Liina Reiman

Liina Põlde sündis Valgas Purakülas raudteeametnik Mihkel Põlde pere noorima lapsena. Mihkel Põlde esimesest abielust olid lapsed Friedrich, Johanna ja Alviine, teisest abielust Julie, Karl Robert, Adolf Johannes ja Liina. Liina päris "teatrihaiguse" ilmselt emalt, kes lõi kaasa Valga Säde seltsi asjaarmastajate draamatrupis. Lõpetas kodulinnas Valgas venekeelse algkooli ja saksakeelse tütarlastekooli.

Juba oma kooliajal pääses noor Liina mõnikord karskusseltsi majja näitemänge vaatama. Ta nautis neid väga ja ka tema südames kasvas soov lavale pääseda. Aastal 1908, nähes Valgas ringreisile tulnud Vanemuise lavastust "Efraimi tütar", kus peaosas säras Anna Altleis, sai ta unistus näitlejaelukutsest otsekui otsustava tõuke.

1910. aastal läks nooruke Liina Tartusse Karl Menningu kodu ukse taha, et rääkida oma soovist näitlejaks saada. Menning kutsus ta katsetele ja temast saigi Vanemuise teatri näitlejaõpilane. Tema esimene ülesastumine Vanemuise laval oli prantsuse komöödias "Cyprienne" toaneitsi Josephine'i osa.

"Ja saatuslik esietendus oli jaanuarikuu 17. päeval 1910. Närvipinge tõttu olin täiesti endast väljas. Ma ei mallanud oodata juuksurit, vaid proovisin ise oma juukseid lokkida ja torkasin tulikuumad lokitangid juustesse... psshhsshh... ja juuksed suitsesid! Oma osa kohaselt kandsin kohvikandmiku lavale. Käed värisesid nii, et kohvi loksus peente daamide ilusatele kleitidele. Mulle sadas vihaseid pilke. Garderoobis valasid nad oma südame välja: "Missuguseid lollakaid nüüdsel ajal lastakse näitelavale, see on selge skandaal!" Olin oma õnnetuses peaaegu nõrkemas, vaevaliselt ronisin oma väikesse katusekambrisse. Homme ajavad nad mu kindlasti teatrist minema. Ja öösel niisutasin pisaratega oma patja." (Reiman 1956: 46–47)

Hoolimata väikestest äpardustest võttis Menning ta näitlejaõpilaseks üheks aastaks. Sellel ajal olid Vanemuises ainult mõned õpilased ja igaüks neist jõudis edasi oma tempoga. Õpilase kohustuseks oli jälgida kõiki harjutusi, hoolimata sellest, kas ta tegi näidendis kaasa või ei. Teoreetiline külg jäi peaasjalikult raamatute järgi iseõppimise hooleks.

Isiklikus elus aset leidnud tragöödia – temasse armunud grusiinist üliõpilane võttis endalt tema silme ees elu – viis noore Liina endast välja ning ta palus teatrist puhkust. Pärast tööle naasmist kannatas ta masenduse ja ebakindluse all, mille tõttu Menningu suhtumine temasse muutus. Reimani lepingut uueks hooajaks enam ei pikendatud. Südametunnistuse piinades võttis Liina ette sõidu Kaukaasiasse, kus ta ohte trotsides kohtus hukkunud noormehe perekonnaga, et neile juhtunud tragöödia ära rääkida. Kui ta Kaukaasiast tagasi tuli, tehti talle ettepanek asuda tööle Pärnus Endla teatris.

Uue teatri esimene juht oli Vanemuisest oma kodulinna Pärnusse tagasi kutsutud Aleksander Teetsov. Kokku oli seal kuus kutselist näitlejat: Aleksander Teetsov, Olga Västrik-Teetsov, Anna Kartseva (-Tamm), Eduard Türk, Ella Uuehendrik ja Liina Põlde, kõik Vanemuisest. Vanast Endlast olid võimekad harrastusnäitlejad: Paula Andrekson, proua Pavelson, Voldemar Toffer, Manivald Mitt, August Reiman ja Ferdinand Pettai.

