Johann Wolfgang von Goethe

 

Johann Wolfgang von Goethe sündis õigusteaduse doktori Johann Caspar Goethe ja temast 21 aastat noorema rikkast perest pärit Catharina Elisabethi pojana. Aastatel 1756–1758 käis ta avalikus koolis, edasi õppis koos noorema õe Corneliaga kodus ja sai mitmekülgse hariduse. Neid õpetas isa ja läbi aegade kokku kaheksa koduõpetajat. Goethe õppis ladina, kreeka, heebrea, inglise, prantsuse, itaalia ja kohalikku juudisaksa keelt.^[1] Lisaks veel loodusteadust, usuõpetust, joonistamist, klaveri- ja tšellomängu, vehklemist, ratsutamist ja tantsimist.^[2] Samuti puutus ta juba väga noorelt kokku kirjandusega. Johann Wolfgangi ja Cornelia ülejäänud neli õde-venda surid lapseeas.

Aastatel 1765–1768 õppis ta isa soovil Leipzigi ülikoolis õigusteadust. Leipzig oli toona elegantne maailmalinn, 16-aastast Goethet peeti provintslikuks ja ta pidi muutma nii riietust kui ka käitumist, et olla uutele kaaslinlastele vastuvõetav. Ehkki ta pidi õppima juurat, hakkasid teda juba varsti rohkem huvitama ülikoolis peetavad luuleloengud. Samuti jätkas ta joonistamistundidega ning õppis puulõiget ja graveerimist. Vanematekodust kaugel, oli tal ka rohkem võimalusi külastada teatrit, olla koos sõpradega ja teha väljasõite.

1768 tabas Goethet tuberkuloosilaadse haiguse tagajärjel raske verejooks ning ta pöördus isa pettumuseks ilma ülikooli lõpetamata Frankfurti tagasi.^[3][4]

1770–1771 jätkas ta tervenenult õigusteaduse õpinguid Strasbourgi ülikoolis. Seekord pühendus ta tõesti juurale, ent leidis ka aega sõlmida isiklikke tutvusi. Neist tähtsaim tutvus oli teoloogi, kunsti- ja kirjandusteoreetiku Johann Gottfried von Herderiga.

1771. aastal esitas Goethe ülikoolile doktoriväitekirja kiriku ja riigi suhetest. Teoloogid pidasid väitekirja skandaalseks ja Goethet usupõlguriks. Dekaan lükkas väitekirja tagasi, ent pakkus Goethele võimalust omandada aste madalam litsentsiaadikraad.^[5] Selleks pidi ta püstitama ja kaitsma mõningaid teese. Eelviimane neist käsitles küsimust, kas lapsetapjast naine peaks saama karistuseks surmanuhtluse. Sama teemat käsitles Goethe ka hiljem oma loomingus.

Tagasi Frankfurti jõudnult avas ta väikese advokaadibüroo, mida pidas laisalt ja huvitult neli aastat kuni Weimarisse sõiduni. Luuletamine oli talle tähtsam. Ta asus tööle "Götz von Berlichingeni" kallal, mis ilmus 1773 ja leidis vaimustatud vastuvõttu. Seda peetakse uudse väljenduslaadi tõttu "Tormi ja tungi" asutamisdokumendiks.^[6]

1772. aastal läks Goethe taas isa nõudmisel advokaadipraktikandiks Wetzlari. Sealt naasnult oli ta edenenud küll loominguliselt, kuid mitte advokaadiametis. Järgmised kolm aastat olid Goethe elus loominguliselt kõige viljakamad. Näiteks sündis õnnetust armastusest oma sõbra kihlatu Charlotte Buffi vastu, millele oli lisatud veel nii isiklikke kui ka teiste armukogemusi, tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused".

1775. aastal kutsus 18-aastane kultuurihuviline Saksi-Weimari hertsog Carl August Goethe Weimari õukonda ning luuletaja võttis kutse vastu.

Saksi-Weimar-Eisenachi hertsogkonnas võttis Goethe 1776. aastal vastu salajase legatsiooninõuniku koha. Järgnes rida ametikohti hertsogkonna kõrgetes riigiametites. Tööasjus sai Goethe palju reisida nii hertsogkonna sees kui ka väljaspool selle piire (Dessaus, Berliinis, Šveitsis, mitu korda Harzis). Lisaks muudele ametitele juhtis Goethe 1776–1817 ka Weimari teatrit.

