Paldiski

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 53,4%, eestlasi 32,8% ja muid rahvusi 13,7%. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 52,19%, eestlasi 29,66% ja muid rahvusi 18,85%. 1989. aastal moodustasid eestlased Paldiski elanikest 2,4%.

Muistse asustuse jäljed on Paldiski ümbruses olemas juba 1. aastatuhandest.

17. sajandil ehitasid rootslased sinna sadama nimega Rogerwiek või Rågervik. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas 1710. aastal ja rahulepingu sõlmimist Rootsiga alustas Vene keiser Peeter I 1718. aastal kindlustatud süvasadama ja lainemurdjate ehitust, mis aga tema surmaga katkes. Pakri poolsaarele ehitati Peetri kindluse hoone, kasarmud, linna garnisoni ohvitseridele majad ja majandushooned, sõjaväeasula, laevatehas ja tsaari maja. Ehitasid sõdurid, kohalikud elanikud ja sunnitöölised.^[6]

Vene valitsejaist käisid peale Peeter I Paldiskis ka Jelizaveta Petrovna 1746., Katariina II 1764. ja Nikolai II 1912. aastal. Jelizaveta Petrovna valitsusajal ehitused lõpetati ja 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port (Балтийский Порт), eestikeelses tõlkes 'Balti sadam'. Pakri lahel oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav (oluline suurte sõjalaevade jaoks) ning kaitstud tormide eest Pakri saartega.^[7] Aastal 1783 sai sadama juures olev asula linnaõigused. Linna juhtis foogtikohus.

 

1763. aastal määrati Läänemere sadamate peadirektoriks krahv Burchard Christoph von Münnich, kes kontrollis arengus seisma jäänud Tallinna sadama seisukorda. Kuni selle ajani oli Tallinna sõjasadama asutamisel põhirõhk Peeter I soovi arvestades Paldiski suunal, kus oli laevastikule tormide eest varjumiseks soodsam kliima. Tallinna sadama olukorda arutanud komisjon otsustaski rakendada kõik jõud ja vahendid uute kivipulvärkidega sadama rajamiseks Tallinna, säilitades seejuures Paldiski kohana, kuhu laevad saaksid tormi eest pakku minna. Tallinna sadam tuli ehitada Johann Ludwig Luberas von Potti projekti järgi endisest lääne poole ning mahutama pidi ta 10 liinilaeva, 10 fregatti ja mõned väiksemad laevad. Sadamamüüride kõrguseks nähti ette 19 jalga (umbes 5,8 m) veepinnast.

1775. aastal viidi pärast Pugatšovi ülestõusu mahasurumist ja sellest osavõtnute karistamist Paldiskisse sunnitöölisena Salavat Julajev. Talle on linnas püstitatud mälestussammas.

Paldiski sai Venemaa keisririigi Tallinna asehaldurkonnas linnaõigused 1783. aastal^[8] ja oli aastatel 1783–1796 Paldiski kreisi maakonnakeskus. Paldiski kreisi kuulusid Risti kihelkond, Harju-Madise kihelkond, Nissi kihelkond, Keila kihelkond, Hageri kihelkond, Kullamaa kihelkond, Märjamaa kihelkond. Pärast asehaldurkondade likvideerimist 1796. aastal taastati endine ühine Harju kreis.

Vene-Rootsi sõjas (1788–1790) 17. märtsini (6. märts vkj) 1790 väike Rootsi eskaader (fregatid Jarramas ja Ulla Fersen ning kutterprikk Husar) tungis kapten Olof Rudolf Cederströmi (1764–1833) juhtimisel Paldiski sadamasse.^[9] Laevadelt maabus varahommikul umbes 50–60-meheline (teistel andmetel 110 meest^[10]) dessant, mis hävitas sadamas olevad varusid, rikkus sadamakindlustistes olevaid suurtükke, põletas maha 400 mastipuud ja lahkus enne, kui kohale jõudis maavägi Tallinnast. Paldiski garnisoni komandant de Roberty anti sõjakohtu alla, kuid Katariina II andis talle siiski armu.

1870. aastal valmis Paldiski – Keila – Tallinn – Tapa – Narva – Gattšina – Tosno raudteeliin ehk Balti raudtee. Paldiski raudteejaam oli selle läänepoolseks lõppjaamaks.

 

5. juulil 1912 toimus Läänemerel ajalooline kohtumine^[11] Vene keisri ja Saksa keisri vahel. Wilhelm II jõudis jahil SMY Hohenzollern II sõjalaeva Moltke saatel Paldiski reidile. Nikolai II vastu tulnud jahil Štandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei mänginud hiljem rolli Esimese maailmasõja ära hoidmisel. Paldiskis võttis Wilhelm II vastu Viiburi polgu – mille patroon ta oli – paraadi.^[12]

1910. aastal allutati Paldiski kindlus Venemaa meredepartemangule. Esimese maailmasõja ajal paiknesid Paldiskis kui manööverbaasis väeosad, mis tagasid Venemaa Põhjarinde 12. armee ja Balti laevastiku mereväe tegevuse ohutust.

Vabadussõja ajal asusid Paldiskis Traalimise Ekspeditsioon (hilisem Traalerite Divisjon) ja Tankide Klass. Alates 1921. aastast viibisid suviti Paldiskis soomusrongid, tehes linnalähedastel laskeplatsidel laskeharjutusi.

Linnaelu juhtis Paldiski linnapea, Paldiski linnavalitsus ja Paldiski linnavolikogu.

1921. aastal asutati Paldiski vabasadam.

1933. aastal nimetati Baltiski ümber Paldiskiks. Alates 1. maist 1938 oli Paldiski kolmanda astme linn. 1939. aasta kevadel olid linna uute nimedena kaalumisel Paeneeme ja Pakre.Viitamistõrge: Sulgemissilt </ref> puudub. ning Balti laevastiku distsiplinaarpataljon, hospidal ning sõjaväepolikliinik, 94. õhutõrjeraketibrigaadi raketiväeosad ja isegi ballistilised raketid, millest üks asus Leetse mõisas. Paldiskis olid ka maaväe üksused (144. diviisi tagalaladu).

  Pikemalt artiklis Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus

1962. aastal loodi Paldiskisse NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade Õppekeskus nr 93 (sõjaväeosa nr 56190 Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus, (vene Учебный Центр атомных подводных лодок)). 1964. aastal suleti linn koos Pakri saartega ja salastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Linna garnisoni ülem oli pikka aega Juri Bondartšuk, väeosa nr 56190 poliitosakonna ülem oli 1980. teisel poolel Aleksandr Beloussov..^[13]

 

Linna ehitati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud allveelaevnike õppekorpuse hoonega (Pentagon). Teised olid Musta mere laevastiku baasis Sevastopolis Ukrainas ning kolmas – Sosnovõi Bori tuumajaama lähedal Leningradi oblastis. Õppekeskuses oli kaks allveelaeva esimese ja teise põlvkonna tuumareaktorit Delta-I ja Ehho-II ning trenažöörid allveelaevnike ettevalmistamiseks Taifun, Janki ja Delta I–IV klassi tuumaallveelaevadele.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.

Esimene tuumareaktor viidi Paldiski õppekeskusse 1967. aastal ja käivitati 10. aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks.^[14] Reaktorid eemaldati ning evakueeriti Paldiskist 26. septembril 1995. Reaktori võimsus oli 70 MW. Selles oli 180 tuumakütusevarrast, neist 50–60 kilogrammi uraan-235. Uraan-235 rikastusaste oli 20%. Reaktoris vahetati kütusevardaid 1980. aastal, vanad viidi minema raudteed pidi. Teine reaktor oli 90 MW võimsusega ja tunduvalt uuem. See käivitati 10. veebruaril 1983, tuumakütusevardaid oli 250, kütus samasugune kui vanal reaktoril. Mõlemad reaktorid seisati 28. detsembril 1989, vanemal oli selleks ajaks töötunde 20 821 ja uuemal 5333.