Aastatel 1912–1915 töötas Liina Karl Jungholzi juhtimise all, kes andis talle juba suuremaid ja raskemaid osatäitmisi. Pärnus tutvus ta ka August Reimaniga, kellest sai hiljem tema abikaasa. Endlas hakkas Liina astuma ka oma esimesi ebakindlaid ja arglikke samme sangarlike ja deemonlike naisosade poole. Alustades Rutoffi "Kiviga", kus tal oli Annette kandev ja traagiline roll. Talle sai Karl Jungholzi lavastajaajajärk uueks, elamusterikkaks, isegi saatuslikuks arenemisjärguks, mis avas talle tee edasi suurematesse oludesse ja võimalustesse tulevikus.

1915. aastal kutsus Jungholz Liina Reimani koos teistega Estoniasse, kus Jungholz ise asus näitejuhi ametikohale. August Reiman läks õpilaseks Vanemuisesse. Tallinnas tutvus Liina Raimund Kulliga (kellest sai tema elukaaslane), millele järgnes lahutus August Reimanist. Raimund Kull oli Estonia peadirigent ja nende kooselu kestis mehe surmani 1942. aastal. Estonia ajal käis Liina Reiman Raimund Kulli õhutusel ka Moskva Kunstiteatri selleaegse juhi Persenjevi jutul, rääkimas võimalusest sinna õppima pääseda; kahjuks see tal ei õnnestunud, kuid sealt sai ta palju mõjutusi ja innustust edaspidiseks.

Tööaastat 1916–1917 Estonias on Liina Reiman kirjeldanud nii:

"Igal näitlejal on kindlasti oma pikkade tööaastate jooksul tühje ja viljatuid perioode. Sellised perioodid võivad aga saada ka saatuslikuks. Halvimal juhul tulen näitlejal teatrist lahkuda. Paremal juhul võib ta jääda lavale vedelema tühise mööblina, kui teater seda lubab... Kõige järgi otsustades olin mina nüüd jõudnud sellesse perioodi viieaastase tegevuse lõpuks. Jungholzi julge katse, viia mind suurte traagiliste osade esitamisele, milliseid ei suudeta pidevalt esitada ainuüksi noorusvärskuse ja vaistliku sisseelamise abiga, jäi pooleli. Puudusid abinõud ja vahendid, peaasjalikult kõnetehniline kool ja vaba liikumine laval. Meie suurimas teatris, kus repertuaari kandsid sellised nimed nagu Rantanen, Erna Villmer ja Netty Pinna, puudus näitejuhtidel aeg ja huvi aidata ja tagant lükata üht aeglaselt arenevat noort näitlejat. Kui iseseisvalt ja omal jõul edasi ei pääse, jääd kõrvale. Minus arenesid kompleksid, ebakindlus ja kartus." (Reiman 1956: 310–311)

Eesti esindusteater osutus algaja jaoks liialt nõudlikuks, nii et kaks aastat hiljem jättis Estonia seltsi eestseisus ta töölepingu pikendamata.

"Mu kibestunud meel loendas mitmeid ja mitmeid lahkumise põhjusi. Kuid mu teine mina, see, kelle häält ainult harva tahad kuulda, ütles selge sõnaga: Kas peapõhjus pole siiski see, et sa ei suutnud teha ennast teatrile tarvilikuks? Küllap see oli vist tõsi, pidin endale tunnistama, kuid see oli valus ja tegi haiget." (Reiman 1956: 324)

1917. aastal, pärast puhkusereisilt naasmist, haigestus Liina Reiman düsenteeriasse, mille taga järjel veetis ta haiglas terve kuu, ja arstid olid kaotamas igasuguse lootuse. Tema elu päästis elukaaslane Raimund Kull, kellel õnnestus raskel ajal, kus rohud olid otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit.

