Wilhelm von Fürstenberg

Wilhelmi vanemad olid Neheimi (praegu Arnsbergi linnaosa) drost (Kölni peapiiskopi teenistuses olev linnuseülem) Wilhelm von Fürstenberg (suri enne märtsi 1506) ja Sophie von Witten. Tal oli neli venda: Georg, kes sai Neheimi drostiks; Johann; Rottger, kes oli vaimulik, ning Gotthard, kes oli samuti vaimulik, premonstraatlane, ning 1550. aastail ka Riia toomhärra.^[2] Wilhelm astus Liivimaa orduharusse noorelt, arvatavasti umbes 16-aastaselt. Tõenäoliselt soodustas tema astumist ordusse asjaolu, et Liivimaal teenis juba varem mitu Fürstenbergi, kellest kõige väljapaistvam oli Adolf von Fürstenberg. Wilhelmi ordukarjääri algusest pole midagi teada, kuid 1523. aastal oli temast saanud Liivimaa maamarssalile alluva Aizkraukle (Ascheraden) linnuse majandusametnik (Schenk) ja 1524–1535 oli ta samas linnusekomtuur (Hauskomtur) ehk linnuse ülem.

Pärast ordumeister Wolter von Plettenbergi surma sai senine maamarssal ja koadjuutor Hermann von Brüggenei uueks ordumeistriks ning vahetult pärast seda sai Fürstenbergist Dünaburgi komtuur, kellena ta tegutses ligi 20 aastat (1535–1554), olles küllalt oluline ordukäsknik. Et tema valdused külgnesid otseselt Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga, siis pidi ta leedulastega üsna tihedalt suhtlema. Ent tema suhted nendega olid küllaltki halvad, sest Fürstenbergi komtuuriks oleku ajal leidis aset palju piirikonflikte ja lõpuks ka koadjuutorivaenus. Selleks ajaks oli Fürstenbergist aga saanud juba Viljandi komtuur (1554–1557). Ta sai ordumeister Heinrich von Galeni usaldusaluseks ning valiti 1556 tema koadjuutoriks.

Kui vana meister Heinrich von Galen 1557. aastal suri, sai Fürstenbergist ordumeister. Enne seda oli ta koadjuutorina juhtinud orduvägesid koadjuutorivaenuse ajal ja vallutanud ajutiselt Riia peapiiskopkonna. Ordumeistrina oli ta aga sunnitud alla kirjutama Posvoli leppele, mis peapiiskopile ta valdused tagastas. Faktiliselt sõlmis ta Poolaga ka sõjalise liidu, mida rahuleping Venega oli aga keelanud.

Fürstenbergi ordumeistriks oleku ajal muutus Liivimaa olukord üha raskemaks, venelased nõudsid üha tungivamalt Tartu maksu ning selle tasumatajätmise järel algaski 1558. aasta alguses Vene-Liivi sõda. Oli selge, et Liivimaa vajas välisliitlasi, ning Fürstenberg pooldas Taani-orientatsiooni, samas kui nii Riia peapiiskop kui ka uus Viljandi komtuur Gotthard Kettler soovisid Poola kuningriigi sekkumist. Fürstenberg seda aga ei toetanud, sest teadis, et sellisel juhul võib Liivimaa Poola kuninga vasalliks muutuda. Liit Taaniga oleks võimaldanud Liivimaa riikidel aga suhtelise iseseisvuse säilitada. Esialgu näiski Taani-orientatsioon võitvat: Saare-Lääne piiskopkond müüdi 1559 Taani kuninga Frederik II vennale hertsog Magnusele ning Tallinn palus juba 1558 abi Taani kuningalt. Kuid olukord muutus, kui Vene väed 1559. aasta algul taas sõjategevust alustasid ning ilmnes, et ordul pole jõudu neile vastu seista. Taani vahendusel sõlmiti küll kuueks kuuks vaherahu, et aga Taani sõjalist abi andma ei kiirustanud, oli vaja seda otsida mujalt. Fürstenbergi katsed sõlmida liitu Rootsiga ei kandnud vilja. Kuningas Gustav Vasa oli nimelt liivimaalaste peale pahane 1554–1557 toimunud Rootsi-Vene sõja pärast, milles ordu oli lubanud teda toetada, ent selle asemel Venemaaga rahu pikendanud. Nii jäi üle ainult Poola, ning et sellega edukalt läbi rääkida, oli tarvis ordus juhtkonnavahetust. Nii sai aasta varem koadjuutoriks tõusnud Kettlerist 1559. aasta sügisel uus ordumeister, Fürstenberg aga sai oma elatismaaks taas Viljandi komtuurkonna.

Viljandi komtuurkonda Fürstenbergil kaua valitseda ei õnnestunud, sest 1560. aasta suvel piirasid Vene väed Viljandi sisse. Esialgu õnnestus Fürstenbergil linnust edukalt kaitsta, kuid palgata jäänud palgasõdurid otsustasid pärast mitmenädalast piiramist selle venelaste kätte anda. Fürstenberg pakkus neile küll oma isiklikku vara palgaks, kuid sellest ei hoolitud. Balthasar Russowi kroonika kohaselt nõuti Viljandi ordulinnuse loovutamist, vastasel juhul ähvardati endine ordumeister tappa. Pärast Viljandi alistumist viidi Fürstenberg Venemaale vangi. Ivan Julm olevat temast hiljem soovinud uuesti teha Liivimaa ordumeistrit, kes alluks temale, kuid Fürstenberg keeldunud sellest. Ta surigi vangistuses 1568. aastal, ehkki Saksa ordu palus tsaaril korduvalt endine ordumeister vabastada.

Wilhelm Fürstenbergi peetakse ka mitme alamsaksakeelse vaimuliku (protestantliku) luuletuse autoriks.^[3]

• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 277, lk 243–244).
• Bergmann, Gustav (1776). Geschichte von Livland, nach bossuetischer Art entworfen. Leipzig: Im Schwickertschen Verlage. Lk 44–48.
• Christoph Bötticher, Wunderbarliche Handlung deß jetzigen Meysters auf Leyflandt vnnd seines Stallbruders oder Coadiutorn Wilhelmen Fürstenberg vnd irem anhang, 1556.
• Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik. Herausgeben von der Kurländischen Gesellschaft für Literatur u. Kunst., Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn 1895, lk165
• Beda Franziskus Dudik, Des hohen Deutschen Ritterordens Münz-Sammlung in Wien: mit steter Rücksicht auf das Central-Archiv des hohen Ordens geschichtlich dargestellt und beschrieben. Wien: Carl Gerold’s Sohn, 1858, lk 145–147.
• Manfred Hellmann, "Gesandte des Deutschen Ordens am Hofe Ivans IV. (1564)." – Russland und Deutschland: Aufsätze, toim. Uwe Liszkowski. Kieler historische Studien 22. Stuttgart: Klett, 1974, lk 38–50.
• Friedrich von Klocke ja Gerhard Theuerkauf. "Fürstenbergsche Geschichte. Zweiter Band. Die Geschichte des Geschlechts von Fürstenberg von 1400 bis um 1600". Münster: Aschendorff, 1971, lk 113–116.
• Werner Saure. “Wilhelm von Fürstenberg (um 1500–1568).” – "Fürstenberger Skizzen: Streifzug durch 700 Jahre westfälische Familien- und Landesgeschichte", toim. Michael Gosmann. Arnsberg: Becker, 1995, lk 33–37.
• Johann Suibert Seibertz. "Wilhelm von Fürstenberg: Herrmeister des deutschen Ordens in Livland". Zeitschrift für vaterländische Geschichte und Altertumskunde, NF 9 (1858), lk 221–298.

• Russow, Balthasar: Nye Lyfflendische Chronice, Rostock 1578, lk 91 jj