Adam Smith

Adam Smith sündis väikeses sadamalinnas saja miili kaugusel Edinburghist. Smithi isa oli Šotimaa tolliametnik ja ema suurmaaomaniku tütar.

Andeka õpilasena astus Smith juba 14-aastaselt Glasgow' ülikooli ja sai hiljem Oxfordi Balliol College'ist stipendiumi. Smith õppis teoloogiat ja tahtis saada vaimulikuks. Tolle aja seadused lubasid küll lugeda kreeka ja ladina klassikuid, kuid keelasid selle aja ühe silmapaistvaima mõtleja David Hume'i "Inimloomuse teooria". Hoolimata akadeemilisest keelust avaldas Hume'i skeptitsism Smithile mõju ja ta loobus vaimulikuks valmistumisest. Selle asemel läks ta tagasi Kirkaldysse, kus ta sai kuulsaks retoorika ja seadusandluse lektorina.

1748 kutsuti Smith tagasi Glasgow' ülikooli loogikat õpetama. Aastal 1749 täitis ta samas ülikoolis moraalifilosoofia õppetooli. Kiiresti sai ta tuntuks osava kõneleja ja radikaalina; viimane fakt tundub küll vastuolus olevana tänapäeva arusaamadega Smithist kui konservatiivist.

Smith suri 1790, tegeldes 15 aastat enne oma surma valitsuses majandusküsimustega.

Juba enne oma põhiteose "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest" avaldamist sai Smith kuulsaks oma 1759 avaldatud teosega eetilisest käitumisest, milles ta esitas moraali põhimõtete teooria. Smith arutles, kuidas inimene, keda huvitab ainult tema ise, saab kujundada selliseid moraalipõhimõtteid, mis arvestaksid ühiskonnaga, ehk kas on võimalik, et inimene, kes nagu päike on oma süsteemi keskpunkt, laseb ennast mõjutada sellest, mida väikesed planeedid tema ümber mõtlevad.

Pärast oma esikteose avaldamist levis kuuldus uuest suurest mõtlejast kohe ka mandrile. Uut õpetlast tulid kuulama üliõpilased mitte ainult prantsuse ja saksa ülikoolidest, vaid isegi Venemaalt.

1764 oli Smith oma radikaalsete vaadete tõttu sunnitud professoriametist loobuma ja hakkama Buccleuchi hertsogi poja koduõpetajaks. Et hertsogi pere planeeritud kuuajane külastus Prantsusmaale venis poolteise aasta pikkuseks, siis alustas Smith, nagu ta ise väitis, raamatu kirjutamist puhtalt ajaviiteks.

1776 see raamat ilmuski. "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest" tutvustas filosoofia-, poliitika- ja ärimaailma. Seega oli Smithi eesmärk näidata põhjuslikke seadusi, kuidas rahva rikkus suureneb. Ta seletas, kuidas vaba turg töötab, spetsialiseerumist, majanduspoliitikat jne.

1981 tuli koos Ronald Reaganiga teist korda võimule ka Adam Smith koos väikese valitsuse, väikeste sotsiaalabiprogrammide ja valitsuse vähese hinnamääramise ideedega. Reagani majandusabi tavatses märkida: «Kui sa midagi ei reguleeri, on hea, veel parem on, kui sa midagi dereguleerid.» Kakssada aastat pärast "Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest" avaldamist oli Smith igati aktuaalne.

1759. aastal andis Smith välja teoses „The Theory of Moral Sentiments“ (Moraalitunde teooria) teemal, milles ta uuris seda, kuidas inimesed tunnetavad üksteist, mõistavad teiste vajadusi ja tunnevad neile kaasa. Töö käigus leidis ta, et inimesed jälgivad üksteist suhtluse käigus ning teevad järeldusi saadud kogemustest. Selleks, et teised peaksid inimese käitumist õiguspäraseks ja õiglaseks, peab ta ületama oma egoistliku omakasu püüde ning käituma sündsalt või vähemalt teesklema seda välismaailmale.

