Uku Masing

Uku Masing (sünninimi Hugo Albert Masing; 11. august 1909 Einu (Eedu) talu, Lipa küla, Raikküla vald, Harjumaa – 25. aprill 1985 Tartu) oli eesti polühistor, teoloog, orientalist, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog. Ta oli ka tuntud polüglott, kes oskas umbes 60 keelt. Uku Masing tõlkis vähemalt 20 keelest, sh heebrea, etioopia, süüria, araabia, kopti, pärsia, jaapani, havai, kreeka, ladina, itaalia, prantsuse, saksa, inglise, jidiši ja sanskriti keelest.

• Iga sõna, mis öeldakse, on endaveenmiseks, iga süsteem on selleks, et rahu leida endale (mitte selleks, et teisi veenda, sest sellest pole midagi kasu) ja üks ei ole parem kui teine.
  • "Deemonlik Jumal"

• Maailm terves ulatuses on pessimismi põhjustajaks.
  • "Pessimismi põhjustavad nähted" (1930), rmt: "Pessimismi põhjendus", Tartu: Ilmamaa, 1995

• Sama nähte vaatlemine ja sõnastamine võimalikult paljudelt külgedelt, teisi sõnu, tema kataloogimine väga mitmel kombel, on ainus tee avardada oma tunnetust.
  • "Kosmose tunnetamisest ja keelest", rmt: "Pessimismi põhjendus", Tartu: Ilmamaa, 1995

• Arvan maailmas seni elanud vaid kolm täiskasvanud inimest, kes on jumalikuks tunnistatud seks, et vabandada enda jäämist kuueaastaseks. Laotse, Buddha ja Kristus. Nende täiskasvanus avaldub selles, et nad eitavad kausaalse aheliku tunnetuslikku väärtust.
  • "Normaalse mõtlemise armetusest"

• Väikseil rahvail on juba seetõttu avaram silmaring, et nad ei pääse mööda teiste olemasolust.
  • "Kiriku osa kultuurimandumisel", Akadeemia 1/1989, lk 144

• Võiksin päris rahulikult ja kartmata liialdamist ütelda: minu kodu on taevas või kõik teed.
  • "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 23

• Teda olid tundnud või vähemalt välimuse järgi teadnud enam-vähem kõik. Kui teoloogi, filoloogi või täpsemalt orientalisti, mis on isegi ebamäärane mõiste; luuletajat, polüglotti ning originaali. Lähim tutvusring, eriti noorte oma, oli pidanud teda geeniuseks, kaugemad konservatiivsed kolleegid veiderdajaks poisiks. Ka mina olin käinud sattumisi mõned korrad tema Vana Testamendi eksegeesi loengutel. Kõige sügavama muljena oli jäänud mulle sealt meelde see, kui sujuvalt ja seletamatult ta auditooriumi uksest kateedrini astutud seitsmel sammul sooritas ühtaegu seitset asja: võttis bareti peast, tervitas üliõpilasi, heitis bareti varna, libises üht kätt pidi palitust välja, avas teise käega vana portfelli luku, viibutas portfelli lauale, sooritas varnast möödudes peaaegu piruetilise pöörde, mille tagajärjel palitu jäi varna, aga ta ise liugles kateedrisse, vaatas oma hiiglapaksudest prillidest kõigile - või vaatamata õieti kellelegi otsa, ning ütles oma tagasihoidliku kraenumbri kohta üllatavalt mõjussügaval häälel:

"See Gümpeli hüpotees Jeremia kohta, millest ma teile teisipäeval rääkisin, on, nagu te loodetavasti isegi hoomasite, puhas spekulatiivne pläma. Jätke nüüd meelde, kuidas asi on minu arvates ja tegelikult."

Olin ammu enne sõda lugenud ka ta ainsat luuletuskogu ja möönnud selle äärmiselt huvitavaks, kuid tunnistanud, et Alver ja Talvik meeldisid mulle rohkem.

• Jaan Kross, "Väljakaevamised", 1990, lk 108

• Masing elas ju enam-vähem ühe kopsuga, aga suitsetas rängalt. Tal oli nõrk rägisev hääl, mis valjenes, kui ta erutus või üles soojenes. Ta oli maniakaaldepressiivne tüüp, kaldus kohutavast masendusest tugevasse eufooriasse.

Ühelt poolt tõmbas ta ligi, teiselt poolt tõukas eemale.

Kui ma teda kriitilisema pilguga vaatama hakkasin, sain aru, et ta oli vana haige üksildane inimene, kes ei saanud teha seda, mida ta oleks väärinud. Ta oleks sobinud Oxfordi või Cambridge'i.

• Jaan Kaplinski, Jaan Kaplinski: Kultuurile oleks väga kasulik, kui ta mingiks ajaks üldse ära keelataks. Eesti Ekspress, intervjuu Kadri Kõusaarele jaanuaris 2008

• Eaka akadeemiku [Gustav Naani] kõrvutamine Masinguga, keda tema üks andunuimaid õpilasigi on "haigeks geeniuseks" nimetanud*, ehk polegi nii kohatu, kui esmapilgul näib. Oli ju isepäine Uku Masing omal kombel samuti tiigri turjal ratsutaja. (lk 184; * Jaan Kaplinski, "Haige geenius", Maaleht, 05.08.1999)
• Ühe paksu teose kirjutamiseks on Vetemaa Masingult juba ideelise tõuke saanud. Pean silmas algselt kahejaolisena (1994 ja 1998) ilmunud romaani "Risti rahvas", mis lähtub otseselt Uku Masingu nägemusest, et 1343. aasta jüriöö verised sündmused Padise kloostris ei tähista mingi rahvaülestõusu algust, vaid olid üksnes Saksa ordu teadliku provokatsiooni tagajärg. (lk 184)
  • Arno Oja, "Tiigri ratsastamine", Vikerkaar 7–8/2011, lk 183-187 (Arvustus: Enn Vetemaa, "Gustan Naani hiilgus ja viletsus", Tallinn: Tänapäev, 2011.)

Vikipeedias leidub artikkel

Uku Masing