Reaktorite sulgemisel keevitati nende külgedele metallplaadid ja peale ehitati 38 sentimeetri paksune betoonsarkofaag. Esialgu on kavas lasta reaktoritel sarkofaagis oma radioaktiivsust kaotada umbes 50 aastat. Sarkofaagi jäeti kaks avaust, üks mõõteriistade sisselaskmise tarvis, teine juhuks, kui peaks olema vajalik inimsekkumine.

2005–2008 läbi viidud Euroopa Liidu projekti "Paldiski sarkofaagide pikaajaline ohutu hoiustamine ja sellega seotud demonteerimistööd" raames paigaldati hoiustamistingimuste parandamiseks ja korrosioonikindluse tõstmise eesmärgil reaktorisektsioone ümbritsevatesse betoonsarkofaagidesse õhukuivatussüsteem, paigaldati reaktorisektsioonidele võimaliku saaste lekkimise operatiivseks avastamiseks seiresüsteem ja renoveeriti reaktoreid ümbritsev peahoone, parandades nii hoone ilmastikukindlust.^[15]

Aastatel 2014–2015 teostatud Euroopa Liidu projekt "Endise sõjaväeala Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomissioneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud" selgitas välja reaktorisektsioonide lammutamise sobivaima viisi ja maksumuse ning Eestis tekkinud ja tulevikus tekkivate radioaktiivsete jäätmete lõppladustamiseks vajaliku lõppladustuspaiga tüübid koos maksumustega.^[15]

Paldiski objekti valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.^[15]

Paldiski tuumareaktorite demonteerimise suhtes jõudsid Eesti ja Venemaa kokkuleppele 30. juulil 1994. 26. septembril 1995 kirjutas Eesti alla aktile, millega Vene Föderatsioon andis Paldiski Nõukogude Liidu tuumaallveelaevnike õppekeskuse tuumaobjekti üle Eesti Vabariigile. Akti sõlmimise aluseks oli see, et Vene Föderatsioon eemaldab objektilt kasutatud tuumkütuse ning viib selle Eestist välja. Eesti riigi kohustuseks jäi kogu objekt koos seal asuva radioaktiivse- ja mitteradioaktiivse saastega, sealhulgas allveelaevade reaktorisektsioonidega ohutuks muuta. Akt oli üheks eelduseks Paldiski objektile jäänud vene vägede lahkumisele Eestist (ülejäänud Eestist olid väed lahkunud juba 1994. aastal).^[15] Venemaa lubas reaktoritest ära viia tuumakütuse ning anda tuumareaktorid ja radioaktiivsete ainete hoidlad Eestile üle 30. septembriks 1995.

1995–2011 viidi Paldiski objektil läbi põhjalikud konserveerimis-, puhastus- ja rekonstrueerimistööd, sest objektil leidus hulgaliselt radioaktiivset- ja mitteradioaktiivset jääkreostust, mis oli ohuks pinna- ja põhjaveele ning pinnasele.^[15]

Reaktoreid saabus demonteerima 27 spetsialisti, 2 inimest reaktorikompleksi projekteerinud asutusest, sealhulgas peakonstruktor, ja 3 asjatundjat Venemaa ühest suurimast allveelaevade ehitamise keskusest Severodvinskist. 24. augustil 1994 kell 9.27 alustasid 8 Vene spetsialisti uuema, 90-megavatise reaktori kaane avamist. Töö kestis 3 tundi ja 3 minutit ning kulges kava kohaselt. Spetsialistid tõstsid kaane kõigepealt 5 sentimeetri kõrgusele, siis tehti mitu tundi mõõdistustöid ja lõpuks tõsteti kaas pealt. 20. septembril 1994 avasid tuumaspetsialistid 70 megavatise reaktori.