Inimestevaheliste suhete uurimiseks lõi Smith virtuaalse „erapooletu vaatleja“ isiku, kes esindas kogukonda kui tervikut ning hindas sellest lähtudes, mida tunnustada kasulikuna sootsiumile ja õiglasena teiste inimeste suhtes. Sellest omakorda ilmnes see, mida eraisikud tunnustavad ühisosana ja väljendatakse mõistetega: terve mõistus ja avalik huvi (ingl: Common sense and Public interest). 

Smithi ‘vastastikuse sümpaatia’ teooria järgi jälgivad inimesed seda, kuidas teised tajuvad nende käitumist ja milliseid järeldusi nad sellest teevad (nn kohtuotsused), saades seeläbi teadlikuks enda käitumise järelmitest. Tagasiside, mis tekib inimeses teiste hinnangute tajumisel (või ettekujutamisel), loob aluse üksteisest arusaamiseks, suunab inimeste käitumist ja kujundab ühiskondlikke käitumispõhimõtteid.

Kui sümpaatia põhimõte võimaldab inimesel teise motiive heaks kiita või ümber lükata, siis erapooletu vaatleja allutab tema motiivid ja käitumise moraalsele hinnangule. Kui kaastunnet võib pidada Smithi moraaliteooria aluseks ja see vastab küsimusele, milline põhimõte muudab teatud tegevused, motiivid jms moraalselt heaks, siis erapooletu vaatleja on moraali kriteerium ja vastab küsimusele: milline käitumine väärib moraalset heakskiitu? Smithi sõnul saab see idee teatava kehtivuse vaid siis, kui inimesel on ka tahe empaatiat tekitada, et panna ennast teise rolli, kelle vastu kaastunnet soovitakse näidata.

Sellest rakendusest lähtudes sõnastas ta teesi, et moraali reeglid on vahend, mille kaudu inimesed loovad oma reaalsuse.^[1]

  Pikemalt artiklis Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest

 

Smithi raamatu An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations (eesti keeles Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest) ilmumisega sündis uus teadusharu: majandusteadus. Selles raamatus visandas Smith turumajandusel rajaneva ühiskonna majandussüsteemi. Mehhanitsistlikust maailmavaatest lähtudes püüdis ta leida vastuse küsimusele, mis hoiab koos ühiskonda, milles iga inimene ajab taga isiklikku kasu. Seejuures süveneb ühiskondlik tööjaotus ja inimestevahelised suhted muutuvad keerulisemaks. Vajadused sunnivad üha rohkem tootma, suurendama ühiskonna rikkust. Ent mil viisil?

Smithi mõttekäik oli järgmine. Maa ja rahva kogutoodang võib suureneda kas töö tõhustumise või tööhulga suurenemise teel. Tööd muudavad tõhusamaks töölise oskuste ja vilumuste kasv ning täiustatud masinad ja seadmed. Pole oluline, kas toodang suureneb põllumajanduses või tööstuses. Oluline on see, et ühiskonna rikkus kasvaks. Selles mõttes ta parandas füsiokraatide vaateid, kes pidasid põllumajandust ainsaks rikkuse loojaks.

Edasi rõhutas Smith: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine, seepärast tuleb tootjate huvisid arvestada ainult niivõrd, kuivõrd seda nõuavad tarbijate huvid. Sageli, märkis ta, ohverdatakse tarbijate huvid tootjate omadele. Kui näiteks riik rakendab protektsionistlikke meetodeid ega luba neid kaupu sisse vedada, mida kohapeal toodetakse, võidavad sellise majanduspoliitika puhul tootjad, sest puudub või on piiratud riigisisene konkurents. Tarbijate huvide arvestamisel peavad tootjad lähtuma olemasolevatest piiratud ressurssidest. Viimaste kulutamisel tuleb toota ainult neid kaupu, mida tarbijad ostavad. Igal ühiskonnal peaks olema mehhanism, mis muudaks olemasolevad ressursid (vaatamata nende rohkusele) tarbijatele vajalikeks kaupadeks ja teenusteks. Niisugune mehhanism on turg kui isereguleeruv süsteem.

