Linnakool (1428–1805)

Linnakool oli Eesti- ja Liivimaa linnades ja mõnes alevis keskajal ja uusajal tegutsenud saksakeelne koolitüüp, mis oli mõeldud linnaelanike poegadele alghariduse andmiseks.

Esimene linnakool asutati Tallinnas (Tallinna linnakool) Oleviste kiriku juures 1428. aastal. Tallinna linnakool asutati paavst Martinus V 17. juulil 1424 antud loa alusel linnakodanike lastele, kui 6. jaanuaril 1424 saatis Tallinna raad paavstile kirja, milles kirjeldati skolastik Henning Bekemanni kooli ülalpidamisega kaasnevaid raskusi. Reformatsiooni järel, 1528. aastal reorganiseeriti kool triviaalkooliks (õppetöö alamastmel saksa, ülemastmel ladina keeles), Tallinna triviaalkooli juhatas rektor^[1], 1790. aastal reorganiseeriti kool 3-klassiliseks alamrahvakooliks ja 1805 saksa õppekeelega kreiskooliks.

16. sajandi esimesel poolel loodi linnakoolid ka Narvas, Tartus, Pärnus, Paides ja Haapsalus. Sajandi teisest poolest on teada linnakooli tegevus Viljandis, Lihulas ja Rakveres. 17. sajandil asutati linnakoolid Valgas, Kuressaares ja Põltsamaal. Enamasti oli tegemist linnakooli alama astme – saksa kooliga, mõnel juhul aga kõrgema astme – ladina kooliga. Osades linnades tegutsesid mõlemad astmed koos triviaalkooli nimetuse all. Linnakoolid kuulusid rae järelevalve alla, kes määras ametisse õpetajad. Koole rahastati linna ja koguduste poolt.^[2]

Põhiõppeaineteks olid lugemine, kirjutamine ja arvutamine, linnakooli kõrgemas astmes ka ladina keel. Reformatsiooni järel muutus õppekavas üha tähtsamaks usuõpetus. Tallinnas andis 17. sajandil algharidust Toompeal asunud toomkool ja all-linnas raele alluvad linnakoolid – poistekool ja tütarlastekool. Tallinnas ja Tartus tegutsesid ka gümnaasiumid.

Linnakoolid lõpetasid tegevuse Aleksander I 1803. aasta haridusreformide tagajärjel. Aastatel 1804–1805 reorganiseeriti need Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Haapsalus, Rakveres, Viljandis ja Valgas kreiskoolideks ning Lihulas, Paides ja Põltsamaal elementaarkoolideks.^[3]