Ühe Weimari õuenõuniku abiga tutvus Goethe kohalike vabamüürlastega ning astus nende looži Amalia ridadesse.^[7]

Esimesel Weimari aastakümnel jäi looming tagaplaanile, ajakirjades ilmusid üksikud luuletused. Riigitöö kõrvalt asus ta 1780. aasta paiku tõsisemalt uurima loodusteadusi, esialgu geoloogiat, mineraloogiat, botaanikat ja osteoloogiat.

1782 ülendati Goethe aadliseisusse.

1780. aastate keskel, ametialase karjääri tipul, sattus Goethe kriisi. Ta ei tundnud oma ametnikutööst rahuldust, tööalased ja õukondlikud kohustused muutusid talle tüütuks. Loometöö oli jäänud unarusse. 1786. aasta sügisel sõitis ta ootamatult ja ilma hüvasti jätmata Itaaliasse.

Itaalias peatus ta põhiliselt Roomas, reisides ka teistes Itaalia linnades. Roomas elades suhtles ta tihedalt sealsete saksa kunstnike ja kirjanik Karl Philipp Moritziga. Goethe tutvus põhjalikult antiik- ja renessansiaja kunstiteoste ja arhitektuuriga, eriliselt austas ta Raffaeli ja arhitekt Andrea Palladiot. Lisaks aitasid kunstnikest sõbrad tal täiendada joonistamisoskust, Itaalia-perioodist on säilinud 850 Goethe joonistust. Peamiselt aga tegeles ta oma lõpetamata kirjandusteostega: pani proosavormis "Iphigeneia Taurises" värssidesse, lõpetas 12 aastat varem alustatud "Egmonti" ja jätkas "Torquato Tassot". Lisaks tegeles ta botaanika uurimisega. Koju saadetud kirjades kõneles Goethe korduvalt enda taassünnist ja uuest noorusest, mida olevat Itaalias kogenud.^[8]

Itaaliast naasnuna tutvus Goethe 1788. aastal kübarameister Christiane Vulpiusega, kellest sai tema elukaaslane ja palju aastaid hiljem abikaasa. Detsembris 1789 sündis neil poeg Julius August Walther (suri 1830). Hiljem sündis neil veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Poja sünd ei takistanud Goethel tegemast 1790. aastal abieluettepanekut 21-aastasele aadlisoost neiule, kuid tolle isa lükkas ettepaneku tagasi. Oma keskklassist elukaaslasega abiellus Goethe alles 1806.

Tööalaselt tegeles Goethe pärast Itaalia-reisi aastaid peamiselt looduse uurimisega. 1790 ilmus tema "Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären" ('Katse selgitada taimede metamorfoosi').

Kuna hertsog oli Goethe vabastanud senistest kohustustest, sai luuletaja võtta endale sobivad ülesanded hertsogiriigis: näiteks juhatas ta joonistamiskooli, Weimari õukonnateatrit ning oli nõuandja Jena ülikooli juures – tänu millele said seal tööd paljud tolle aja silmapaistvad vaimuinimesed, nende hulgas nt Friedrich Schiller ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel.

Pärast Prantsuse revolutsiooni ja esimese koalitsiooni sõja rahutuid aastaid sai Goethe ja teised Weimari klassikud taas rohkem loominguga tegelda. Näiteks kirjutas Goethe Prantsuse revolutsioonist inspireeritud värsseepose "Hermann und Dorothea" ('Hermann ja Dorothea'), mis kirjeldab Reini vasakul kaldal elanud sakslase saatust.

1789. aastal tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, olles eelnevalt tema teostega tuttav. Alles viis aastat hiljem arenes sellest lähem sõprus ja kuna mõlemad pidasid antiikaja kunsti kõrgeimaks ideaaliks, siis ka koostöö: Schiller kutsus Goethe kultuuri- ja kunstiajakirja Horen väljaandjate hulka. Ka Schiller asus elama Weimarisse. Sellest sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller kutsus linna saksa luuletajaid ja filosoofe.

