Tuul Sepp

Tuul Sepp (neiuna Tuul Sarv; sündinud 24. jaanuaril 1984) on eesti loomaökoloog ja kirjanik.

• Paha lugu on see, et ega meie geneetiline pärand eriti ei toeta kokkuhoidlikkust, tuleviku nimel säästmist. Jutt tulevaste põlvkondade heaolust läheb inimestele siiski mingil määral korda, kui nad mõtlevad oma lapselastele, oma geenide kandjatele - sellest saab looduslik valik veel nii-öelda aru. Aga looduslik valik pole suutnud kujundada meis huvi, et mõnel meie konkurentliigil või koguni kiskjal, näiteks tiigril, oleks hea olla. Selle peame endale tõesti puhtalt mõistuse ja loogika jõul selgeks tegema. Aga eks mõistus on ju ka evolutsiooni poolt meile antud, tuleb püüda seda kasutada.
  • Tuul Sepp, intervjuu: Juhan Javoiš, "Inimestel on suur missioonitunne, aga vaja on eestvedajat", Eesti Loodus, detsember 2021

• Meie praeguses keskkonnas on oluline arendada endas neid käitumisviise, mis võimaldavad meil valida muud kui kõige magusamat, kõige energiarikkamat toitu, sest meil ei ole vaja varusid, meil on homme ka võimalik süüa saada. See läheb inimloomusega vastuollu, aga siis tulebki võib-olla seadustega kaasa aidata, et näiteks kassaliini juures ei oleks just laste ahvatlemiseks välja pandud need kõige-kõige magusamad asjad.
• Monokultuursetel ja intensiivselt käideldavad põldudel muudetakse vaikselt, aga kindlalt Eestimaad vaesemaks, hävitatakse mulla viljakus, putukate liigirikkus, kaovad põllulinnud.
• Inimeste toiduahela tipus on rinnapiima sööv imik, kes saab endasse kõik need mürgid, mis on ema organismi tema elu jooksul kogunenud. Näiteks on huvitav teada, et neljas laps saab kõige vähem keskkonnamürke, kuna esimesed kolm on ema organismi kuhjunud mürkidest osa juba n-ö välja imenud.
• Tarbime suuresti selleks, et reklaamida oma kaaslastele oma ressursikogumisvõimet, mis on minevikus olnud väga tähtis omadus. Inimese eellased elasid kuskil savannis või koopas ja väga raske oli elamiseks vajalikku loodusest kätte saada. Praegu on olukord teine. Aga ikkagi püsib meis arvamus, et see, kui palju meil midagi on, näitab midagi meie endi kvaliteedi kohta. Kui suudaksime endale selgitada, et see, kui palju meil mingeid asju on, ei näita tegelikult, mida me väärt oleme, siis on võimalik ka oma tarbimist ohjeldada.
• Minevikus oli kasulik võõrastest igaks juhuks eemale hoida, aga tänapäeval puutuvad inimesed üksteisega kokku nii tihedalt, et koroonaviirus jõuab paari päevaga maailma teise otsa. Ei ole mingit mõtet olla võõraste vastu vaenulik, see ei ole enam tänapäeva ühiskonda sobiv kohastumus.
  • Tuul Sepp, intervjuu: Tiina Kruus, "Tuul Sepp: viimased kuud on meie peres olnud ellujäämiskoolitus", Eesti Päevaleht, 13. märts 2020

• Alusteaduste uurimise teeb põnevaks see, et lõpptulemus pole kunagi teada ja kindlaks määratud. Järgides oma uurimisküsimuste ja avastuste teed, rühid mööda teaduse seni kaardistamata alasid maadeavastajana edasi, nihutades sammhaaval inimteadmiste piire. Kuhu sa lõpuks välja jõuad, pole võimalik ennustada.
• Kui rootsi teadlane Carl von Linné töötas välja eluslooduse süstematiseerimise viisi, mis on tänaseni kasutusel, lähtus ta hierarhiliste gruppide meetodist. Rott on küll rott, aga samal ajal on ta ka näriline, imetaja ja loom. Selline süsteem paneb kogu eluslooduse kenasti kastidesse ning näitab ära, milline loom on millise teise looma sugulane.

Linné arvas, et sellise süsteemi loomine aitab meil paremini aru saada jumala plaanidest eluslooduse loomisel, kuid tegelikult näitas tema loodud süsteem järgnevatele teadlaste põlvkondadele kätte hoopis teise suure loomismehhanismi töö tulemuse.

• Evolutsioon. See mehhanism ei ole eesmärgipärane ega kellegi juhitud, kuid oma pimedas ekslemises, katse-eksituse meetodil, on see viinud kõige selle ilusa, hea ja loova tekkimiseni, mida me maailmas näeme.
• "Pole olemas suuremat botaanikut või zooloogi kui mina!" kirjutas Linné tagasihoidlikult enda kohta.

