Muinaskihelkond

Kihelkondade tekke aluseks võisid olla üksteisest looduslikult eraldatud ühtse hõimukuuluvusega piirkonnad. Selle kohta, kuidas neist moodustusid poliitilis-administratiivsed üksused, on pakutud erinevaid hüpoteese. Paul Johanseni järgi toimus see siis, kui viikingid 9. sajandil Läänemere idakalda alad vallutasid. Nendega lepingu sõlminud ja pantvange andnud piirkondi hakati nimetama kihelkondadeks rootsikeelse sõna gislalagh eeskujul, kus gisla tähendab pantvangi. On teada, et alistumislepingu kinnitamine pantvangide andmisega oli hiljem, 13.–14. sajandil, Baltikumis levinud tava. Kihelkonna mõiste läänepoolse päritolu kasuks võib rääkida asjaolu, et Eesti ala läänepoolseima kihelkonna pärisnimi oligi Kihelkonna. Samas tõendid 9. sajandi viikingite kestvama ülemvõimu kohta puuduvad. Sõna gislalagh ilmus rootsikeelsetesse ürikutesse alles 14. sajandil ning võimalik, et tõlkelaenuna karjala keelest. Mõned autorid arvavad, pidades sõna kihl kohalikku päritolu, ent siiski "pantvangi" tähistavaks sõnaks, et kihelkonna loomise aluseks oli pantvangide andmine, aga mitte väljastpoolt tulnud vallutajatele, vaid piirkonna siseselt kohalike võimukandjate vahel, et ära hoida vastastikuseid äraandlikke kallaletunge.^[1][2][3]

Lähtudes arvamusest, et sõna kihl tähendus pole olnud "pantvang", vaid "leping", on oletatud, et kihelkonna aluseks olid vastastikusel kokkuleppel ühinenud maakogukonnad (külad, vakused). Enn Tarvel pakub 13. sajandi kirjalike dokumentide sõnakasutusele toetudes välja, et sel ajal oli kasutuses kaks samatähenduslikku terminit: "kihelkond" ja "külakond"". "Külakonna" nimetuse kasutamine peegeldas seejuures fakti, et kihelkond tekkis külade koondumise tagajärjel.^[4] Valter Langi arvates oli kihelkondade väljakujunemise oluliseks ajalooliseks aluseks viikingiaegne linnus-asula süsteem ja hilisrauaaegsed linnusepiirkonnad.^[5]

Põhiline info kihelkondade olemasolu, paiknemise ja funktsioonide kohta pärineb 13. sajandi alguses kirjutatud Henriku Liivimaa kroonikast ja Taani hindamisraamatust. Arheoloogilises materjalis kihelkondade territooriumid ei eristu. Arvatakse, et Läti Henrik on kihelkonda tähistanud ladinakeelsete sõnadega provincia ja terra, mis samas kohati tähistavad ilmselt ka maakonda või linnusepiirkonda, ning kohalikku läänemeresoome päritolu sõnadega kiligunda, kilegunda, kylegunda. Eriti probleemne on sõna provincia tõlgendamine, mis erinevates kontekstides viitab selgelt erineva suuruse ja funktsiooniga üksustele, kuid selle tõlkimine konkreetsetel juhtudel jääb paratamatult oletuslikuks ja mõjustatuks tõlkija eelarvamustest tolleaegse haldusstruktuuri olemuse kohta. Taani hindamisraamatus on kihelkondade või ka külakondadena tõlgendatud sõnu kiligunda, kylagund, kilegund, kylaegund. Eesti territooriumil oli nende allikate järgi umbes 45 kihelkonda. Veel sisaldab näiteks Alna Balduini ja kuralaste valitseja Lammekini vaheline leping asustatud kohale viitavat sõna kiligundes, mis võib tähendada nii küla kui kihelkonda.^{[6][7][8][9][10]}

Omavahel koostööd tegevad ja/või kultuuriliste ja keeleliste ühisjoontega kihelkonnad moodustasid maakonna. Samas mitmed kihelkonnad, keda traditsioonilise käsitluse järgi on peetud maakondadesse veel mitte ühineda jõudnud väikemaakondadeks, jäid eraldiseisvateks üksusteks. Kihelkondade rolli kohta muinasaegses poliitilises elus on erinevaid arvamusi. Nt Enn Tarveli arvates oli kihelkond tolle aja keskne poliitiline ja administratiivne territoriaalüksus, mõneti sarnane riigiga. Ajalooallikates mainitakse välispoliitiliste otsuste vastuvõtjana just kihelkonna vanemaid, samal ajal kui maakonna tasandi vanemate olemasolu kohta puudub igasugune info. Siseküsimustes võis kihelkonnavanemate käes olla kohtuvõim ja õigus lahendada teatud majanduslikke küsimusi (maakasutuse reguleerimine, loomusekohtade jaotamine jms). Tarvel peab kihelkonda ka sõjaväeringkonnaks, kust kogunes malev.^[5][11]

Valter Langi hinnangul võis kihelkonna asemel põhiliseks poliitiliseks ja administratiivseks üksuseks aga olla ka linnusepiirkond. Linnusepiirkondadel olid linnuseid valitsevad juhid, kes võisid ühtlasi täita kihelkonna juhtimise ülesannet. Ka Henriku Liivimaa kroonika tekstist ei ole võimalik ühemõtteliselt aru saada, kas seal räägitakse kihelkonnavanematest või teatud kihelkonnast pärit vanematest. Kuna kihelkondade piirid ei lange alati kokku arheoloogiliselt tuvastatavate linnusepiirkondade ja vakuste piiridega (mõnes kihelkonnas pole ühtegi linnust, teistes jälle mitu, mõned linnusepiirkonnad ulatuvad mitme kihelkonna alale), siis peab Lang võimalikus, et kihelkonnad moodustasid poliitilise ja administratiivse üksuse asemel hoopis hilisemate kirikukihelkondade sarnaseid piirkondi, kus toimus ühine kohtumõistmine, ühised kultustoimingud, traditsioonilised pidustused ja nõupidamised. Piiride mittekattumise tõttu vaidleb ta vastu ka Eerik Laiu arvamusele, et linnusepiirkonnad olid kihelkondade allüksused, ja näeb neid pigem paralleelsete erineva funktsiooniga institutsioonidena.^[12]

Pärast Liivimaa ristisõja käigus maa minekut kristlike valitsejate võimu alla rajati suuresti seniste kihelkondade baasil parohhiad ehk kirikukihelkonnad. Nende nimetamine kihelkondadeks tulenes ilmselt just vana territoriaalse süsteemi ülevõtmisest.^[13]

• Muinaskihelkondade loend maakonniti

• Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
• Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
• Tarvel, Enn. Kihelkond, Horisont 2013/1, lk 32–37.
• Kala, Tiina. Ristimine paganate ja kristlaste pilgu läbi. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 3/2006, lk 8–26.
• Švābe, Arveds. Senā Kursa. Straumes un avoti. Riia, 1938.