Esteetiliste põhimõtete läbiarutamise käigus lõid nad kirjandus- ja kunstikontseptsiooni, mida hakati nimetama Weimari klassitsismiks. Kaks kirjanikku innustasid teineteist vastastikku, olles üksteise parimad kriitikud. Näiteks aitas Schiller oma kommentaaridega palju kaasa Goethe romaani "Wilhelm Meisteri õpiaastad" valmimisele ning julgustas teda jätkama "Fausti". Goethe-uurija Nicholas Boyle'i sõnul kujutas kirjavahetus "Wilhelm Meisteri" asjus 1795–1796 endast Goethe ja Schilleri vahelise vaimse suhte kõrgpunkti. Schilleri surma 1805. aastal elas Goethe väga raskelt üle. Schilleri surma järel lõppes ka Weimari klassitsismi õitseaeg.

Schilleri surm andis Goethele tõuke "Fausti" jätkamiseks, 1808. aastal ilmus selle 1. osa.

1810 ilmus Goethe "Zur Farbenlehre" ('Värvusõpetusest'), millega ta oli tegelnud pea kakskümmend aastat. Teadusmaailm ei teinud teosest välja, kirjandusmaailm pidas seda poliitiliselt rahututel aegadel sündinud loominguliseks kõrvalekaldeks.^[9]

1811 alustas Goethe ka autobiograafia "Oma elust: luule ja tõde" kirjutamist, mille esimesed kolm osa ilmusid tema eluajal, neljas aga pärast luuletaja surma.

Lisaks süvenes Goethe idamaade kultuuri, õppis pärsia ja araabia keelt ning temalt ilmus 1819. aastal luulekogu "West-östlicher Divan" ('Lääne-Ida diivan').

Pärast abikaasa Christiane surma 1816 tegeles Goethe taas palju loodusteadustega, avaldades rea kirjutisi. 1821 ilmus "Wilhelm Meisteri rännuaastad", mis koosnes suurelt jaolt varem avaldatud novellidest.

1823. aastal palus tollal 74-aastane armunud luuletaja tõsimeeli 19-aastase Ulrike von Levetzowi kätt, neiu ütles talle aga viisakalt ära. Juba tagasiteel tõllas istudes kirjutas Goethe oma emotsioonide põhjal "Marienbader Elegie" ('Marienbadi eleegia'), ühe oma tolle perioodi lüürilisema ja intiimsema armastusluuletuse.

Viimaste eluaastate jooksul jõudis ta veel lõpetada "Fausti" 2. osa.

22. märtsil 1832 suri Goethe tõenäoliselt südameinfarkti. Tema väidetavad viimased sõnad "Mehr Licht!" ('rohkem valgust!') ei ole üheselt tõestatud. See legend pärineb Goethe majaarstilt Carl Vogelilt, keda polnud luuletaja surma ajal enda sõnul ruumis.^[10]

Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär Johann Peter Eckermann raamatus "Kõnelused Goethega tema viimastel eluaastatel 1823–1832".

Johann Wolfgang von Goethe alustas kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite kirjutamisega.

Oma luuletustega kujundas ta nii tormi ja tungi kui ka Weimari klassitsismi ajastut. Ta kirjutas 65 aasta jooksul umbes 3000 luuletust, osa neist olid iseseisvad, osa tsüklitena ("Römische Elegien", "West-östliche Divan" jt). Ta on kirjutanud nii mitmesajavärsilisi kui ka paarirealisi, nii ranges rütmis kui ka vabavärsis luuletusi. Ta on luuletades kasutanud pea kõiki vanast ja uuest maailmakirjandusest tuntud vorme. Tema luuletustest on eeskuju võtnud peaaegu kõik järgnenud saksa luuletajad.^[11]

Goethe kirjutas eluajal üle kahekümne näidendi, eelistades klassikalist draamat ja tragöödiat. Paljud kuuluvad siiani Saksa teatri klassikalisse repertuaari.

"Götz von Berlichingen" (1773) tõi talle üleöö kuulsuse, kaasaegsed nimetasid teda saksa Shakespeare’iks.^[12]

"Iphigeneia Taurises" on näide Goethe klassitsismist.

Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe näidendi "Faust" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma. Saksa riigi loomise järel 1870 hakati "Fausti" peategelast nimetama "saksa vaimu kehastuseks" ja "rahvuslikuks müüdiks".^[13] 20. sajandil kujunes "Faust" lausa sakslaste uusaegseks eeposeks.

Ka proosas on ta kasutanud peaaegu kõiki proosavorme: loomaeepos "Reinuvader-Rebane", värsseepos "Hermann ja Dorothea", novell "Novelle", romaan "Wilhelm Meisteri õpiaastad" ja "Wilhelm Meisteri rännuaastad", kiriromaan "Noore Wertheri kannatused", reisikiri "Italienische Reise" ('Itaalia reis') ja autobiograafilised kirjad "Oma elust: luule ja tõde".

Goethe esimese romaani "Noore Wertheri kannatused" ilmumine 1774 oli saksa kirjandusajaloo suursündmus. Autor oli kiriromaani uuendanud sellega, et pani kirja vaid ühe osapoole kirjad, mitte kahepoolset kirjavahetust. Selle romaani naispeategelase prototüüp oli Charlotte Buff (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusse ja tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas. 1800. aastaks oli romaan tõlgitud enamikku Euroopa keeltest^[14] ning tolleaegsed noored aimasid järele nii Wertheri riietust, kõne- ja kirjastiili kui ka õnnetut elulõppu: sagenesid enesetapud ja enesetapukatsed (nn Wertheri efekt).

Goethe keskseteks proosateosteks peetakse romaane "Wilhelm Meisteri õpiaastad" (1796) ja "Wilhelm Meisteri rännuaastad" (1821). Esimest peetakse üheks romantismiajastu arenguromaani musternäidiseks, teist ülimodernseks ja paljude tõlgendusvõimalustega teoseks.

Kõige loomulikum kirjanduslik vorm oli Goethele kirjavahetus. Säilinud on ligikaudu 12 000 tema kirja ja ligikaudu 20 000 temale kirjutatud kirja. Näiteks Goethe ja Schilleri kirjavahetus hõlmab 1015 kirja.^[15]

Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid.

Goethe oli ka mitmekülgne tõlkija, tõlkides prantsuse (Voltaire, Corneille, Diderot), inglise (Shakespeare, Macpherson, Lord Byron), itaalia (Benvenuto Cellini, Manzoni), hispaania (Calderón) ja vanakreeka keelest (Homeros, Sophokles, Euripides). Piiblist tegi ta Saalomoni ülemlaulu uustõlke.

Goethe ka joonistas terve elu, eelistades kasutada pliiatsit, sütt, kriiti ja värvilist tinti. Ta joonistas peamiselt portreesid, teatristseene ja maastikke.

Loodust uuris Goethe peamiselt vaadeldes, mikroskoopi suhtus ta umbusuga. Ta ise pidas loodusteaduste vallas oma peateoseks raamatut "Zur Farbenlehre" ('värvusõpetusest', 1810), kaitstes seda kangekaelselt kriitikute eest ja pidades seda ka oma luuletustest tähtsamaks. Vastupidi Isaac Newtonile, kes väitis, et valge valgus koosneb eri värvi valgustest, uskus Goethe oma vaatlustele tuginedes, et valgus on jagamatu üksus ning värvid tekivad heleda ja tumeda, valguse ja pimeduse koosmõjust.

Goethe oli vaimustatud ida filosoofiast. Ta pidas elu mõtteks armastust, kuna selle, ent ka mõistuse ja omavastutuse vägi oli tema jaoks universumi peamine jõud.^[16]

 

• 1808 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks.

• 1774 – "Die Leiden des jungen Werthers" ("Noore Wertheri kannatused")
• 1796 – "Wilhelm Meisters Lehrjahre" ("Wilhelm Meisteri õpiaastad")
• 1809 – "Die Wahlverwandschaften" ("Hingesugulased")
• 1821 – "Wilhelm Meisters Wanderjahre" ("Wilhelm Meisteri rännuaastad")
• 1811–1833 – autobiograafia "Aus meinem Leben: Dichtung und Wahrheit" ("Oma elust: luule ja tõde")