Eks tal ole õigus.

• Linné süsteemis peaks ühte rühma kuuluma kõik need loomad, kes on arenenud ühisest eellasest. Me kõik oleme ilmselt kuulnud seda, et linnud kuuluvad tegelikult dinosaurustega ühte gruppi. Tegelikult võibki neid vaadata kui pisikesi lendavaid suliseid dinosauruseid. Lindude ja roomajate eristamine eri klassideks on meelevaldne, inimese mugavusel põhinev, mitte bioloogilisi ja süstemaatilisi kriteeriume jälgiv.
• Nii, aga inimene ja kala? Me ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et kõik selgroogsed maismaaloomad on arenenud kaladest. Sellistest kaladest, kes ronisid maismaale, hakkasid kopsudega hingama ja kasvatasid endale evolutsiooni käigus jäsemed. Järelikult, kui ühte süstemaatilisse gruppi peaksid kuuluma kõik ühise esivanema järglased, peaksime ka meie sinuga nentima, et me oleme kalad.
• Suurel kalalaeval teadustööd tehes pidime ühe saksa teadlase projekti jaoks eraldama soomuslestade organid, et mõõta radioaktiivsuse taset kala kehaosades. Ühte anumasse läksid maksad, teise sooled, kolmandasse gonaadid ehk suguorganid ja neljandasse ajud. Et saada kokku analüüsiks vajalik ajude kogus, mis oli 50 grammi, pidime ära lahkama umbes kolmsada kala.

Töö lõpus vaatasin hiiglasuurt suguorganite kotti ja imepisikest ajude topsi. "Vaata, kui palju on neil marja ja niiska võrreldes ajudega," ütlesin imestusega mu kõrval seisvale sakslasest tudengipoisile. "Ma tean!" vastas ta naerdes. "Hashtag priorities!"

• Olgu nende kalade prioriteetidega kuidas on, selge on see, et nende mitmekesisus teeb kaugelt silmad ette nende maismaal elavatele järglastele, imetajatele. Kalad on suurepärane ja rikkalik uurimismaterjal, kui tahame mõista evolutsiooni salapäraseid toimemehhanisme ning kohastumusvõimaluste rohkust. Pole üldse häbiasi selliste loomade järeltulija olla ning nende hulka kuuluda!
  • Tuul Sepp, "Inimene pole kala. Aga äkki ikkagi on?!", Postimees, 28. jaanuar 2023

• Ükski kodutunnet defineeriv vajadus ei nõua tingimata katuse ja nelja seina olemasolu. Tõepoolest, valdava osa oma evolutsioonilisest ajaloost oleme ju olnud nomaadid. Kodu jaoks vajalikud tingimused võis luua ka näiteks lõkketuli, mis tekitab soojust, kuivust ja tõrjub kiskjaid. Siiani tunneme samasugust eelajaloolist rahulolu ja mõnu, istudes hea seltskonnaga kamina ääres või lõkketule ümber. Tihtipeale võib see tunduda isegi mõnusam ja hubasem kui istuda üksinda oma korteris, nii-öelda koopas peidus.
• Tarkus ei ole tunnus, mis suurendaks otseselt ellujäämist või sigimisedukust, neid loodusliku valiku pühi graale. Vaadake, kui palju organisme meie ümber saab hakkama ilma silmapaistva mõistuseta. Seega ei soodusta looduslik valik üldjuhul erilist nutikust, sest läbi saab ka ilma selleta. Suur ja keerukas aju on kulukas – see nõuab palju energiat ning selle väljakujunemine võtab aega.
• Viiruse elukeskkonnaks on tema peremeesorganism. Kõige agressiivsemalt paljunevad viirused, kes muu hulgas ka omaenda elukeskkonda kõige innukamalt ümber kujundavad, põhjustavad kiiresti peremehe surma. See on aga ka viiruse enda hukatuseks, sest surnud peremees enamasti ei levita viirust.
• Nii võib ka kliima soojenemist ja metsade üleraiumist näha ühe nišiloome elemendina, alateadliku kollektiivse üritusena muuta kogu maakera Aafrika savanniks. Tõsiasi, et me hävitame selle käigus keskkonna homöostaasi, looduse võime ennast ise ravida ja häiringutega toime tulla, osutab üksnes sellele, et me oleme ikka veel kõigest oma liigikitsa piiratud silmaringiga loomakesed, mitte mingid ülemad olendid, ennast olelusvõitluse primitiivsetest instinktidest välja murdnud looduse kroon.
  • Tuul Sepp, "Maailma koduseks muutmisega on kerge liiale minna", Eesti Arhitektuurimuuseumi juubelinäituse "Majad, mida me vajame" artiklikogumik/ERR Novaator, 18. september 2021

• Mõnes teadusartiklis on aga koguni väidetud, et ema öine sage äratamine ja imetamise nõudmine on lapse salakaval manipulatsioon, millega ta pikendab ema amenorröad (kui imeliselt kole sõna!) ehk aega, mil ema pole võimeline uuesti viljastuma. Nii on pesamuna kauem pesamuna ning talle jagub rohkem hoolt ja tähelepanu. See omakorda suurendab tema kohasust ehk võimalust suureks kasvada ja ise järglasi saada.