Kapitalistliku majandussüsteemi uurimist alustas Smith inimesest kui indiviidist. Ta leidis, et individualism on ühiskonnakorra alus, mis loob omanike sotsiaalse koosluse. Riigi kogu vara peaks olema omanikustatud, ainult siis pole karta, et individualism põhjustaks ühiskonnas kaose.

Oma filosoofilises teoses "Kõlbeliste tundmuste teooria" jõudis ta järeldusele, et kõik inimesed tahavad elada paremini kui seni: «Soov parandada oma elujärge, see iha, mis on küll üldiselt rahulik ja vaikne, tuleb meiega kaasa hällist ega jäta meid hetkekski kuni hauani.»

Inimesed ei ole üldiselt oma elujärjega rahul. See rahulolematus ongi inimese sisemine tõukejõud, mis paneb tegutsema kasu saamise eesmärgil. Kasu jõud on ühiskondlik jõud, mis sunnib inimesi ennast arendama, täiustama, elus läbi lööma. Smith väidab, et inimesed oleksid rumalad ja rahvad vaesed, kui nad ootaksid heategevust nii majanduses kui ka elukorralduses. Tavaliselt ei toeta inimesed üksteist mitte niivõrd kaastundest, kuivõrd omaenda kasust lähtudes. Ühiskonnaliikmed ei ole üksmeelsed, mistõttu peavad toimima väga tugevad tegutsemismõjurid, ajendid. Mis siis hoiab ühiskonda koos?

Ühiskondlik tööjaotus süveneb, üksiktootjad ja tarbijad sõltuvad üha enam üksteisest. Mis hoiab neid koos ja viib ühiskonna arengut edasi? Smith väitis, et kui kõik ajavad taga omakasu, siis on ka ühiskondlik heaolu kõrge.

 "Ta ... ei kavatse töötada üldise heaolu hüvanguks ja ta ei teagi,
 kui palju ta sellele üldisele hüvangule kaasa aitab ... 
 Ta taotleb ainult omakasu ja tema tegevust juhib "nähtamatu käsi", 
 mis paneb ta töötama eesmärgi nimel, mis ei lange kokku tema kavatsustega."

Niinimetatud "nähtamatu käsi" saab Smithi õpetuse sümboliks. Selleks nähtamatuks käeks on vaba turumajandus, mille vundamendiks on hinnad. Tõepoolest, turg ja konkurents sunnivad inimesi tegema seda, mida ei vaja mitte nemad ise, vaid hoopis teised. Turg kehtestab ka hinna, millega võib ettevõtja toota ja mille eest on tarbija nõus ostma. Näiteks pagar, kes soovib raha teenida (omakasu), teenib leiba küpsetades ja müües ühtlasi näljaste inimeste huve (ühiskondliku heaolu kasv). Selgub, et turg kui isereguleeruv "nähtamatu käsi" kujundab ka tööjaotust, millel on Smithi arvates kolm positiivset väljundit:

• Sama töö tegemine annab inimesele suurema vilumuse ja osavuse teha oma tööd.
• Otsides selleks täiendusi ja uuendusi, leiutab inimene järjest uusi masinaid ja seadmeid ning rakendab uusi tehnoloogiaid.
• Inimesel pole vaja töökohta vahetada ning ta hoiab sel viisil kokku aega.

Tööjaotus ja spetsialiseerumine võimaldavad ka inimeste andeid paremini kasutada.

Tööjaotust ülistades ei tohi siiski selle negatiivseid tagajärgi nagu töö rutiinsus, inimese ühekülgne areng jms kahe silma vahele jätta.

Tööjaotuse arengu taustal selgitas Smith ka raha tekkimist. Raha vajalikkuse põhjustas regulaarne vahetus, kus polnud võimalik kaupu vahetada üksteise vastu naturaalsel kujul. Raha oli ja on üheaegselt vahetusvahend ja eriline kaup.

Tööjaotusega ühiskonnas, kus toodetakse turu jaoks, eelnevalt kokku leppimata tarbijaga, ei saa mööda minna pakkumise kooskõlastamise vajadusest nõudlusega. Viimane võib Smithi käsitluse järgi esineda absoluutse ja efektiivse nõudlusena. Absoluutne nõudlus väljendub nendes kaupades, mida inimesed vajavad, ent nad pole suutelised neid ostma loomuliku hinna eest.

