Benin

Tänapäeva Benin asub mitme varasema kuningriigi aladel, millest aja jooksul kujunes võimsaimaks Dahomee kuningriik pealinnaga Abomeys.

16. sajandi lõpuks – 17. sajandi alguseks oli tänapäeva Benini aladel välja kujunenud kolm suuremat võimukeskust:

• Allada kuningriik, mis enne Dahomee (Abomey) poolt vallutamist oli piirkonna võimsaim;
• Porto-Novo kuningriik (algselt Adjacé kuningriik, hiljem Hogbonou kuningriik)
• 1625. aastal asutatud Dahomee kuningriik (ka Abomey kuningriik)

1650 – ehitasid inglased Ouidah' (Whydah') kindluse.

1664 – asutasid Bretoni kaputsiinid esimese kristliku missiooni Ouidah'sse.

1704 – sai Prantsusmaa loa Ouidah' sadama ehitamiseks.

1752 – asusid portugallased Hogbonousse ja nimetasid selle Porto-Novoks (Uus sadam), mis puhkes eriliselt õitsele tänu orjakaubandusele.

1863 – koostöös Porto-Novo kuningaga, kes otsis abi Abomey kuninga nõudmiste ja Nigeerias Lagoses asuvate inglaste rünnakute vastu, moodustati esimene Prantsuse protektoraat. Samal aastal lubas Abomey kuningas Glélé prantslastel asuda Cotonousse.

1882 – sõlmis Porto-Novo kuningas Prantsusmaa protektoraadiga uue lepingu.

Aastatel 1885–1887 kuulutas Portugal välja tegeliku mõjuta protektoraadi Dahomey üle.

1889 – võitsid prantslased Dahomeyga peetud sõja. Kuningas Glélé poeg ja Abomey viimane sõltumatu valitseja, kuningas Behanzin (Kondo, hai), vangistati.

1892 – kuulutas Prantsusmaa välja protektoraadi kogu kuningriigis. Dahomey alad vallutati lahingutes, mis toimusid 1892–1894.

1894 – pärast Abomey viimase kuninga alistumist asutas Prantsusmaa "Dahomey ja selle vasallide koloonia". Kuningas Behanzin pagendati Martinique'le.

1904 – liideti Dahomey Prantsuse Lääne-Aafrikaga (prantsuse keeles Afrique occidentale française, AOF), mis kujutas enesest kaheksa Aafrika koloniaalterritooriumi föderatsioon: Mauritaania, Senegal, Prantsuse Sudaan (nüüdne Mali), Prantsuse Guinea (nüüdne Guinea), Côte d'Ivoire (Elevandiluurannik), Ülem-Volta (nüüdne Burkina Faso), Dahomey (nüüdne Benin) ja Niger.

1946 – sai Dahomeyst Prantsusmaa ülemereterritoorium.

4. detsembril 1958 kuulutati välja vabariik ja Dahomey sai iseseisvaks riigiks. 1. augustil 1960 võeti Dahomee vastu ÜRO-sse. Esimesed valimised võitis Parti Dahomeen de L'Unite, mille juhist Hubert Magast sai riigi esimene president.

1963–1972 valitses riigis poliitilise ebastabiilsuse periood, mille ajal toimus kuus riigipööret ning mille lõpetas major Mathieu Kerekou võimuhaaramine.

1975 – nimetati Dahomee ümber Benini Rahvavabariigiks (prantsuse keeles République populaire du Bénin; RPB). Riiki juhtis sõjaväeline hunta major Mathieu Kerekou juhtimisel.

1989. aasta detsembris, pärast 17 aastat kestnud marksismi-leninismi perioodi, teatas president Kerekou tänavarahutuste survel, et Benin loobub marksismi-leninismi ideede elluviimisest.

1990 – sai Benini Rahvavabariigist Benini Vabariik.

1991 – kaotas president Kerekou esimestel mitmekandidaadilistel presidendivalimistel Nicéphore Soglole, kes valiti üle 67% häältega vabariigi presidendiks.

1996 – süüdistati presidendivalimisi reeglite rikkumises ning konstitutsioonikohus kinnitas, et Kerekou on saanud enamuse kehtivatest antud häältest.

 

 

Benin on jaotatud 12 departemanguks ja need omakorda 77 vallaks. Praegune haldusjaotus on kasutusel alates 1999. aasta haldusreformist, millega poolitati kõik kuus tollast departemangu. 2008. aastal kinnitati kuue uue departemangu ametlikud keskused.

Benini Vabariigi lipp koosneb kolmest värvist: roheline, kollane ja punane. Roheline sümboliseerib haljendavat maad ja lootust, kollane sümboliseerib jõukust ning punane vaprust. Lipu värvid kokku kujutavad Aafrika ühtsust ja rahvustunnet.^[7]

Benini vabariigi vapi ülaosas on kaks sarve, mis on täidetud liivaga, need tähistavad heaolu. Sarvede all on kilp, millel on tegelik Benini vapp. Kilp on jaotatud nelja ossa, üleval vasakus osas on kujutatud liivalossi, mis kujutab Benini vabariigi ajalugu. Üleval vasakus osas on kujutatud Benini tähte, mis on rahvuse kõrgeim tunnustus. Tähe all on laev, mis tähistab Eurooplaste saabumist Beninisse. All vasakus nurgas on palmipuu, mis tähistab viljakust. Kilp on kaitstud kahe leopardi poolt, leopard on Benini rahvusloom. Kilbi all on Benini vabariigi moto, mis eesti keelde tõlgituna kõlab: "Vendlus, õiglus, töö".^[7]

