Piltene

Põhjala ristisõdade käigus Kuramaa vallutamise järel Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopi poolt, toimunud alade jaotuse tulemusel jaotus Piltene piirkond (1/5 aladest) (hilisem Ventspilsi (saksa Windau) ja Aizpute (Hasenpoth) Riia peapiiskopile. Muistsete liivi ja kura hõimude piirialale rajatud Piltene kohta pärineb esimene teade 1295. aastast. 1309. aastal mainitakse Piltene linnust kui Riia peapiiskopkonna Kuramaa piiskopi Burkhardi kantsi. Laevatatava Venta jõe äärde rajatud kindlusest sai ristisõdijate loodud Kuramaa piiskopkonna üks olulisemaid sõjalisi tugipunkte, mille vastupidavuse panid Leedu väed 1329. aastal tõsisele proovile. Linnusesse varjunud piiskopi väge ei õnnestunud leedulastel alistada, kuid läheduses olnud asula põletasid vaenuväed maha.

 

Tuleproovile vastu pidanud kindlusest sai 1335. aastal Kuramaa piiskopkonna keskus, kus viidi läbi toomkapiitli istungeid ja mõisteti kohut. Samas asus ka piiskopi arhiiv ja raamatukogu. Kui piiskop resideeris Piltenes, siis toomkapiitli keskuseks oli Aizpute (Hasenpoth).

 

Võimalik, et Piltene linnuse juurde tekkinud asula sai linnaõigused 14. sajandi lõpus, sest 15. sajandi algusest on teada Piltene bürgermeistreid ja raehärrasid.^[8] Piltene kuulus Saksa-Rooma riigi 1521. aastast vürst-piiskopkonnaks tunnistatud Kuramaa piiskopkonda.

Vahetult enne Liivimaa sõja puhkemist, 1557. aastast, on teada, et Kuramaa ja Saare-Lääne piiskop Johannes IV Münchhausen andis Piltenele Riia linnaõiguse. Kaks aastat hiljem, 1559. aastal müüs piiskop Johannes IV oma valdused Taani kuningas Frederik II-le, kes omakorda läänistas need apanaažina, oma vennale Holsteini hertsogile, hertsog Magnusele, vastutasuks viimase loovutatud alade eest Schleswigis.

Just Piltene linnuses võttis hertsog Magnus vastu Saaremaalt saabunud delegatsiooni ning nende palvele vastu tulles andis 8. mail 1563 Kuressaarele linnaõigused. Piltene ja Kuramaa jäid Magnusele tunduvalt kauemaks ajaks kui Saaremaa. 1572. aastal võttis kuningas Frederik II Saaremaa enda kontrolli alla, kuna Magnus oli asunud koostööle Moskva tsaari Ivan IV-ga ja saanud temalt ka Liivimaa kuninga tiitli. 1577. aastal aga sattus Magnus tsaari meelepaha alla ning siirdus oma Kuramaal alles jäänud valdustesse, hakates Poola kuninga Stefan Batory vasalliks. Piltenes elas Magnus kuni oma surmani 1583. aastal. (Esialgu Piltenesse maetud Magnuse säilmed viidi 1662. aastal Taani ning sängitati kuningaperekonna matmispaika Kopenhaagenis.)

1583. aastal hertsog Magnus suri ja pärandas Kuramaa piiskopkonna ehk Piltene stifti Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri pojale Friedrichile, ent valdusele esitas nõude ka Taani. Tegeliku võimu haaras Piltene piirkonnas aga Rzeczpospolita, mis sundis 1585. aastal Taanit oma nõudlustest loobuma, sama pidi tegema ka Kuramaa hertsogi poeg. Et Rzeczpospolital oli rahalisi raskusi, siis panditi Piltene ala Brandenburgi markkrahvile Georg Friedrichile. Senised ühised Piltene alad jagunesid Piltene – Brandenburgi markkrahvile ja Dundaga (Dondangen) ja Embūte (Amboten) Poola Krooni maadeks.

Kuramaa hertsogi taotlused endise piiskopkonna alale ja Piltenele siiski jätkusid. 1612. aastal saigi hertsog Wilhelm Piltene piirkonna enda võimu alla.

Teise Põhjasõja aegse Poola-Rootsi sõja ajal tungisid Rootsi väed Robert Douglase juhtimisel Kuramaale. 1658. aastal võitsid nad Kuramaa maakaitseväge ning vallutasid Piltene piirkonna ja ka Miitavi (Jelgava). Piltene ala tunnustati Kuramaale kuuluvana ka Oliwa rahulepingus 1660, 1685. aastal plaanis Poola kuningas Jan III Sobieski katoliiklikku Kuramaa piiskopkonda taastada, ent see plaan siiski ebaõnnestus.

Põhjasõjas vallutas Poola kuninga sõltlase Kuramaa hertsogiriigi pealinna Rootsi väed Karl XII juhtimisel ja 1705. aastal Vene tsaaririigi väed. Põhjasõja-aegse katkuepideemia tõttu kujunes 1710. aasta Piltene jaoks katastroofiliseks, rahvast tühjenenud linnas ei jätkunud jõude Venta jõe tulvavetega võitlemiseks. Üleujutuse käigus murdis laevatatav Venta jõgi endale uue voolusängi Piltenest eemal ning seni olulist kaubateed kontrollinud linn jäi sellest tunduvalt eemale. Piirkonna uueks majanduslikuks keskuseks sai sestpeale Ēdole ja Piltene minetas oma senise tähtsuse. 1717. aastal eraldati Piltene piirkond (endine Kuramaa piiskopkond) aga uuesti Kuramaa hertsogiriigist ning sellest sai Poola kuningale alluv autonoomne ala, kus jäi domineerima protestantlus ja mida juhtis kohalikest aadlikest koosnev Piltene maapäev.

1795. aastal liitus Piltene piirkond Poola kolmanda jagamise käigus koos Kuramaa hertsogiriigiga Venemaa keisririigiga. Seejärel liideti Piltene alad Kuramaa kubermangu koosseisu ja Piltene tähtsus vähenes veelgi. 1819. aastal muudeti Piltenes kehtinud haldus- ja valitsuskorraldus analoogseks Kuramaa kubermangus kehtinuga.

Senisest Piltene piirkonnast, mis koosnes 7 kihelkonnast: Aizpute (saksa k. Hasenpoth), Saka (Sackenhausen), Valtaiķi (Neuhausen), Embūte (Amboten), Piltene (Pilten), Dundaga (Dondangen), Ārlava (Erwahlen) moodustati Aizpute ja Ventspilsi kreisid, kuhu liideti ka Kovno kubermangust Palanga asula ja piirkond, mis piirnes Heiligen Aa (Šventoji) jõega, ning Ventspilsi kihelkond. Ārlava kihelkond liideti aga Talsi kreisiga.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Piltene

Tänapäeval on veidi vähem kui 1000 elanikuga Piltene üks väiksemaid Läti linnu. Veel vähem on elanikke vaid Durbes ja Subates.

• Piltene stift
• Piltene stiftifoogtide loend
• Kuramaa piiskopkond