Loomuliku hinna moodustavad Smithi käsituse järgi rent, kapitalikasum ja töötasu. Materiaalseid kulutusi ta tootmiskulude osistena ette ei näinud.

Kuna turumajanduses midagi tasuta ei jaotata, siis sõnastas ta efektiivse nõudluse. Nõudlus on efektiivne siis, kui tarbijad on suudavad tasuda ostetavate kaupade eest nende tootmiskuludele vastavat loomulikku hinda. Tänu niisugusele nõudlusele ei hakka keegi midagi huupi tootma, vaid arvestatakse konjunktuuri. Ent see eeldab hinnateooria tundmist.

Smith seob hinnakujunemise väärtusteooriaga, mille aluseks on töö. Tema käsituses on kaks väärtusteooriat: filosoofiline väärtusteooria ja empiiriline väärtusteooria.

Filosoofiliselt on töö kõikide väärtuste, kogu rahva heaolu ja hüvangu looja. Töö määrab ära iga kauba, iga toote väärtuse. Selle alusel vahetatakse kaupu. Nii avaldub väärtus alati vahetusväärtusena, seega töö on iga kauba vahetusväärtuse mõõt. Smith rõhutas, et esialgset väärtust ei loodud kulla ega hõbedaga, vaid ainult tööga. Kuigi majanduses ringleb raha, ei muuda see esitatud seisukohta, sest ka raha on seotud tööga. Rahas peitub teatud hulk tööd ja vastavalt sellele väärtust, millega mõõdetakse teiste kaupade väärtust. Kaupade hindade suhe on võrdne nendes kaupades sisalduvate tööhulkade suhtega. Selle vahetusteooria järgi jõudis Smith järelduseni, et töö on ainuke üldine ning täpne väärtuse mõõdupuu, ainuke vahend erinevate hüvede väärtuste võrdlemiseks kõikidel aegadel ja maades. Ent seda teooriat arendades jõudis Smith iseendaga vastuollu. Võrreldes väärtust vahetusväärtusega, avastas ta, et vahetusväärtus (hind) ei olene ainult tööst, mis on kulutatud vahetatava kauba loomiseks, vaid seda mõjutavad veel paljud asjaolud. Ummikust väljapääsu leidmiseks pöördus ta empiirilise väärtusteooria poole. See toetub kogemustele ning lähtub sellest, et kapitalismis pole tasuline mitte ainult töö, vaid ka maa ja kapital. Väärtus, mis lisatakse materiaalsetele kuludele, jaguneb kahte ossa: töötasu tööliste ülalpidamiseks ja intress, mis on tasu kapitali kasutamise eest. Põllusaaduste hinna kujunemisel tuleb arvesse veel maa rent. Seega väärtust ei kujunda ainult töö, vaid ka kapitali ja maa kasutamine, s.t. kõik tootmistegurid.

Klassikaline majandusteadus osutas tootmisele suuremat tähelepanu kui tarbimisele. Smith püüdis oma töös "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest" kirjeldada rahvastiku arvukust seoses tarbimise muutustega. Tema arutlus oli järgmine.

Alamklassi peredel on tavaliselt palju lapsi. Kui töölistel on madalad palgad, siis on perekonna tarbimine väga piiratud ning paljud lapsed surevad vaesuse ja viletsuse tõttu. Ühiskonnas väheneb tööjõu pakkumine ja kasvab nõudlus tööjõu järele. Selle tagajärjel palgad tõusevad, töölisperekondade elamistingimused paranevad ja rohkem lapsi jõuab täisikka. Kui tööjõu pakkumine ületab nõudluse, siis palgatase langeb ning perekondade sissetulekud vähenevad, elamistingimused halvenevad ja rahvastiku juurdekasv aeglustub. Nõnda reguleerib nõudlus tööjõu kui kauba järele rahvastiku taastootmist. Rahvastiku juurdekasv kiireneb siis, kui nõudlus ületab pakkumise, ning aeglustub siis, kui tööjõu pakkumine ületab nõudluse. Niisugune üldistus väärib tähelepanu ka tänapäeval, kaks ja pool sajandit hiljem.

