[go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Balti apell

Balti apell oli neljakümne viie Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus. Märgukiri oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäevale ja see avalikustati 23. augustil 1979.

Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines sellega veel viis vene vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat akadeemik Andrei Sahharov.[1][2] Märgukiri avaldati välisajakirjanduses ja levis NSV Liidus laialdaselt omakirjastuslikul teel.

See oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, kus inimesed olid poliitilisele nõudmisele teadlikult alla kirjutanud. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud. Balti apellile alla kirjutanud Eesti kodanikest algas ka Eestis avalike dissidentide ajajärk.

Balti apell ning sellele järgnenud Hirvepargi miiting ja Balti kett valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991. aastal.

Ajalugu

muuda

Märgukiri koostati 1979. aasta augustis Leedu ja Eesti vabadusvõitlejate Antanas Terleckase, Julius Sausnauskase, Enn Tarto ja Mart Nikluse koostööna viimase kodus Tartus Vikerkaare tänav 25. Teksti vene keelde tõlkimisel ja keelelisel toimetamisel oli abiks akadeemik Juri Lotmani õpilane professor Ljubov Kisseljova.

Märgukirja koopiad jõudsid adressaatideni Moskva ja Helsingi kaudu. Antanas Terleckas viis ühe kirja Moskvasse, kust see jõudis akadeemik Andrei Sahharovi kaudu lääne ajakirjanikeni. Teine kiri läks 22. augustil laevaga Georg Ots Soome ja jõudis kohale Stockholmis elava Ants Kippari vahendusel. 23. augusti õhtul räägiti Balti apellist juba Ameerika Hääles ja Vaba Euroopas,[3] New York Times avaldas selle 25. augustil.

Balti apell oli esimene ühisavaldus, mis tuli otse kohapealt. Kui apell läände jõudis, edastas Baltimaade noorte pagulaste organisatsioon BATUN selle ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis[viide?]. Balti apellile reageeris Euroopa Parlament. Otto von Habsburgi algatatud Euroopa Parlamendi "Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus" 13. jaanuarist 1983 toetas märgukirjas esitatud nõudmisi.[4][5] 1987. aastal kinnitas seda Euroopa Nõukogu[viide?]. Mõlemad otsused valmistasid teed Balti riikide vastuvõtmiseks ÜRO liikmeteks 1991. aastal.

Balti apelli tähtsus

muuda

Balti apell andis ränga hoobi Nõukogude propagandamasinale. NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et Eesti, Läti ja Leedu läksid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd teadvustati uuesti, et Baltimaade riikliku iseseisvuse kaotamises oli süüdi NSV Liidu ja Saksamaa salasobing.[6]

Kuigi enamikku allakirjutanuist tabasid hiljem okupatsioonivõimude repressioonid: ülekuulamised, läbiotsimised, arreteerimised ja vangistus, saavutas Balti apell taotletud eesmärgi, äratades välismaal tähelepanu Baltimaade jätkuvale ebaseaduslikule okupatsioonile ja anneksioonile ning andes kogu maailmale ja Moskvale teada, et Balti rahvad ei ole neile osaks saanud ülekohtuse olukorraga leppinud.

Balti apell innustas Baltimaade pagulasi korraldama oma asukohamaades okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone ning tõmbama avalikkuse tähelepanu vabaduspüüetele kodumaal.

Tsitaat

muuda
„ Kui me Tartus panime Mart Nikluse ja leedulaste Antanas Terleckase ja Julius Sausnauskasega kokku 4-leheküljelise pöördumise, siis oli meid toetamas 45 Baltimaade vabaduse eest seisjat. Neli eestlast, kuus lätlast ja 35 leedulast, keda üldsus pidas lollideks. 25 aasta eest oli meid 45 lolli, 15 aasta eest seisis Balti ketis üle kahe miljoni "lolli".[3] “

Enn Tarto Balti Apelli 25. aastapäevale pühendatud ajalookonverentsil Tartus.