Kurtsin unepuudust ühele kolleegile ja ta jagas minuga oma kogemust: "Minu oma ei maganud kaks aastat. Seetõttu on ta ainuke laps."

Hea töö, beebi. Hea töö.

• Suudlemise teel on kaaslase kohta võimalik saada keemilisi signaale, muu hulgas ka vastastikuse geneetilise sobivuse (või mittesobivuse) kohta. Seda oletust näib kinnitavat asjaolu, et uuringute kohaselt on naistele suudlemine olulisem. Naised peaksidki kaaslasevalikul olema valivamad ja kindlamad geneetilises sobivuses, kuna nad investeerivad järeltulijasse (vähemalt esialgu) rohkem.

"Las ma suudlen sind" on seega tõlkes "lase ma maitsen su suure koe­sobivuskompleksi kohta käivaid lõhna- ja maitsesignaale, et aru saada meie geenide omavahelisest sobivusest". Mida paremini su kaaslane "maitseb", seda suurema tõenäosusega tulevad teil tugeva immuunsüsteemiga lapsed.

• Meie aju ei ole võimeline vahet tegema meie päris kaaslastel ja väljamõeldud tegelastel. Ehk siis, meie aju peab Netflixi sarjade tegelasi oma sõpradeks. Nii on televiisori või arvuti ees istutud aeg meie aju arust hästi veedetud – oleme kaaslastest ümbritsetud ning kuuleme-näeme põnevat nende elust.
  • Tuul Sepp, "Evolutsioonibioloogiline pereelu", Sirp, 9. oktoober 2020

• Meie kliimavöötmes laulavad pea eranditult vaid isased linnud ja peamiselt ajal, mil on vaja märgistada oma territooriumi ehk siis pesitsushooaja alguses.

See, et teised isased laulja territooriumile ei tiku, pole sugugi mitte viisakus. Pigem on see hirm. Kujutage ette, et keegi täristab metsatukas automaati. Väga sinna ei tiku. Automaaditärin on aus signaal selle kohta, et metsas olijal on vahendid sissetungija eemale tõrjumiseks. Samamoodi peegeldab ka linnulaul laulja kvaliteeti ning sellest lähtuvalt on laulul kaks peamist ülesannet: avaldada muljet emaslindudele ning tõrjuda eemale konkureerivaid isaseid. Et laul seda informatsiooni edasi annaks, peab laulmine olema isaslindudele raske. Sellel peab olema hind, mida suudavad maksta vaid kõige tublimad. Muidu suudaksid kõik sama hästi laulda ning emased ei saaks aru, kes neist kõige tublim on.

• Tuul Sepp, "Võitlus maa pärast. Territoriaalsete konfliktide evolutsiooniline taust", Sirp, 15. mai 2015

• Kui otsustame, et kaasasündinud vastumeelsus võõraste vastu ei ole piisav põhjus sisserändajate tõrjumiseks, on võimalik immigratsiooni kasu ja kahju kaaluda hoopis objektiivsemalt. Kas tohib loota, et pagulased, kes tõsiusklike äärmuslastega vastuollu mineku tõttu on oma kodumaalt lahkuma sunnitud, kujutavad endast sealse ühiskonna mõtlemisvõimelisemat, võimekamat koorekihti? Kas nendest inimestest on Eestile pigem kasu kui kahju? Kas riigile tervikuna tuleb kasuks tolerantse, avatud ühiskonna maine? Me ei saa öelda pagulastevastastele: "Aitäh, aga minu Eesti ei vaja kaitset!" Vajab küll, ja oma rahva kaitsmisel on mõtet nii bioloogilisest kui ka kultuurilisest vaatepunktist. Parim viis Eesti kaitsmiseks ei pruugi aga tuleneda pärilikest instinktidest, vaid meie võimest neist instinktidest üle olla.
  • Tuul Sepp, "Evolutsiooniline vaatenurk pagulaskriisile", Sirp, 9. oktoober 2015

Vikipeedias leidub artikkel

Tuul Sepp