• 1773 – "Götx von Berlichingen" ("Götz von Berlichingen, raudkäega rüütel")
• 1787 – "Iphigenie auf Tauris" ("Iphigeneia Taurises")
• 1788 – "Egmont"
• 1790 – "Torquato Tasso"
• 1808 – "Faust" (1. osa)
• 1832 – "Faust" (2. osa)

• 1773 – "Prometheus"
• 1782 – "Der Erlkönig" ('Metsavaim')
• 1790 – "Römische Elegien" ('Rooma eleegiad')
• 1794 – "Reineke Fuchs", värsseepos ("Reinuvader-Rebane")
• 1797 – "Der Zauberlehrling" ('Võluri õpipoiss')
• 1797 – "Der Gott und die Bajadere" ('Jumal ja bajadeer')
• 1798 – "Hermann und Dorothea" (e.k 1880 "Härmann ja Doora")
• 1819 – luuletsükkel "West-östlicher Divan" ('Lääne-Ida diivan'); kirja pandud koos Marianne von Willemeriga).

Luuletsüklis on luuletus "Ginkgo Biloba". Mõne allika kohaselt noppis Goethe 1815. aasta paiku aiast hõlmikpuulehed ja kirjutas pühendusega Marianne von Willemerile järgmise luuletuse.

 

Ginkgo Biloba

Dieses Baums Blatt, der von Osten

Meinem Garten anvertraut,

Giebt geheimen Sinn zu kosten,

Wie’s den Wissenden erbaut,

Ist es Ein lebendig Wesen,

Das sich in sich selbst getrennt?

Sind es zwei, die sich erlesen,

Daß man sie als Eines kennt?

Solche Frage zu erwidern,

Fand ich wohl den rechten Sinn,

Fühlst du nicht an meinen Liedern,

Daß ich Eins und doppelt bin?

• 1790 – "Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären" ('Katse selgitada taimede metamorfoosi')
• 1810 – "Zur Farbenlehre" ('Värvusõpetusest')
• 1817–1829 – "Italienische Reise" ('Itaalia reis')
• 1832–1833 – "Nachgelassene Schriften" ('Järelejäänud kirjad')

• 1786 – "Novelle"

• "Reinuwader Rebane: Elajate-muinasjutt inimeste elust", eestindanud E. Bornhöhe, Tallinn 1892, 1896, 1902, 1920
• "Faust. J. W. Goethe kurbmäng". I jagu. Tõlkinud Anton Jürgenstein. Postimehe kirjastus, Tartu 1920
• "Egmont. Kurbmäng viies vaatuses". Tõlkinud Anna Haava, Eesti Kirjastus-Ühisus, Tallinn 1924
• "Noore Wertheri kannatused" (romaan). Tõlkinud ja eessõna: Jaan Kärner. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1926
• "Faust". I jagu. Tõlkinud August Sang. Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946
• "Götz von Berlichingen, raudkäega rüütel" (näidend). Tõlkinud Betti Alver. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1947
• "Faust". Tõlkinud Ants Oras. I jagu: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1955, II jagu Lund 1962; 2. trükk ühes köites: sari "Maailmakirjanduse tõlkevaramu", saatesõnad Ivar Ivask ja Thomas Salumets. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2007
• "Wilhelm Meisteri õpiaastad" (romaan). Tõlkinud Leida Kibuvits. Sari "Suuri sõnameistreid", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958
• "Wilhelm Meisteri rännuaastad" (romaan). Tõlkinud Leida Kibuvits. Sari "Suuri sõnameistreid", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959
• "Faust" (I–II). Tõlkinud August Sang, Eesti Raamat, Tallinn 1967; 2. trükk sarjas "Kooli kirjavara" 1972; 3. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1983, 4. trükk samal aastal sarjas "Kooli kirjavara"; 4. trükk: Tänapäev, Tallinn 2005
• "Luuletusi". Tõlkinud August Sang. Eesti Raamat, Tallinn 1968
• "Aforisme". Valinud, tõlkinud ja eessõna Mati Hint. Loomingu Raamatukogu 1974, nr 33; 2., täiendatud ja parandatud trükk: kirjastus Petite, Tallinn 2001
• "Uus Melusine" (muinasjutt, lasteraamatuna välja antud katkend teosest "Wilhelm Meisteri rännuaastad"). Eesti Raamat, Tallinn 1982
• "Götz von Berlichingen; Egmont; Iphigeneia Taurises; Torquato Tasso" (näidendid). Tõlkinud Betti Alver, August Sang, Ain Kaalep ja Kersti Merilaas. Eesti Raamat, Tallinn 1983
• "Noore Wertheri kannatused". Tõlkinud Edla Valdna. Sari "Klassikalised lood", Eesti Raamat 1987; 2. trükk: järelsõna ja kommentaarid kirjutanud Liina Lukas, Avita, Tallinn 2004; 3. trükk: Eesti Päevalehe raamat 2007
• "Clavigo" (näidend viies vaatuses; Tallinna Linnateatri etenduse kava, mis sisaldab ka näidendi teksti). Tõlkija Urmas Oolup; kava koostaja Triin Sinissaar. Tallinn 2000, 68 lk
• "Muinasjutt" (Goethe muinasjutt, millele on lisatud 3 Rudolf Steineri loengut). Tõlkinud Katrin Laiapea ja Sander Varik; järelsõna: Sander Varik. PreMark, Tallinn 2006
• "Oma elust: luule ja tõde". Tõlkinud Ilmar Vene, Ilmamaa, Tartu 2020
• "Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles". Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2021

