Corbie klooster

Corbie kloostri asutas 657. aastal Bathilde, Chlodovech II lesk, kes on kuulutatud katoliku pühakuks. Bathilde ja tema poeg Chlothar III kinkisid kloostrile rikkalikult maad ja privileege. Nende antud eesõigusi kinnitasid hiljem paavstid Benedictus III and Nicolaus I. Kloostri mungad tulid Luxeuil'st, esimene abt oli Theodefrid. Üheksanda abti püha Adelhardi ajal oli Corbie kloostrikool saavutanud suure kuulsuse. Samal perioodil asutas kloostri saadetud munkade saatkond Saksimaal Corvey kloostri.

Üks kuulsamaid varakeskaegseid Corbie kloostris koolitatud õpetlasi oli teoloog ja Corbie abt Paschasius Radbertus (surnud 865), kes kirjutas esimese armulauda käsitleva põhjaliku traktaadi. Teos põhjustas vaidlusi, kuni selleni, et teost kritiseerinud sama kloostri munga Ratramnuse vaated sattusid vastuollu katoliku õpetusega.

1137. aastal hävisid Corbie kloostri hooned tulekahjus, kuid need taastati endisest suuremas mahus. Alates 1550. aastast nimetas abtid kuningas, ka kardinal Mazarin on olnud benefiitsi hoidjate seas. 17. sajandiks oli kloostri kogukond vähenenud, kuid see taaselustati 1618. aastal, kui see liideti mauristide vennaskonnaga. Prantsuse revolutsiooni päevil 1790. aastal hooned osaliselt lammutati, kuid tänapäevani on säilinud imposantse portaali ja läänetornidega gooti kirik.^[2]

Kloostrikiriku ehitamist alustati aastal 1501 varasema romaani ehitise asemele. Kirik on gooti stiilis, kahe kõrge läänetorniga, kolme portaaliga ja ümmarguse roosaknaga lääneseinas. Apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühitsetud kirik on kolmas pühakoda samal kohal. Ehitise lõplik valmimine venis ja lükkus korduvalt edasi.

1775. aastal oli kesklöövi pikkus koos kooriruumiga 117 m, külglöövidel 50 m. Nelitistorn oli 90 m kõrge. Juba 1792. aastal müüdi kloostrikirik pärast kloostri sulgemist maha ja seda kasutati kivimurruna. 1816. aastal otsustati kirik mitte üleni lammutada nagu varem plaanis, vaid jätta alles väiksemal kujul. Kooriruumist ja transeptist ilma jäänud ehitise pikkus on tänapäeval 37 m. Endisest suurusest annavad tunnistust 25 meetri kõrgused võlvid ja 55 m kõrgused monumentaalsed läänetornid.

Alates 1919. aastast kuulub hoone Prantsusmaa ajaloomälestiste hulka. Praegu on kirik Sainte-Colette-des-Trois-Vallées' katoliku koguduse pühakoda.

Corbie klooster oli varakeskajal ja hiljemgi tuntud oma raamatukogu poolest. Raamatukogus olnud raamatutest on säilinud 11. ja 12. sajandil kirjutatud nimestikud. Lisaks patristika-alastele teostele leidus raamatukogus suur hulk antiikaja ja hilisantiigi autorite tekste ja arvatavasti oli klooster üks tähtsamaid antiikpärandi vahendajaid keskaegsesse Euroopasse. 11. sajandi inventarinimestikus on näiteks kirjas Aristotelese "Kategooriad", mitu ladina keele grammatikat ja Boëthiuse ning Cicero teoseid.^[1]

11. sajandi inventarinimestik märgib ära Hegesippuse kirjutatud kirikuloo olemasolu raamatukogus; see teos on tänapäeval kaotsi läinud. Tertullianuse uurijate huvi keskmes on kloostri raamatukogu haruldased Tertullianuse tekstide koopiad (nn corpus Corbiense) ja mõned mitteortodokssed montanistlikud traktaadid, samuti kaks Novatianuse teost, mis on kirjutatud Tertullianuse nime all. Keskaegse arhitektuuri ajalugu täiendab Corbie raamatukogus leiduv info, mis annab tunnistust kunagisest huvi tõusust mõõdistamise tehnikate ja geomeetria vastu nii teoorias kui ka praktikas; käsikirju on Eukleidese ja Boethiuse geomeetria-alastest teostest ning Cassiodoruselt.

Corbie kloostri mahukast ja rikkalikust raamatukogust viidi 400 käsikirja 17. sajandi algul Richelieu käsul Saint-Germain-des-Prés'sse.^[2] Prantsuse revolutsiooni ajal viidi kloostrisse jäänud käsikirjad Amiensi, St-Germain des Prés's olnud käsikirjad müüdi ja paljud neist sattusid diplomaat Pjotr Dubrovski raamatukoguga Peterburisse. Suurem osa ülejäänutest asub Prantsusmaa Rahvusraamatukogus, aga ka Berliinis, Roomas jm.

Luxeuil' ja Corbie kloostris loodud 7., 8. ja 9. sajandi käsikirjade dekoori iseloomustab märgatav insulaarstiili mõju. Corbie psaltri initsiaale kaunistab põimornamentika ja nn haarava looma motiiv, germaani hilise loomastiili pärand.

Corbie oli üks keskusi, kus ladina kiri 7., 8. ja 9. sajandil märkimisväärselt ja mitmekülgselt arenes. Mungad Corbie kloostri skriptooriumis katsetasid eri kirjastiilidega ja -võtetega, nagu võib järeldada seal loodud käsikirjadest.^[1]

Aastakümneid arvasid uurijad, et karolingide minuskli lõid Karl Suure käsul tema Aacheni õukonnakooli kirjutajad 9. sajandil osana valitseja haridusreformist. 21. sajandil tuli Heidelbergi ülikooli professor Tino Licht välja väitega, et karolingide minuskel oli mõnevõrra varasem ning tekkis eri kirjastiilide katsetamise tulemusena. 8. sajandi teisel poolel Corbie kloostris kirjutatud käsikirjas, mis asub Berliinis Riigiraamatukogus, leidub tekst, mis on alustatud pooluntsiaalis, kuid järgmised kolm lehekülge on kirjutatud selgemas, õhulisemas ja ümaramas kirjas, karolingide minuskli varases versioonis; seejärel jätkub tekst taas pooluntsiaalis.^[3]

• Corbie psalter

• Monastery of Corbie. - Catholic Encyclopedia
• M. Greulich. Corbie Abbey and today’s font. How Corbie Abbey's medieval manuscripts connect to today's fonts. - Europeana blog. April 5, 2022