Vastureformatsioon

  Pikemalt artiklis Trento kirikukogu

Üks olulisemaid sündmusi katoliiklikus reformatsioonis oli Trento kirikukogu (1545–1563). Kirikukogus arutati katoliku kiriku vastaseid süüdistusi ja määratleti katoliku vastus protestantlikele õpetustele.

Kirikukogu kinnitas uuesti katoliiklikud doktriinid:

 

• kirik on tähtsaim piibli interpreteerija
• piibel ja katoliku kiriku traditsioon on võrdselt ja iseseisvalt autoriteetsed vastandina protestantlikule põhimõttele, et lähtuda ainult piiblist;
• lunastus saabub läbi usu ja usust kantud tegude vastandina protestantlikule seisukohale, mille järgi lunastuseks piisab ainuüksi usust;
• rõhutati katoliku kiriku seniste praktikate, nagu indulgentside müük, palverännakud, pühakute, neitsi Maarja ja reliikviate kummardamine, olulisust, kuid keelati kõigi nende kuritarvitamine

Samuti võeti vastu reformid vaimulike hariduse ja moraali parandamiseks, sealhulgas nõue, et igas piiskopkonnas oleks seminarid tulevaste vaimulike koolitamiseks​.^[1][2]

 

Üheks tähtsamaks vastureformatsiooni meetmeks oli seminaride asutamine vaimulike koolitamiseks ning neile õppekirjandus trükkimine. Tugevdati kiriku tsentraliseeritud organisatsiooni ja distsipliini, piiskoppide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi taanduma usulise ees.^[viide?]

Vastureformatsiooni käigus tekkisid uued vaimulikud ordud – kaputsiinid, ursuliinid, teatiinid, barnabiidid ja jesuiidid. Nad avaldasid suurt mõju eeskätt maapiirkondade kogudustele. Suuresti tänu jesuiitide tegevusele ei juurdunud protestantlus lõplikult Poolas, Prantsusmaal ega Lõuna-Saksamaal.^[viide?]

  Pikemalt artiklis Jesuiidid

Jesuiitide ordu, mille asutas Püha Ignatius Loyola, mängis keskset rolli katoliiklikus reformatsioonis. Jesuiidid keskendusid haridusele ja misjonitööle, asutades koole ja ülikoole ning levitades katoliiklust uutesse piirkondadesse. Nad töötasid aktiivselt protestantlike õpetuste vastu, tugevdades kiriku autoriteeti ja edendades katoliiklikku haridust ja vaimsust​.^[viide?]

 

  Pikemalt artiklis Inkvisitsioon

Katoliiklik reformatsioon hõlmas inkvisitsiooni ja tsensuuri tugevdamist, et võidelda hereesia ja protestantlike ideede leviku vastu. Rooma inkvisitsioon asutati 1542. aastal, et kontrollida hereesiat katoliiklikel aladel. Trento kirikukogu reformid hõlmasid ka indulgentside müügi reguleerimist ja liturgiliste tavade ühtlustamist​.^[2]

Paavst Paulus IV seadis sisse inkvisitsiooni, ketserite jälitamise ja kirjanduse tsensuuri. Tema autokraatlikes püüdlustes peegeldus teatud määral katoliku kirikus juba varem sündinud ranget usulist distsipliini nõudvate suundade mõju. Samal ajal leidis aset uuendus, mis tähtsustas isiklikku ja vahetut emotsionaalset usukogemust, tekkisid müstitsistlikud suunad. Kõrgete kirikutegelaste seas levis püüdlus aidata läbi isikliku täiustumise kaasa kiriku tervenemisele. Dominikaani taustaga paavst Pius V püüdis parandada kiriku avalikku moraali ning propageerida vagadust ja kasinat elu. Ta toetas jesuiitide tegevust ja inkvisitsiooni. Paavst Sixtus V ei keskendunud mitte niivõrd surveabinõudele kui katoliku maailma atraktiivsuse suurendamisele – võeti ette barokse Rooma kui maailmapealinna uuendamine, kaunistati kirikuid ning toetati värvikate usuliste pidustuste korraldamist.^[viide?]

 

Katoliiklik reformatsioon tugevdas ja konsolideeris Rooma-Katoliku Kirikut, parandades selle distsipliini ja moraali ning kinnitades uuesti katoliiklikud doktriinid. Samal ajal soodustas see usulist ja kultuurilist taassündi, mis ilmnes uute vaimulike liikumiste ja kunstilise loome kaudu. Kuigi katoliiklik reformatsioon ei suutnud peatada protestantismi levikut, aitas see tugevdada ja levitada katoliiklust kogu maailmas, sealhulgas uutesse maailmajagudesse nagu Ameerika ja Aasia​.^[1]

• Nikolai Treumuth. "Vastureformatsiooni esimene aasta Eestis" Ajalooline Ajakiri, nr. 1/1932