70% Benini rahvastikust ehk umbes 7 miljonit elanikku elab lõuna- ja lääneosas, kus on rohkem koole ning paremad võimalused hariduse omandamiseks. Lõunaosa on suhteliselt linnastunud ning seal on palju õlipalmiistandusi, mis toovad majanduslikult riigile palju kasu.^[8]

 

Benini rahvaarv on 0,16% kogu maailma rahvaarvust. Asustustihedus on 108 inimest km² kohta. 48,4% elanikkonnast on linnastunud (5 869 303 inimest 2020. aastal) ning keskmine eluiga on 18,8 aastat.^[9]

Beninis sünnib igas tunnis keskmiselt 51 inimest ja sureb 13 inimest. Rahvastiku keskmine juurdekasv on +1,9%.^[10]

Imikusuremus on keskmiselt 10,2‰, naise vanus esimese lapse sünnitamisel 20,4 aastat ning oodatav eluiga sünnihetkel 55,6 aastat. Beninis on laste arv sünnituseas naise kohta tunduvalt suurem kui näiteks Euroopas, 4,2 last naise kohta. See on tingitud sellest, et sealne haridustase on madalam ning ei olda kohati piisavalt palju teadlikud rasestumisvastasest vahenditest.^[11]

Benin on demograafilise arengu esimeses etapis ja on noore rahvastikuga riik, mis järeldub ka rahvastikupüramiidi jooniselt.

Immigrantide peamisteks lähteriikideks on Niger, Nigeeria ja Togo. 0,7% Benini emigrantidest asub elama Euroopasse. Riigi tõuketegurid on peamiselt madalal tasemel meditsiin ja elatustase. Immigrantide osatähtsus rahvastikus on 3,3% ja rände iive promillides on −0,2‰.^[13]

Üpris suuri Benini kogukondi leidub näiteks Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Hiinas ja Araabia Ühendemiraatides. Benini emigrantide haridustaseme analüüsimisel selgub, et enam kui 40% emigrantidest on omandanud alghariduse, 11,4% keskhariduse ja 34,4% kõrghariduse.^[14]

Suurim usurühm Beninis on roomakatoliiklus, sellele järgnevad islam, vodun (väljaspool riiki nimetatakse ka voodoo) ja protestantism. 2013. aasta rahvaloendusel oli 48,5% Benini elanikkonnast kristlased (25,5% roomakatoliiklased, 6,7% Kristuse taevaliku kiriku liikmed, 3,4% metodistid, 12,9% muud kristlikud konfessioonid), 27,7% olid moslemid, 11,6% olid praktiseerimas Vodunit, 2,6% praktiseerinud muid kohalikke traditsioonilisi usundeid, 2,6% praktiseerinud teisi religioone ja 5,8% väitis, et neil puudub usuline kuuluvus.^[15] Demograafiliste ja terviseuuringute programmi raames korraldatud uuringutest aastatel 2011–2012 selgus, et kristlus on kasvanud 57,5%-ni (katoliiklased moodustasid 33,9%, metodistid 3,0%, Kristuse taevaliku kiriku liikmed 6,2% ja muud kristlased 14,5%). Samal ajal langes moslemite osakaal 22,8%-ni.^[16]

Aastatel 1970–2017 oli majandusliku üleilmastumise indeksi (0–100) andmetel Benini keskmine väärtus 33,65 punkti, minimaalselt 22,69 punkti 1972. aastal ja maksimaalselt 45,11 punkti 2013. aastal. Viimane väärtus aastast 2017 on 38,01 punkti. Võrdluseks – maailma keskmine 2017. aastal 188 riigi põhjal oli 59,06 punkti.^[17]

Aastatel 1970–2017 oli poliitilise üleilmastumise indeksi (0–100) kohaselt Benini keskmine väärtus sel perioodil 48,87 punkti ja vähemalt 23,29 punkti 1970. aastal ning maksimaalselt 70,79 punkti 2017. aastal. Viimane väärtus 2017. aastast on 70,79 punkti. Võrdluseks – maailma keskmine 2017. aastal 201 riigi põhjal on 62,63 punkti.^[17]

Aastatel 1970–2017 oli sotsiaalse üleilmastumise indeksi (0–100) kohaselt Benini keskmine väärtus sel perioodil 25,76 punkti ja vähemalt 16,12 punkti 1975. aastal ning 2014. aastal maksimaalselt 45,21 punkti. Viimane väärtus 2017. aastast on 44,85 punkti. Võrdluseks – maailma keskmine 2017. aastal 201 riigi põhjal on 65,01 punkti.^[17]

Turism on Beninis väike tööstusharu.^[18] 1996. aastal külastas Benini kokku umbes 150 000 turisti. 2014. aastaks kasvas arv 242 000 turistini aastas. Riigis leidub palju vaatamisväärsusi. Näiteks sealsed rahvuspargid ja kultuur on peamiste vaatamisväärsuste hulgas. Abomey linnas asuvad paleed said 1982. aastal maailmapärandi nimistusse.^[18]

Benini valitsus peab turismi majanduse mitmekesistamise meetodiks. Samuti annab see võimaluse vähendada Benini sõltuvust põllumajandusest. Ehkki valitsusel on riiklik turismi arendamise poliitika, pole ta teinud suuri jõupingutusi turismirajatiste parendamiseks ega Benini kui turismisihtkoha turustamiseks.^[19]

Mõned tuntumatest Benini lauljatest on Dibi Dobo, Fanicko, El Jowania, Mister Blaaz, Pipi Wobaho ja G. G. Vikey.

• Benini jalgpallikoondis