Majandustegevus ja -areng on seotud maksupoliitikaga. Kui palju ettevõtluse tuludest eraldada riigile ja kui palju jätta ettevõtjate käsutusse, sellest sõltub maksebilanss ja ettevõtluse tõhusus. Maksupoliitikaga võib riik tootmist ergutada, aga ka pidurdada. Maksupoliitikast sõltub ka riigi sise- ja välispoliitika.

Smithi käsitluse järgi võib isiklikel tuludel olla kolm allikat: maarent, kapitalikasum ja töötasu.

Nende allikate iseärasused mõjutavad ka tulude jaotamist, kusjuures riik peaks jälgima järgmisi maksustamise põhimõtteid:

• Kodanikke tuleb maksustada proportsionaalselt, vastavalt nende varanduse ja tulu suurusele.
• Makse tuleb sisse nõuda maksukohuslasele sobival ajal ja viisil.
• Maksusüsteemi tuleb rakendada nii, et tehnilised kulutused oleksid minimaalsed ja ametnikkond väikesearvuline.
• Maksusüsteem ei tohi pidurdada ettevõtlust ega soodustada kuritarvitamist.
• Maksudest kõrvalehoidmine on karistatav.

Smith lähtus kapitali käsitlemisel tootmise järjepidevusest ja kasvust. Ta leidis, et inimestele kuuluvast varast tarbitakse osa jooksvalt, osa aga kasutatakse tootmise jätkamiseks. Viimane moodustabki tema arvates kapitali. Ent ta lähenes ka klassikalisele määratlusele, mille kohaselt kasum on kapitali allikaks. 0sa kasumist akumuleeritakse tootmise arendamiseks, sellest kujuneb füüsiline ehk reaalkapital.

Kapitali jagas Smith kahte ossa: põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Nende eristamise kriteeriumiks on kasum. Tema arvates loob kasumi käibekapital, mitte aga põhikapital. Põhikapital, s.o. masinad, seadmed, hooned jt., iseenesest ei käibi. Põhikapital lülitub majandustegevusse käibekapitali, s.o. materjalide, tooraine ja tööjõu vahendusel.

Smith määratles ka kapitali struktuuri. Tema järgi koosneb põhikapital masinatest, seadmetest jms., rajatistest ja ehitustest isiklikuks kasutamiseks ja kaubandustegevuseks ning maa kasutamise kuludest.

Käibekapital koosneb infrastruktuurist, mis teenindab ettevõtet, toiduainete tagavarast, tooraine ja pooltoodete tagavarast ning valmistoodete tagavarast kauplustes ja ladudes.

Kapitali rakendamisvormid olenevad rahvamajandusharust. Nii võib kapitali liigitada põllumajanduskapitaliks, tööstuskapitaliks, kaubanduskapitaliks, rahakapitaliks.

Üldiselt on Smithi majandusteaduslik käsitlus idealistlik ja optimistlik. Ta uskus inimkonna tulevikku ja oli veendunud, et majanduse areng on lõputu. Kuna tema teooria oli positivistlik ega andnud majandusnähtustele hinnanguid, siis ei pööranud ta tähelepanu majanduse arengu sotsiaalsetele tagajärgedele.

13. märtsil 2007 andis Bank of England välja 20-naelase pangatähe, mille peal on Adam Smithi portree. Juba varem on Adam Smithi portree ilmunud ühel Šotimaa 50-naelasel rahatähel.

• "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest". I köide. Sari Avatud Eesti Raamat. Tõlkinud Mart Trummal, saatesõna kirjutanud Arno Köörna. Ilmamaa, Tartu 2005, 695 lk. ISBN 9985771680
• "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest". II köide. Tõlkinud Mart Trummal. Ilmamaa, Tartu 2005, 958 lk. ISBN 9985771699

• Max Laosson, "Adam Smith". Sari Suurmeeste elulood, nr. 42, EKS, Tartu 1938
• Arno Köörna, "Adam Smith ja tema "nähtamatu käsi"" – Akadeemia 2004, nr 5, lk 966–975