"Raimund oli tormanud haiglast välja, võtnud voorimehe ja hakanud ühest apteegist teise kihutama. Samal ajal kui tema apteekides käis tuli mu vend mind jumalaga jätma. Igas apteegis sai Raimund vastuse: "See on juba ammu otsas." Just kui ta oli viimasest apteegist väljumas, küsinud äkki üks koristaja, kes seda juttu oli juhtunud kuulma: "Missugune karp või pudel see on?" Ta oli nimelt kord koristades leidnud kaks pudelit ühest tühjast kastist ja pannud need eraldi ühele riiulile. Lõpuks leiti need kaks pakendit. Imesid juhtub. See oli rohi, mida vajasin. Raimundi kaudu tuli Loojalt mulle pääsemine" (Reiman 1960: 15).

Katsumused kestsid edasi, kevadpoolaastal 1918 avastati tal tuberkuloos. Jällegi olid lood kurvad, arstide nõudmisel veetis ta algul kuu Nõmmel ühes sanatooriumis lamades. Suveks sõitis ta Kingule, ema põetajana kaasas.

"Algas igav ja hall aeg... Söömine, magamine, lamamine, rohtude neelamine, palaviku mõõtmine käis automaatselt täpse, arsti poolt määratud ajatabeli järgi. Pidin sööma mitte vähem ega rohkem kui üheksa korda päevas. Tundsin ennast nuumhanena või -vasikana, keda pidi rammusaks söötma, ainus erinevus, et... elu jaoks" (Reiman 1960: 20)

"Töö! Õnnelikud teatriinimesed, õnnelik Raimund! Neil oli töö, aga minul ei olnud. Hoolimata sündmuste laviinist, mis mindki kaasa viis, ei kustunud võimas igatsuste palang teatri järele. "Näidelda, näidelda tahan," karjus kogu mu olemus. "Oota, oota!" rahustas sisemine hääl ja ma usaldasin seda. "OOTA!" möirgas mõnikord lõvi ja inimesed naljatlevalt elevant. Naersin siis jälle ja vabanesin surve alt. "Ma ootan." Ja see aeg tuli."(Reiman 1960: 56)

Sügishooajal 1918 kohtus Liina Reiman oma sõbra ja kolleegi Anna Markusega, kes oli saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse. Draamateater asus Saksa teatri majas Tallinnas ja selle maja väikest ust avasid kolme teatri – saksa, vene ja eesti teatri rahvas. Proove peeti samaaegselt laval, fuajees, harjutussaalis, lugemisproovid pidid toimuma garderoobideski.

Tööperioodi 1919–1920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, teatriga olid liitunud Netty ja Paul Pinna. Liitus veel Otto Peterson näitejuhina ja pedagoogina. Sel sügisel tuli truppi ka Aleksander Teetsov. Sellel perioodil suurenes esietenduste arv 28-ni. Liina Reimani osade arv oli viieteistkümne ümber. Hooajal 1920–1921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp, kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks.

Suuremat tähelepanu tõmbas ta 1920. aastal Oscar Wilde'i "Salomes" ja nimiosalisena Friedrich Hebbeli "Judithis", läbimurre toimus Sophoklese "Kuningas Oidipuse" (Iokaste) ning Schilleri "Orléansi neitsi" (Jeanne d'Arc) ja "Maria Stuarti" (peaosa) etendustega aastatel 1922–1923. Need etendused muutsid ta kõige armastatumaks eesti näitlejaks.

Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud liigutus, lausutud sõna ja intonatsioon psühholoogiliselt põhjendatud. Samas jäi ikka ja jälle vajaka lavalise liikumise oskusest, kehalisest osavusest ja kõnetehnikast. Nende puuduste kõrvaldamine oli mõeldav vaid metoodilise ja pideva tööga. Liina Reimani esiletõus sisaldas (vahest rohkem kui ühegi teise Eesti näitleja puhul) ranget enesedistsipliini ning tohutut töövõimet ja -tahet.

