Ranniksekvoia

Ranniksekvoia on maailma kõrgeim puu, mille üksikud isendid võivad kasvada kõrgemaks kui 110 meetrit. Puu on erakordselt pikaealine, tule- ja haiguskindel. Teadaolevalt kõrgeim elus sekvoia on 2006. aastal mõõdetud Hyperion, mille kõrgus on 115,55 meetrit.

Puu võra on koonilise kujuga, oksad sirutuvad horisontaalselt või veidi allapoole. Tüve läbimõõt võib ületada 4,5 meetrit.

Koor on kuni 30 sentimeetri paksune, pehme ja kiuline. Koorele annab tema punase värvuse parkhape. Paksu koore happelisus kaitseb puud putukate, haiguste, seente ja tule vastu. Intensiivne tuli võib koore siiski läbida ja puu seest õõnsaks põletada. Kui vähegi elusat kude säilib, taastab puu oma jõuvarud ja põlemishaavad armistuvad.

Võra ülaosas ja päikese käes on okaste pikkus 5–10 millimeetrit; noorematel puudel ja varjulistel okstel aga 15–25 millimeetrit. Albiinopuudel puudub klorofüll ning need toituvad, jagades juuresüsteemi roheliste puudega. Käbid on 15–32 millimeetri pikkused. Puu tolmleb hilistalvel.

Puud kasvavad sageli ringikujuliselt. Puu võib anda juurevõsusid igas suunas ning noored puud kasvavadki tavaliselt ringis emapuu ümber. Vahel ei ole nende okastik piisava valguse ning klorofülli puudumise tõttu roheline, kuid emapuu toidab ja kasvatab oma juurestiku kaudu noori puid sellisena palju aastaid ning üsna suurte mõõtmeteni. Ranniksekvoia on ainuke okaspuu, mis ajab juurevõsusid, kui puu maha raiuda. Lähestikku kasvavate puude juured põimuvad tihedalt omavahel läbi, pakkudes üksteisele tugeva kaitse tuulte vastu.

Seemned satuvad harva viljakale pinnasele, sest maapind on kaetud okaste ja lehtedega; ainult tulekahjud ja üleujutused loovad neile soodsad tingimused.

Pahkjate moodustiste all on uinunud pungad, mis vajadusel võrseid ajama hakkavad.

Ranniksekvoia kasvab uduses ja niiskes kliimas, kitsal umbes 750 kilomeetri pikkusel ribal 30–65 kilomeetri kaugusel Vaikse ookeani rannikust, USA California osariigi keskosast kuni Oregoni osariigi piirini. Vahetu ookeani rannik on puu jaoks liiga liivane, tuuline ja soolane.

Suurem osa levilast jääb merepinnast kõrgusele 30–750 meetrit, kuid harvemini kasvab ranniksekvoia ka meretasapinnal või kuni 920 meetri kõrgusel. Eelistatav kasvuala on mägedes, eriti aga nendevahelistes sügavates orgudes, kus tänu sagedasele udule võib leida kõige kõrgemaid ja vanemaid sekvoiasid.

Paljude isendite vanus ulatub üle 600 aasta, vanim teadaolev sekvoia on umbes 2200-aastane. Noored puud kasvavad väga kiiresti; esimese 20 aastaga võib puu kasvada kuni 20 meetri kõrguseks.

Ranniksekvoia kasvab tavaliselt koos erinevate ebatsuugade, kiviviljakute, läänetsuuga ja hariliku maasikapuuga, alustaimestikus on mitmesugused sõnajalgtaimed, oregoni jänesekapsas, roniv mürgipuu. Loomariiki esindavad erinevad hirved, oravlased, rähnid ja värvulised.

Ranniksekvoia puit on väga väärtuslik. Et sekvoia tüvi on tavaliselt väga sirge, saadakse sellest kvaliteetset ja sirgekiulist puitu, mis on küll suhteliselt pehme, kuid mädanemiskindel. Puit on ilusa tekstuuriga, kerge ja vaiguvaba. Raudteede rajamise ajastul valmistati sekvoiapuidust liipreid ja ehitati raudteesildu. Nii tüvepuitu kui ka pahkasid kasutati mööbli ja treitud tarbeesemete valmistamisel. Tänapäeval rajatakse puidu saamiseks ranniksekvoia kultuurpuistuid.

•  
  Ranniksekvoia okkad
•  
  Ranniksekvoia ristlõige
•  
  Õõnsaks põlenud tüvi
•  
  Pahklik tüvi
•  
  Vaade üles
•  
  Võrdlus inimesega
•  
  Albiinosekvoia oks
•  
  Udu etendab ranniksekvoiade elus olulist osa
•  
  Käbid ja seemned