Antoloogias "Maailma luule. Kuldne klassika" (SE & JS, Tallinn 2006) on valimik Goethe luuletusi Marie Underi ja August Sanga tõlkes lk 115–178.

• Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", I köide. Tartu 1941, lk 162–166 ja 191–204
• XVIII sajandi väliskirjandus (kõrgkooliõpik). Valgus, Tallinn 1973, lk 368–385 ja 416–461
• Anatoli Lunatšarski, "Väliskirjandusest" (artiklite kogumik). Tõlkinud Aleksander Klejnot. Eesti Raamat 1977, lk 225–275
• Thomas Stearns Eliot, "Valitud esseesid". Tõlkinud Jaak Rähesoo, Hortus Litterarum, Tallinn 1997, lk 254–281 (essee "Mis on klassik?") ja lk 306–337 (essee "Goethe kui tark")
• Tanel Mullari, "Goethe värviõpetuse seostest geomeetriaga". Eesti Füüsika Seltsi aastaraamat 1997, Eesti Füüsika Selts, Tartu 1998, lk 120–132
• Johann Wolfgang von Goethe, "Minu elust: luulet ja tõtt". Tõlkinud ja eessõna: Heli Mägar – Akadeemia 1999, nr. 8, lk 1662–1686 ja nr 9, lk 1858–1876
• "Goethe Tartus" (konverentsi "Goethe Tartus" ettekanded, 1999). Toimetanud Vilja Kiisler. Eesti Goethe-Selts, Tartu 2000, 233 lk
• Ants Oras, "Luulekool" II. Ilmamaa, Tartu 2004, artiklid: "Goethe sajanda surmapäeva puhul" (lk 107–121), "Goethe draamad" (lk 122–176), "Faust" (lk 177–190) ja "Goethe India-aineline müstika" (lk 191–196)
• Ralph Waldo Emerson, "Inimkonna esindajad". Tõlkinud Karin Suursalu, LR 2005, nr 24–27, lk 131–146 (essee "Goethe – kirjanik")
• Anne Lange, "Ants Oras". Ilmamaa, Tartu 2005, lk 170–175 ja 263–269
• David Damrosch, "Goethe loob väljendi: maailmakirjanduse kultuuripoliitika". Tõlkinud Ene-Reet Soovik – Akadeemia 2007, nr 12, lk 2667–2705

Tsitaadid Vikitsitaatides: Johann Wolfgang Goethe

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Johann Wolfgang von Goethe

• Ants Oras, Goethe sajanda surmapäeva puhul, Looming nr 2 1932
• Alfred Koort, Goethe — filosoof ja loodusuurija, Looming nr 3 1932
• Jaan Undusk, "Rahuldamatus: "Faustist" ja Eestist" – Eesti Päevaleht 8. detsember 2000
• Jüri Talvet, "Romaaniülikool: J. W. Goethe "Noore Wertheri kannatused"" – Eesti Päevaleht 13. aprill 2007, lk 24
• Surimask
• Elusmask
• Vapp
• Johann Wolfgang von Goethe Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA