posvoli lepingu sõlmisid. Sellega ennistati Wilhelm peapiiskopiks, Christophist sai tema koadjuutor ning kõik nende valdused ja õigused tagastati. Lisaks sõlmiti ka salajane Venemaa-vastane liit Liivimaa ja Poola-Leedu vahel.^[25] Wilhelmi eesmärk oli sellega justkui täitunud: ta oli endale saanud koadjuutori ning ka sõjalise liidu Poolaga. Kuid selle hinnaks oli enam kui aastane vangistus ning suhete jätkuv pingestumine Venemaaga.^[viide?]

 

1558. aastal alanud Liivi sõja ajal püüdis Wilhelm esialgu oma riiki seekord koostöös orduga päästa. Ta lootis jätkuvalt eelkõige Poola abile. Wilhelmi huvides tegutsesid ka tema vend Albrecht ning Mecklenburgi hertsog Johann Albrecht I, kes Saksa-Rooma riigist aktiivselt abi otsisid. Ehkki Riigipäev lubaski Liivimaa abistamiseks vahendeid otsida, ei tundnud keegi selle vastu suuremat huvi ja 1561. aastaks oli selge, et sealt olulisemat abi ei tule.^[26]

Selleks ajaks oli ka selge, et kohalikud riigid ei suuda end kaitsta: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop oli oma valdused müünud Taanile, Tartu piiskopkond ning Ida- ja enamik Lõuna-Eestist langenud venelaste kätte, Tallinn ja Harju-Viru rüütelkond alistunud aga Rootsile. Wilhelm ja viimane ordumeister Gotthard Kettler jõudsid järeldusele, et neil ei jää muud üle kui Poolale alistuda. Juba 1559. aastal oli Zygmunt II saanud enda valdusse rea ordu ja peapiiskopkonna linnuseid, lubades selle eest venelaste vastu abi osutada, mida ta tegelikult aga ei teinud. 1561. aasta sügiseks oli olukord Liivimaal aga niivõrd problemaatiline, et enamik peapiiskopkonna ja ordu vasalle nõudsid Poolale alistumist. Ainsana oli Poolale alistumise vastu Riia linn, mis tegi seda alles 20 aastat hiljem, 1581. aastal. Kettler ja Wilhelm olid samuti vasallide alistumisnõudele mõnda aega vastu, kuid andsid viimaks järele. 28. novembril 1561 sõlmisid ordumeister ja peapiiskop Poola kuninga ametliku alistumislepingu (pacta subjectionis), millega allesjäänud orduriigi ja peapiiskopkonna alad läksid tema võimu alla. Kettlerist sai Zygmunti vasallina Kuramaa hertsog, Wilhelmil lubati aga kuni surmani kasutada Riia peapiiskopi tiitlit ning resideerida endise peapiiskopkonna linnustes. Esialgu jäeti alles ka peapiiskopkonna valitsemisstruktuur: stiftifoogtid ja toomkapiitel, kuigi selle aladest koos mõningate orduvaldustega moodustati Üle-Väina hertsogkond.^[viide?]

Oma elu viimased aastad veetis Wilhelm protestantlikus Riia linnas. Alates 1562. aasta sügisest halvenes ta tervislik seisund kiiresti ning järgmise aasta alguseks oli ta suremas. Arstide soovitusi eirates jätkas ta aga veini ja mõdu joomist ning võimalusel ka pidusöökide nautimist. Veebruari esimestel päevadel külastasid teda veel mitmed kõrged ametikandjad, sealhulgas endine ordumeister Kettler. Tema koadjuutor Christoph aga, kes oli viimased aastad väljaspool Liivimaal veetnud, asus küll Wilhelmi poole teele, kuid ei jõudnud temani. Riia viimane peapiiskop suri 3. veebruaril. Tema viimased sõnad olid: "Ma olen vaid inimene. Hea Jumal, minu härra vend ja Poola kuningas on võimsamad kui mina."^[27]

Wilhelmi surm ei likvideerinud veel lõplikult Riia peapiiskopkonda. Alles 1566. aasta 26. detsembril saadeti laiali toomkapiitel ja teised valitsemisstruktuurid ning peapiiskopkonna alad liideti Leeduga.

• Akten und Rezesse der Livländischen Ständetage. Bd. 3 (1494-1535). Bearbeitet von Leonid Arbusow (sen.). Riia: Deubner, 1910.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525-1534): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Ulrich Müller. Köln [etc.]: Böhlau, 1996. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 41.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534-1540): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 1999. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 49.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1540-1551): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2002. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 54.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1551-1557): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2005. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 57.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1557-1560): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2006. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 60.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1560-1565): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2008. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 61.
• Monumenta Livoniae Antiquae: Sammlung von Chroniken, Berichten, Urkunden und anderen schriftlichen Denkmalen und Aufsätzen, welche zur Erläuterung der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland’s dienen. Fünfter Band: Die letzten Zeiten des Erzbistums Riga, dargest. in einer gleichzeitigen Chronik des Bartolemäus Grefenthal und in einer Sammlung der auf jene Zeiten bezüglichen Urkunden. Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1847.

• Julius Girgensohn, Markgraf Wilhelm von Brandenburg bis zu seiner Wahl zum Coadjutor des Erzbischofs von Riga. In: Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands. 14. Bd, 1890. lk-d 344-54.
• Julius Girgensohn, Wilhelm, Markgraf von Brandenburg. In: Allgemeine Deutsche Biographie (ADB). Kd 43; Duncker & Humblot, Leipzig 1898, lk 177–180.
• Stefan Hartmann, Aspekte der Außenbeziehungen Livlands im Spiegel der Korrespondenz Herzog Albrechts von Preußen (1525–1570), Die baltischen Länder und Europa in der frühen Neuzeit. Toim. Norbert Agermann, Karsten Brüggemann ja Inna Põltsam-Jürjo. Köln etc: Böhlau, 2015, lk-d 133–163.
• Magnus von Hirschheydt, Der Krieg, der nie stattgefunden hat. Markgraf Wilhelm von Brandeburg-Ansbach, Reinhold von Buxhövden, die Öselsche Bischofsfehde und das Problem der fehlenden Kriegslegitimation. In: Geistliche im Krieg. Hgg. Franz Brendle und Anton Schindling. Aschendorff, Münster, 2009. lk-d 345–371.
• Paul Karge, Die Berufung des Markgrafen Wilhelm zum Koadjutor des Rigaschen Erzbichofs. Ein Betrag zur Reformationsgeschichte. In: Baltische Monatsschrift, 48. Jahrgang, Bd. 61. Riia, 1906, lk-d 117–156.
• Paul Karge, Die Reformation und Gottesdienstordnung des Markgrafen-Erzbischofs Wilhelm von Riga vom März 1546. In: Mitteilungen aus der livländischen Geschichte. Band 22, lk-d 120–161.
• Paul Karge, Die religiösen, politischen, wirtschaftlichen und sozialen Strömungen in Riga 1530–1535. In: Mitteilungen aus der livländischen Geschichte. 23. Band, lk-d 296–371.
• Juhan Kreem, Valge Daam, Brandenburgi markkrahv Wilhelm ja keskaegse Liivimaa reformikatse. In: Läänemaa muuseumi aastaraamat, nr. 10 (2006), lk-d 53–62.
• Thomas Lange, Zwischen Reformation und Untergang Alt-Livlands. Der Rigaer Erzbischof Wilhelm von Brandenburg im Beziehungsgeflecht der livländischen Konföderation und ihrer Nachbarländer. Hamburger Beiträge zur Geschichte des östlichen Europa, Band 21. Hamburg: Kovač, 2014.
• Madis Maasing, Die Metropolitanverbindung Rigas mit den preußischen Bistümern zur Zeit des Erzbischofs Wilhelm von Brandenburg. In: Die baltischen Länder und Europa in der frühen Neuzeit, toim. Norbert Angermann, Karsten Brüggemann, Inna Põltsam-Jürjo. Köln [etc]: Böhlau, 2015 (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, 26), lk-d 165–187.
• Madis Maasing, Die Wieksche Fehde (1532–1536) und Markgraf Wilhelm von Brandenburg. In: Forschungen zur baltischen Geschichte. Nr 5, 2010, lk-d 11–35.
• Madis Maasing, Miks ebaõnnestus Riia peapiiskopi Wilhelmi 1540. aastatel ettevõetud reformatsioonikatse? In: Usuteaduslik Ajakiri, 66 (1), 2014, lk-d 45−61.
• Madis Maasing, Propagandasõda Saare-Lääne vaenuse aegsel Liivimaal (1532–1536). In: Läänemaa Muuseumi Toimetised, XVIII (2015), 123−174.
• Madis Maasing, Saare-Lääne ja koadjuutorivaenus: keskaegse Liivimaa viimased kodusõjad. In: Ajalooline Ajakiri, nr 2 (132), 2010, lk-d 115–152. PDF-ina
• Madis Maasing, Saare-Lääne piiskop ja tema vaimulik isand. Põhijooni Johannes von Münchhauseni suhetest Riia peapiiskopi Wilhelmiga (1541–1560). In: Läänemaa Muuseumi Toimetised, XVI (2013), lk-d 55–87.
• Madis Maasing, Markkrahv Wilhelmi suhted Tartu piiskoppidega (1530.–1550. aastatel). In: Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat, 2012 (2013), lk-d 93–128. PDF-ina
• Ulrich Müller. Erzbischof Wilhelm von Riga und die Reformation in Livland 1535–1563, Preußen und Livland im Zeichen der Reformation, Preußen und Livland im Zeichen der Reformation. Osnabrück: Fibre, 2014, 241–343.
• Ulrich Müller. Herzog Albrecht in Preußen und Erzbischof Wilhelm von Riga in ihren Bemühungen um die Evangelisierung der Landbevölkerung Livlands (I), Preußenland, Neue Folge, 5 (2014), 49–97.
• Ulrich Müller. Herzog Albrecht in Preußen und Erzbischof Wilhelm von Riga in ihren Bemühungen um die Evangelisierung der Landbevölkerung Livlands (II–III), Preußenland, Neue Folge, 6 (2015), 43–99.
• Klaus Neitmann, Die Auswahl von Residenzorten. Methodische Bemerkungen zur spätmittelalterlichen geistlichen Residenzbildung. In: Spätmittelalterliche Residenzbildung in geistlichen Territorien Mittel- und Nordostdeutschlands, 2008. Lk-d 41-90.
• Klaus Neitmann, Fürst und Räte vor der Herausforderung "guter Ökonomie und Haushaltung". Aufbau und Unterhaltung der Hof- und Landesverwaltung des erzbischöflich rigischen Koadjutors Markgraf Wilhelm von Brandenburg 1529–1539. In: Hofwirtschaft. Ein ökonomischer Blick auf Hof und Residenz in Spätmittelalter und Früher Neuzeit, 2008. Lk-d 77–122.
• Hans Quednau, Livland im politischen Wollen Herzog Albrechts von Preussen: ein Beitrag zur Geschichte des Herzogtums Preussen und des preussisch-livländischen Verhältnisses 1525–1540. Leipzig: S. Hirzel, 1939. Deutschland und der Osten: Quellen und Forschungen zur Geschichte ihrer Beziehungen. Bd. 12.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Wilhelm von Hohenzollern

• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
• Peapiiskop Wilhelmi ajal välja antud mündid