Kui 1924. aasta 31. detsembril Draamateater Tallinnas oma tegevuse lõpetas ja põhitrupp Vanemuisega ühines, tähistas see Liina Reimanile ühe eluringi täissaamist. Draamateatri ja Vanemuise ühendamine ei andnud soovitud ja oodatud tulemusi. Aeg astus oma sammu ning muutusi oli toimumas teatriprotsessis üldse. Teisenes repertuaar, kangelased astusid alla koturnidelt, ülevad elamused ja kired said maisemateks. Nii kaduski klassika mitmeks aastaks repertuaarist üldse. "Liina Reiman on uunikum, ta vajab pidulikku ja erilist," kuulutas kriitika ning kinnistas muljet, et näitleja ei mahu enam eesti teatri töisesse, igapäevasesse repertuaari. Kirjad Tallinnasse Raimund Kullile muutusid 1930. aastate algul rahutuks ja närviliseks, väljendades süvenevat sisemist kriisi. 1933. aasta kevadel ei sõlminud Vanemuine Reimaniga enam lepingut.

Liina Reiman asus 1933. aastal tööle Soomes, omandades täiuslikult soome keele, kuna selleta polnud tema enda arvates näitlejatöö mõeldav. Aastatel 1933–1938 esines ta Tampere, Pori, Kotka, Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, lõigates rohkesti loorbereid ja pälvides üldrahvalikku austust.

Tagasitulek Eesti teatrisse toimus Estonias 1935. aastal, kus "Maria Stuartiga" tähistati tema 25-aastast lavategevust. Alates 1938. aastast jagas Liina Reiman oma jõudu Estonia ja Draamateatri vahel. Rollide loetelu pole neil aastatel küll pikk, kuid on aukartustäratav oma sisuliselt ja dramaatiliselt haardelt. Ta jõudis oma loomeperioodi tõusulaine harjale Niskamäe vanaperenaisena, Helene Alvinguna Henrik Ibseni "Kummitustes", Marena Aino Kallase "Mare ja ta pojas" ning majoriproua Samzeliusena Selma Lagerlöfi "Gösta Berlingis". Kriitika tunnustas näitleja tippklassi ja kõrgvormi. Ta osales ka lavakunstikooli õppejõuna noorte näitlejate ettevalmistamisel.

Majoriproua "Gösta Berlingis" Draamateatri laval (1941–1942) jäi Liina Reimani viimaseks suurrolliks Eesti teatris.

Valusalt tabas teda elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal. "Raimund Kull ütles kord, et kui tahakski Liinast lahku minna – ei saa, sest neid ei seo laulatus ega seadus, vaid midagi palju suuremat. Üks oli ühele, kui nii võib öelda, muusika draamas, teine teisele draama muusikas". Nõnda rääkis Ants Lauter Liina Reimani ja Raimund Kulli ühise mälestustahvli avamisel Kreutzwaldi tänaval 6. oktoobril 1966 (Reiman 1960: 322–323).

Kauaaegse elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal nõrgendas sidemeid kodumaaga, ja kui kolmanda Nõukogude okupatsiooni hädaoht muutus üha reaalsemaks, otsustas Liina Reiman valida pagulase elu, asudes 1943. aastal uuesti Soome. Taas näitlejatöö Helsingis, Kuopios, Jyvaskyläs, Tamperes, Lahtis, Turus, taas vanad tuttavad rollid. Seejuures tuli enamik näidendeid, kus ta kaasa lõi, tal enesel lavastada. Lisandus rikkalike kogemuste edasiandmine näitlejate suvekursustel ja esinemised deklamatsioonidega Stockholmis Eesti pagulasorganisatsioonide kutsel. Rootsi pealinnas tähistas ta loomingulise õhtuga ka oma 60. sünnipäeva. Paraku jäi see üheks viimaseks esinemiseks, kuna aina süvenev haigus muutis kutsetöö võimatuks.