15. oktoobri 1995 hommikul kell 6 algas Paldiskis operatsioon tuumakütuse varraste äraviimiseks. Kell 9.53 lahkus tuumakütusega eriešelon veduri M62-1599 juhtimisel Paldiskist ja võttis suuna Tallinnale. Paldiskist saabus tuumaešelon Tallinna kaubajaama, kus vahetati välja vedur. Tallinnast läks sõit Tapale, kus tehti 8-minutiline tehniline peatus, ja edasi Narva. Narvas õiendati tolliformaalsused ning kell 18.05 ületas erirong Narva silla ja lahkus Eestist. Kinnitamata andmeil viidi tuumakütuse vardad Krasnojarski ettevõttesse Majak.^[14]

1999–2001 läbi viidud Euroopa Liidu projekti "Paldiski reaktorisektsioonide käitlemise alternatiivide hindamine" tulemusena leidis projekti ekspertkomisjon, et kiirgusohutuse ja jäätmete ladustamise seisukohast on otstarbekas alustada objekti olulisemaks jääkreostuse allikaks olevate reaktorisektsioonide lõpliku dekomissioneerimisega (lammutamisega) peale 50. aastast hoiustamist, see on orienteeruvalt 2040. aastal (hoiustamise alguseks loetakse 1989. aastat, millal reaktorite töö peatati).^[15]

Pärast Teise maailmasõja lõppu väljaehitatud Paldiski Lõunasadamas baseerusid esimestel aastatel Whiskey-tüüpi (NATO koodnimetus) diiselallveelaevad, mida ehitati aastatel 1951–1957.

Paldiskis dislotseerusid PBL 37. allveelaevade divisjoni 157. brigaad, sama divisjoni 22. ja 40. brigaad asusid Liepājas.

Paldiskis asus ka NSV Liidu sõjamerelaevastiku õppekeskus, mille koosseisus olevad laevad kuulusid Balti laevastiku koosseisu, erinevalt õppekeskusest, mis oli Põhjamere laevastiku alluvuses.

Paldiskis on nähtud ka väikeseid, umbes 30 meetri pikkuseid Piranha-tüüpi luure-diversiooniallveelaevu. Need on veeväljasurvega 150–220 tonni, meeskonnas on 4 inimest pluss 6 allveediversanti, kes vajaduse korral laevast välja lastakse. Seesuguste allveelaevade põhibaas oli Liepājas.

Kinnitamata andmetel on Eesti vetes uppunud 3 M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) ja 1 Whiskey-tüüpi allveelaev. Üks vana Whiskey-tüüpi allveelaev uppus 1970. aastate keskel poolel teel Paldiskist Tallinna. See laev oli kasutusest maha võetud ja määratud vanarauaks.

1956. aasta oktoobris sõitis üks Tallinna poolt tulnud miiniristleja Suurupi väinas pooleks Paldiskist lahkunud M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) pardanumbriga M-200. Laev vajus põhja, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonnast laevas ellu. Soome ja Rootsi pakkusid abi laeva ülestõstmisel, kuid Nõukogude Liit keeldus abist, soovides sõjasaladust hoida. Selleks ajaks, kui nad ise laeva said üles tõstetud, oli meeskond ära lämbunud. Poolekssõidetud allveelaeva meeskonnast on 28 meest maetud Paldiskisse ühiskalmistule.^[16] Paldiskis töötanud laevastikuajaloo uurija Voldemar Grossbergi andmetel pääses sellest laevaõnnetusest siiski 7 meeskonnaliiget.

1956. aastal puhkes tulekahju allveelaeval M-257, kust 32 meeskonnaliikmest pääses samuti 7.

Samal aastal oli plahvatus laeval M-259. Kogu meeskond hukkus koos laevaga.

28. oktoobril 1981 sattus segastel asjaoludel Paldiskis paiknenud Whiskey-tüüpi diiselallveelaev S-363 Rootsi lähedal Karlskrona sissesõiduteel karile.

1968. aasta 27. detsembri Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega laiendati Tallinna, Keila ja Paldiski linna piire. Seejuures Paldiski linnale lisati 2800 hektarit koos 110 või 241 inimesega Klooga külanõukogust.