Mälestuse jäädvustamine

muuda
  • Balti apelli koostamise kohta Tartus tähistab Mart Nikluse elumaja seinale Vikerkaare tänav 25 paigutatud mälestustahvel.[7]
  • 23. augustil 2004 tähistati Balti Apelli 25. aastapäeva ajalookonverentsiga Tartu Linnamuuseumis.[3]
  • 2004. aastal valmis dokumentaalfilm "Balti Apell 25" (produtsent Agu-Üllar Kull, operaator-režissöör Mati Hint, tootja Hint AC; ingliskeelsete subtiitritega).[8]
  • 23. augustil 2009 toimus Okupatsioonide muuseumis Tallinnas Balti apelli 30. aastapäeva tähistamiseks konverents "Samm vabadusse – 30 aastat Balti apellist".[9]
  • 23. augustil 2014 toimus fondi Domus Dorpatensise saalis Tartus Balti apelli 35. aastapäevale pühendatud seminar.[10]
  • 20. augustil 2019 andis Eesti president Kersti Kaljulaid koos Leedu presidendi Gitanas Nausedaga Balti apelli allkirjastajatele iseseisvuse taastamise tänukivi. Kadriorus võttis kivi vastu ja pidas tänukõne Enn Tarto.

Mitmesugust

muuda

2009. aastal kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti – Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamise kuupäeva – stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks.[11]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 20 aastat tagasi: Europarlament nõudis vabadust Balti riikidele Eesti Päevaleht, 13. jaanuar 2003.
  2. ↑ Märgukirjaga ühinesid venelased Andrei Sahharov, Viktor Nekipelov, Tatjana Velikanova, Malva Landa ja Arina Ginzburg. – Balti Apelli 35. aastapäev Estonian World Review, 18. august 2014.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Balti Apelli 25. aastapäeva tähistati ajalookonverentsiga LounaLeht.ee
  4. ↑ Resolution on the situation in Estonia, Latvia and Lithuania (inglise keeles) Kasutatud 20.08.2014.
  5. ↑ Tunne Kelam. Tähtis dokument Maailma Vaade nr 5 (sisaldab resolutsiooni tõlget eesti keelde).
  6. ↑ Enn Tarto. "Balti Apelli olulisus ja mõju". Oma Maa nr 117, september 2009.
  7. ↑ Balti apelli koostamise kohta tähistav mälestustahvel Tartu.ee
  8. ↑ Balti apelli 25. aastapäeval Tartu Linnamuuseumis toimunud ajalookonverentsil esinenud märgukirja algatajad Antanas Terleckas, Mart Niklus ja Enn Tarto, poliitikud Mari-Ann Kelam, Tunne Kelam ning Trivimi Velliste, jurist Enn Sarv, ajakirjanik Jüri Estam, ajaloolane Pearu Kuusk, meedik Heino Noor, vastupanuvõitlejad Helene Celmina ja Kalju Mätik annavad filmis ülevaate sellest suhteliselt vähetuntud leheküljest Eesti lähiajaloos.
  9. ↑ Balti apelli 30. aastapäeva tähistatakse konverentsiga Okupatsioonide muuseumis
  10. ↑ Balti Apelli 35. aastapäev Estonian World Review, 18. august 2014.
  11. ↑ Euroopa Parlamendi deklaratsioon 23. augusti kuulutamise kohta üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks

Kirjandus

muuda
  • Balti apelli tekst on avaldatud veebisaidil nommevalitsus.org [1] ja Kaitseliidu Lõuna-Eesti malevate häälekandjas Oma Maa nr 117, september 2009, lk 3.
  • Pearu Kuusk. Ajalookonverents "Balti Apelliga Europarlamenti" Tartu Linnamuuseumis. Tuna 4/2004, lk 169–170.[2]
  • Enn Tarto. "Balti Apelli olulisus ja mõju" (konverentsi ettekanne). Konverents "Samm vabadusse – 30 aastat Balti Apellist" – Oma Maa nr 117, september 2009.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Balti_apell&oldid=6459302"