Liina Reimani tervis muutus 1952. aastal nii kehvaks, et oli sunnitud järgnenud eluaastad haigevoodis veetma. Lähedaste abiga pani ta paberile oma mälestusteraamatud "Lava võlus" ja "Rambivalgus süttib".

Liina Reiman suri 11. septembril 1961, tema põrm toimetati kodumaale ning maeti Tallinna Metsakalmistule Raimund Kulli haua kõrvale 2. juunil 1980.

• Sophokles "Kuningas Oidipus" (Iokaste)
• Friedrich Schiller "Orléansi neitsi" (Jeanne d'Arc)
• E. Vilde "Tabamata ime" (Eeva Marland)
• A. Dumas "Kameeliadaam" (Prudence)
• H. Ibsen "Nora" (Nora)
• H. Sudermann "Kodu" (Magda)
• Chr. Rutoff "Kivi" (Anette Vahtrik)
• L. Koidula "Saaremaa onupoeg" (Miina)
• A. Kitzberg "Püve talus" (Miina)
• H. Ibsen "Seltskonna toed"(Loona Hessel)
• A. Kitzberg "Libahunt" (Tiina)
• A. L`Arronge "Hasemanni tütred" (Emilie)
• B. Bjørnson "Geograafia ja armastus" (Birgit Römer)
• G. Hauptmann "Ephraimi tütar" (Breite Ephraim)
• L. Tolstoi "Pimeduse võimus" (Akulina)
• O. Wilde "Salome" (Herodias)
• O. Wilde "Tähtsuseta naisterahvas" (missis Arbuthnot)
• F. Hebbel "Judith" (Judith)
• M. Lengyel "Antonia" (Antonia)
• G. Numers "Elina surm" (Krista Fleming)
• H. Wuolijoki "Niskamäe naised" (vanaperenaine)
• Fr. Schiller "Maria Stuart" (Maria Stuart)
• S. Lagerlöf "Gösta Berling" (majoriproua Samzelius)
• F. Grillparzer "Sappho" (Sappho)
• W. Shakespeare "Hamlet" (kuninganna Gertrud)
• Lope de Vega "Naiste mäss"(Laurencia)
• W. Shakespeare "Macbeth" (Lady Macbeth)
• B. Shaw "Candida" (Candida)
• L. Andrejev "Inimese elu" (Inimese naine)
• Ilja Surgutšov "Sügisviiulid" (Varvara Vassiljevna)
• G. Kaiser "Hommikust keskööni" (daam)

  Pikemalt artiklis Liina Reimani mälestussõrmus

• "Rambivalgus süttib. Mälestusi minu lavateekonnalt". Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lund 1956. Teine trükk: Eesti Teatriliit, Tallinn 1991 (raamatuga on eraldi köidetuna kaasas 32 lk fotosid)
• "Lava võlus" (eelmise järg). Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lund 1960. Teine trükk: Lilian Kirepe järelsõnaga, Eesti Teatriliit 1996 (raamatuga on eraldi köidetuna kaasas 48 lk fotosid)

• 1961 Pro Finlandia medal (tänuks ja tunnustuseks Soome teatrikunstile osutatud teenete eest)
• 1961 Henrik Visnapuu preemia ("Lava võlus")

• Heivi Pullerits. "Liina Reiman (1891–1961). Elu ja tegevus". Eesti NSV Kultuuriministeerium. Tallinn 1966. 72 lk
• Leo Kalmet. "Pool sajandit teatriteed". Eesti Raamat. Tallinn 1982. Lk 130–137 (peatükk "Liina Reiman Draamastuudios")
• Kalju Haan. "Karl Menning ja teater "Vanemuine"". Eesti Raamat 1987. Lk 208–210
• "Liina Reiman (1891–1961" (kogumik; tekst ka soome ja inglise keeles). Koostanud Lilian Kirepe. Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium. Tallinn 1991