9. märtsil 1994. aastal võttis Riigikogu vastu Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse, mille kohaselt Suur-Pakri ja Väike-Pakri saare ning Pakri poolsaare maa-ala otsustati jagada Padise ja Keila valla ning Keila linna haldusterritooriumiks, lähtudes majanduslikust otstarbekusest, ajalooliselt väljakujunenud haldusterritoriaalsest korraldusest. Sama seaduse kohaselt Paldiski linna maa-ala liideti Keila linna haldusterritooriumiga Keila linna Paldiski linnaosaks. 1996. aasta 20. oktoobril toimunud kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste järel taastati Paldiski kui iseseisva linna staatus.

  Pikemalt artiklis Paldiski linnapea

• Karl Friedrich Kalk, aastatel 1836–1863 Paldiski foogtikohtunik
• Mihhail Demin (1841–1876), Paldiski foogtikohtunik 1873–1876
• Nikolai Demin, 1876–1880 Paldiski kohtufoogti kohusetäitja
• Nikolai Demin, 1880–1898 Paldiski linnapea ja linnavanem
• –1912, W. Johannson,^[17] Paldiski linnavanem
• 1912^[18]–1914, Karl Klesti, Paldiski linnavanem
• 1917–1940 Johannes Odres, Paldiski linnapea ja Paldiski linnavanem
• Julius Schwan (1880–1967)-linnapea 1941–1944
• Mihhail Filimonov, Paldiski linna RSN Täitevkomitee esimees
• V. Konšin, Paldiski linna RSN TK esimees 1994 aastani.
• 1996–2000 Jaan Mölder (1994–1996 (Keila) Paldiski linnaosa vanem)
• 2000–2001 Mati Kadak
• 2001–2008 Kaupo Kallas
• 2008–2009 Jaan Mölder
• 2009–2010 Mare Leiten
• 2010–2013 Kaupo Kallas
• 2013 Stanislav Tšerepanov
• 2013–2014 Jaanus Ilumets
• 2014–2017 Tiit Peedu

• 1996–1999 Anne Taklaja (1994–1996, halduskogu esimees)
• 1999–2000 Ain Verbo
• 2000–2001 Anne Taklaja
• 2001–2002 Mati Kadak
• 2002–2008 Jaan Mölder
• 2008–2009 Mati Kadak
• 2009–2010 Kaupo Kallas
• 2010–2013 Nikolai Pitšugov
• 2013–2017 Kaupo Kallas

• Paldiski Põhikool
• Paldiski Ühisgümnaasium
• Paldiski raamatukogu
• Paldiski tänavate loend
• Paldiski linnavolinike loend
• Biodiesel Paldiski
• Paldiski juga
• Paldiski–Padise tee
• Paldiski lipp
• Paldiski Lõunasadama tee
• Paldiski majaka tee
• Paldiski Nikolai kogudus
• Keila–Paldiski raudtee (osa Balti raudteest)
• Paldiski linnakalmistu
• Paldiski vapp
• Pallaste mõis
• Leetse-Lepiku talu kalmistu
• Paldiski allveelaevnike kalmistu
• Pakri tuulepark
• Paldiski Radoneži Vaga Sergi kirik

• K-e. "Uus Eesti" küsib: Kas Paldiski sureb välja? Uus Eesti, 26. september 1935, nr 9, lk 2.
• Merkur. Paldiskist – unustatud linnast. Päevaleht, 9. juuli 1939, nr 182, lk 4.
• Paldiski otsib uut nime. Uus Eesti, 4. august 1939, nr 208, lk 9.
• Paldiski uueks nimeks "Lahe". Uus Eesti, 19. september 1939, nr 255, lk 2.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Paldiski

Tsitaadid Vikitsitaatides: Paldiski

• Палдиски – маленький уголок Эстонии
• 360° aeropanoraam / aerofoto
• Euroopa Liidu projekti "Endise sõjaväeala Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomissioneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud" lõpparuanne, 28. detsember 2015
• Dmitri Pastuhhov: ""Insight": sadamalinn Paldiski elanikud nõuavad ligipääsu merele" ERR, 16. mai 2020
• Paldiski, Eesti Sõjaajaloo Teejuht