Karbamiid

Looduslikult leidub karbamiidi kui biokeemilise nn uurea tsükli ühe saadusena kõige rohkem lindude väljaheites ja loomade uriinis, samuti teiste organismide jäänustes.

Looduses lagundavad karbamiidi uurea- ehk urobakterid. Seda protsessi nimetatakse urolüüsiks ja see toimub peamiselt mullas ja merevees^[1].

See oli esimene orgaaniline ühend, mis anorgaanilistest lähteainetest kunstlikult sünteesiti, mis omakorda aitas kummutada vitalismi teooriat. Karbamiidi sünteesiga pani Friedrich Wöhler 1828. aastal aluse orgaanilisele keemiale, valmistades uurea kaaliumtsüanaadi (KCNO) ja ammooniumsulfaadi [(NH₄)₂(SO₄)] reaktsioonil. Kuigi Wöhler üritas saada ammooniumtsüanaati, sai ta hoopis karbamiidi ning kummutas tahtmatult vitalismi teooria, mille kohaselt elusorganismide kemikaalid erinevad fundamentaalselt elutust ainest.

Karbamiid on lämmastikku sisaldav keemiatööstuse saadus, mida maailmas toodetakse umbes 100 000 000 tonni aastas.

Karbamiidi toodetakse kommertseesmärkidel sünteetilisest ammoniaagist ja süsinikdioksiidist. Karbamiidi toodetakse graanulitena, helvestena, kristallidena ja lahustena.

Rohkem kui 90% toodangust kasutatakse väetisena. Karbamiid on suurima lämmastikusisaldusega (46,4%) lämmastikväetis.

Karbamiidi kasutatakse samuti mitmete plastide, ravimite, kosmeetikavahendite ja sünteetiliste vaikude toorainena.

• Uriin
• Urobakterid
• Urolüüs