Vastlakukkel

Rootsis on nende nimetus semla või fastlagsbulle, Soomes laskiaispulla, Taanis ja Norras fastelavnsbolle, Lätis vēja kūkas. Rootsikeelne sõna semla (mida kasutatakse ka inglise keeles) tuleneb saksa sõnast Semmel, mille aluseks oli omakorda ladina semilia – nõnda nimetati kõige peenemat sorti nisujahu. Rootsi lõunaosas (Skånes) ja soomerootslaste seas nimetatakse neid fastlagsbulle, mis tähendab paastuajakukleid (nagu ka fastelavnsbolle, laskiaispulla ja skoone fastelann).

Küpsetis valmistatakse pärmitainast ja kaunistatakse vahukoorega. Mitmel pool kasutatakse kuklites kardemoni, martsipani, mandlipuru või vaniljekreemi.

Algselt olid vastlakuklid vaid saiakesed, mida söödi kuuma piima sees. Rootsis kandis see toit nimetust hetvägg, keskalamsaksa keeles hete Weggen ('kuumad kiilud') ja saksa keeles heisse Wecken ('kuumad saiakesed', rahvaetümoloogia järgi 'soemüür').^[1][2][3]

Traditsiooniliselt söödi vastlakukleid ainult vastlapäeval kui viimast pidutoitu enne kevadist paastu. Range paastust kinnipidamine kadus aga pärast reformatsiooni. Tänapäeval müüakse vastlakukleid paljudes toidu- ja kondiitripoodides jaanuarist kuni lihavõteteni. Rootsis tarvitatakse aastas keskmiselt viis poest ostetud vastlakuklit inimese kohta (lisaks kodus küpsetatud kuklitele).^[4]

Rootsi kuningas Adolf Fredrik suri 12. veebruaril 1771 seedeprobleemidesse, kui oli söönud jõevähki, kalamarja, hapukapsast ja suitsuheeringat, rüübanud kõige selle kõrvale šampanjat ning lõpetanud pidusöögi 14 portsjoni hetvägg'iga (vastlakukliga soojas piimas), mis oli kuninga lemmikmagustoit.

Euroopa päeval 2006. aastal valiti vastlakuklid esindama Soomet Café Europe'i projektis, mille algatas oma eesistumise ajal Austria.